Priit Aimla

See artikkel räägib humoristist; trompetimängija kohta vaata artiklit Priit Aimla (trompetist).

Priit Aimla (sündinud 19. aprill 1941 Võrus) on Eesti humorist, kirjanik ja poliitik. Ta on Eesti Kirjanike Liidu liige.^[1]

Priit Aimla lõpetas 1959. aastal Paide 1. keskkooli ning seejärel õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis teoreetilist füüsikat, kuna eesti filoloogia erialale vastu võetuks ei osutunud. Aastatel 1963–1965 teenis Aimla sundaega NSV Liidu relvajõududes, peale mida jätkas õpinguid füüsika alal, kuid ülikooli ei lõpetanud. Aastatel 1968–1969 on Aimla õppinud Tartu Ülikoolis kaugõppe teel inglise keelt.^[2]

Aastatel 1965–1966 oli ta Tallinna reisi- ja ekskursioonibüroo Tartu filiaali asutaja ning metoodik ning 1967. aastal Tallinna reisi- ja ekskursioonibüroo juhataja. Aimla töötas aastatel 1968–1988 Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetajana. Töö kõrvalt alustas ta humoreskide kirjutamisega Meelejahutajale. 1988. aastast jätkas Aimla vabakutselise ajakirjaniku, kirjaniku ja lavaesinejana.^[2]

Ta on kirjutanud humoreske, näidendeid, estraadikavasid, libretosid ja laulusõnu, ta on kupleevormi taaselustaja. Aja jooksul kujunes Priit Aimlal välja tihe kontakt humoristidega üle tolleaegse Nõukogude Liidu, kellelt ta hankis tekste, tõlkis neid ise või lasi tõlkida ning edastas Meelejahutaja trupile esitamiseks.

Lisaks on Aimla lastelavastuste "Üle linna Vinski" ja "Onu Tik-Taki seiklused" (1981) laulude sõnade autor. Ta on eestindanud näidendi "Thijl Ulenspiegel" ja kirjutanud selle laulude sõnad (lavastatud Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris 1986, Endlas 1996, Ugalas 2003–2004 ja Rakvere Teatris 2016)^[3] ning kirjutanud libreto operetikavale "Elurõõmumosaiik: 100 aastat Estonia operetti" (2005–2006).^[4]

Toivo Tootsen: "Priit on kirjutanud kümneid estraadikavasid ja kuuldemänge, sadu humoreske, tõlkinud tuhandeid naljapalu. Minu meelest tolle aja Aimlast on täna produktiivsem ehk vaid Andrus Kivirähk.... Tolle aja üks omapärasid oli, et kuigi Priit sai mõnigi kord eetrikeelu, siis usun, et ka kõrgetel kohtadel olevad inimesed nautisid tema loomingut."^[5]

1980. aastal kirjutas Priit Aimla alla 40 kirjale.^[6]

Priit Aimla kuulus Eesti kongressi liikmete hulka^[6] ning Riigikogu VII (Kuningriiklased, 1992–1995) ja VIII koosseisu (Keskerakond, 1995–1999). Riigikogu X koosseisu valimistel (Rahvaerakond Mõõdukad liikmena) 2003. aastal ei osutunud ta valituks. Ta on kandideerinud Tallinna Linnavolikogusse aastatel 1996, 1999, 2002, 2009, 2013, kuid otse valituks ei ole osutunud.^[7] Ta on olnud 1996. aastal Tallinna Linnavolikogu asendusliige.

Erakondlik kuuluvus: Kuningriiklaste toetajaliige 1992–1995, Keskerakonna liige 1995–1996, Arengupartei liige 1996–1999^[8] ja 1999. aastast Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige.^[9]

• 1987 Oskar Lutsu huumoripreemia
• 1990 Meie Mats
• 2006 Riigivapi IV klassi teenetemärk^[10]

• "Naliaad: humoreskid" (1973)
• "Kahe kuhja vahel" (1976)
• "Valitud seosed" (1981)
• "Pilves selginemistega" (1985 vene keeles, Moskva),
• "Aja viide: estraadimonoloogid ja -stseenid ning näidendid" (1987)
• "Läbi lagede" (1989)
• "Seitse korda seitse" (1990)
• "Seedrioru serenaad ehk Kolmandal katsel keset Kanadamaad – seekord pelgalt sõnupidi" (1991)
• "Imelised aastad: 30 kuud, 1987–1990" (1991)
• "Korjanduskarp" (1991)
• "Ameerika onu: mu esimene eestiaegne kogumik" (1993)
• "Öösel tehtud" (1994)
• "Aasija astub Euroopasse" (1995)
• "Me käisime seaduste mäel" (2000)
• "Lend üle naljasoone" (2002)
• "Reisile meiega" (2004)
• "Igal linnul oma laul" (2009)

Ta on kirjutatud stsenaariumid järgmistele Eesti Televisiooni saadetele:

• "Päkapikula" (1980)
• "Evergreen-show" (1981)
• sari "Huumoriaken" (1982–1983)
• "Unes või ilmsi" (1983)
• "Kolmas kell" (1983)
• sari "Naeroobika" (1986)
• "Kuidas veab" (1989)
• estraadikava "Kolmekesi paaris" (1992)
• "Teeveejahutaja" (2004)

Priit Aimla isa Ruudu Aimla (enne nimede eestistamist Takenberg) oli Võru keskkooli NSVLi konstitutsiooni õpetaja, hiljem Paide Keskkooli direktor, ja ema Benita Aimla samas matemaatikaõpetaja. Priit Aimla on abielus ja tal on kolm last: Triin (1969), Liis (1971) ja Siim (1974). Lastest tuntuim on muusik ja pedagoog Siim Aimla. Tema lapselaps on näitleja Laura Kalle.^[2]

Priit Aimla lell oli Helmut Tarand (enne eestistamist Takenberg), lellepoeg on Andres Tarand.^[5]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Priit Aimla

• Priit Aimla portaalis "Tartu ilukirjanduses"
• Toivo Tootsen: Priit Aimlata poleks sündinud RAMETO visiitkaarti – Meelejahutajat. ohtuleht.ee, 16. aprill 2021.
• Laura Kalle vanaisa Priit Aimlast: „a oli tohutu öösel-töötaja ja tema kabinetist kostis korralik trükimasinamuusika. ohtuleht.ee, 17. aprill 2021.
• Priit Aimla, Eesti tõsiseim humorist. epl.delfi.ee, 19. aprill 2021.