Puukoristaja
Puukoristaja | |
---|---|
| |
Taksonoomia | |
Riik | Loomad Animalia |
Hõimkond | Keelikloomad Chordata |
Klass | Linnud Aves |
Selts | Värvulised Passeriformes |
Sugukond | Puukoristajalased Sittidae |
Perekond | Puukoristaja Sitta |
Liik | Puukoristaja |
Binaarne nimetus | |
Sitta europaea Linné, 1758 | |
|
Puukoristaja (Sitta europaea) on puukoristajalaste sugukonda, puukoristaja perekonda kuuluv linnuliik.
Puukoristaja on ainus linnuliik Eestis, kes võib puutüvel, pea ees, alla ronida. Ronimisel ei kasuta ta oma saba toetuspunktina, vaid tema ronimisvõime on tingitud pikkade varvaste ebatavaliselt suurest siruulatusest ning teravaist ja tugevaist küünistest. Lend on enamasti lühimaaline ja lainjas, maapinnal kulgeb puukoristaja hüpeldes.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Lind on sinihalli ülapoole ja valkja alapoolega; kehaküljed ja saba alapoole kattesuled on kastanpruunid, silma läbib must triip. Kõhupoole värvus võib eri isendeil kõikuda valgest pruunikani. Nokk on suhteliselt pikk, sirge ja terav, saba ja jalad lühikesed.[2]
Toit
[muuda | muuda lähteteksti]Toitu otsib puukoristaja peamiselt tüvedelt ja jämedamatelt okstelt, rebides neilt nokaga ära poollahtisi kooretükikesi ja samblikke, mille alt loodab leida putukaid või nende vastseid. Suuremaid toidupalasid tükeldab ta nokaga nagu rähn. Sageli kinnitab ta sellise pala puukoore prakku ja töötleb siis tugevate nokahoopidega, endal sealjuures õige sageli pea allapoole. Mõningate arvutuste kohaselt suudab puukoristaja päeva jooksul ära tarvitada 25 g putukaid, mis võrdub ta enese kehakaaluga. Sügisel ja talvel läheb puukoristaja osaliselt üle taimsele toidule, hakates tarvitama tammetõrusid, sarapuupähkleid ja igasuguseid seemneid. Eriliseks maiusroaks on talle kaer: kui metsaserval on kaerapõld, siis ilmub sinna kindlasti ka puukoristaja, võtab kõrrelt kaeratera ning lendab puuoksale seda lüdima ja sööma. Liigile on omane toiduvarusid soetada. Toidumajakestest haarab ta selleks noka vahele sageli viis-kuus seemet ja peidab need metsaserval puukoore pragudesse, kattes vahest panimaiga veel sambla, sambliku või kooretükikesega kinni. Toidukehvadel aegadel püüab ta neid seemneid pragudest uuesti üles leida, mida mõistagi mitte alati ei suuda ega saagi, sest osa neist langeb saagiks tihastele ja kirjurähnidele.[1]
Laul
[muuda | muuda lähteteksti]Puukoristajal on kolm laulu (Löhrl, 1957), mida võib kuulda sulailmaga juba jaanuaris, regulaarselt aga veebruarist mai alguspäevadeni:
- laul: trillerdus, mis kujutab endast väga kiiresti üksteisele järgnevaid üksiktoone (vilerida) ja mis võib üle minna trummeldavaks türinaks;
- laul: langevalõpulised kõlavad vilistused “viö viö ...“, mida võivat kuulda vaid rahulikult meelestatud lindudelt (rivaalide puudumisel);
- laul: huikavad heledad tõusvalõpulised vilistused “üüip üüip ...“, mis suureneva erutuse korral kiiresti korratuna vilereaks liituvad.
Puukoristaja viled on nii lõikavad, et köidavad paratamatult tähelepanu. Laulev isaslind istub võrdlemisi püstiselt ja sirutab vahel noka peaaegu vertikaalselt üles. Mängu ajal aga hoiab tiivad ripakil ja ajab saba laiali. Mõnikord laulavad võitlevad isaslinnud ka lennu ajal. Esineb trummeldamist vastu kuiva oksa, nagu teevad rähnid. Kutsehüüd on järsk “djutt djutt ...“, mida erutusel kiiresti korratakse. Esineb ka teisi häälitsusi, nagu “sii“, “sit“ jt.[1]
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Puukoristaja on Eesti mandriosas tavaline haudelind, läänesaartel aga juhuslik eksikülaline (tavalisem vaid rändeaegadel). Meist põhja pool ta ei pesitse. Arvukus eri aastatel on tugevasti kõikuv, sest külmad talved nõuavad palju ohvreid. Septembris-oktoobris võib rannikutel täheldada väheseid rändavaid isendeid, kes lendavad välja merele, kuid pole teada, kas nende hulgas on ka kohalikke linde. Valdav osa puukoristajaist on väga paiksed ja asukohatruud. Puukoristajad hoiduvad paaridesse ka talvepoolaastal, peavad rangelt kinni oma talveterritooriumi piiridest. Paaride naabruses leidub alati ka üksikuks jäänud puukoristajaid, kes hoiduvad omaette territooriumile ja asendavad samast soost liigikaaslase juhul, kui see peaks hukkuma, võttes siis üle ka tema territooriumi. Pesitsusterritoorium on paljudel juhtudel sama mis talvelgi, vahel muutuvad ainult selle piirid naabruses asuvate paaride survel.[1]
Olukord maailmas
[muuda | muuda lähteteksti]Puukoristaja on levinud peaaegu kogu palearktilises regioonis, puududes üksnes Põhja-Fennoskandiast, Venemaa Föderatsiooni tundraaladelt, enamikult saartelt (peale Suurbritannia, Taani suursaarte, Ojamaa ja mõnede Kreeka saarte) ning Kesk- ja Sise-Aasia kuivadest piirkondadest. Puukoristaja on enamasti tüüpiline paigalind, vaid Siberis pesitsev ida-puukoristaja (ssp. asiatica) sooritab seedermänniseemnete ikalduse korral invasioone lääne suunas. Euroopas pesitseb 25–49% ülemaailmsest populatsioonist, asurkonna suuruseks on 10,7–21,4 miljonit paari. Üleeuroopalise tavaliste linnuliikide seire (PECBMS) andmeil on liigi Euroopa-asurkond mõõdukalt suurenenud alates vähemalt 1980. aastaist.[3]
Levik Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Puukoristaja on Mandri-Eestis üldlevinud haudelind. Puukoristaja esinemissagedus on suurim Kõrg-Eestis, järgnevad Madal-Eesti mandriosa ja Vahe-Eesti. Seevastu suurematel läänesaartel kohatakse vaid üksikuid paare ja sedagi alles alates 1970. aastaist.[1]
Arvukus Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis pesitsevate puukoristajapaaride arvuks pakuti 1930.–1940. aastail kuni 5000 ning 1990. aastail 20 000 – 50 000, kuid praeguste teadmiste põhjal oli mõlemal puhul tegemist alahinnangutega. Sajandivahetusel hinnati puukoristaja arvukust 40 000 – 50 000 paarile, sel sajandil koguni 60 000 – 100 000 paarile.[3]
Elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Puukoristaja elutseb igasugustes metsades, puisniitudel ja parkides, kuid eelistab pesitsemiseks vanemaid leht- ja segametsi, kus leidub õõnsusega puid.[2]
Pesitsusterritooriumi suurus kõigub sõltuvalt asustustihedusest 1–2 ha vahel ja selle piirid kulgevad tavaliselt mööda looduslikke lahutusjooni. Need piirid jäävad tihti püsima ka juhul, kui territooriumile asub uus paar, ja laienevad ainult siis, kui vabaneb naaberterritoorium. Üksikpaaride puhul, kelle naabruses teisi puukoristajaid ei leidu, võib territoorium olla väga suur, kuid on teadmata, kui kaugele see paar niisugusel juhul oma toiduotsingul tungib. Vabatahtlikult ei loovuta oma territooriumi ükski puukoristaja, sest see võiks talle saatuslikuks osutuda. Sügisel korjab ta ju hoolikalt toiduvarusid ja paigutab need oma territooriumile laiali, talvel aga võib nendest ta elu sõltuda.[1]
Veebruari lõpul ja märtsi algul kuuldub üha sagedamini puukoristaja laulu. Naabrite kohtumine piiril muutub lärmakamaks, linnud erutuvad rohkem ja täpsustavad piire tülides ning vahel ägedas võitluses, mis võib lõppeda isegi teise linnu surmaga. Sagenevad ka mängud, kus isaslind emaslinnu kõrval oksal vilistab ja nõksatavaid kummardusi teeb, hoides tiivad ripakil ja saba laiali. Vahel hakkab emaslind seejuures vaikselt piiksuma. Väristab avatud tiibu ja mangub isaslinnult toitu, kes seepeale puhastab seemnekese ja selle oma kaaslasele noka vahele pistab. Varsti tekib emaslinnul huvi puuõõnsuse vastu. Ta hakkab neid takseerima ja puhastama, tõrjub neist sageli tihased välja ja omastab nende pesakoopa.[1]
Asustustihedus
[muuda | muuda lähteteksti]Puukoristaja kohalik asustustihedus on sageli suurim asulapuistutes, eriti kalmistutel ja parkides – 4–35 p/km2. Aedlinnas on registreeritud 0,9 p/km2. Looduslikest elupaikadest pesitseb ta meelsamini laialehistes salumetsades – 6–26 p/km2. Enam-vähem sama tihedalt on puukoristaja asustanud sooviku-lehtmetsi – 15–30 p/km2, pisut hõredamalt lodulepikuid – 5–19 p/km2. Kui kuuse-enamusega salumetsades võib pesitseda kuni 15, üldjuhul 1–8 p/km2 ning haavikutes keskmiselt 6–12 p/km2, siis kase- või männi-enamusega arumetsades ja sekundaarsetes lepikutes ei ole kohalik asustustihedus enamasti suurem kui 2–3 p/km2. Puisniite asustab 0–15 p/km2, sõltuvalt vanade lehtpuude hulgast.[3]
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pesa
[muuda | muuda lähteteksti]Emaslind hakkab pesa ehitama märtsis või aprilli algul ja see kestab paar nädalat. Vahel aitab pesamaterjali kogumisel kaasa ka isaslind, tehes seda vähehaaval veel munemise ja isegi haudumise ajal. Pesa ehitamiseks kasutatakse tihti kasetohtu ja eriti männikoore õhukesi paberjaid ebemeid, mis paksu koheva kihina pesaõõnsuse põhja katavad ning vahel munade peale vajuvad. Pesas leidub ka kuiva rohtu, lehti jm. Ühel ajal pesamaterjali kandmisega algab ka pesaava vähendamine savi või pori abil. Nende ainetega ahendatud ava puutüves on kindel tunnus, et seal pesitseb puukoristaja. Müürimistööga tegeleb peamiselt emaslind, ainult harva võtab isaslind sellest osa. Pesapuu liik ja pesa kõrgus sõltuvad õõnsuste olemasolust. Et sobivaid pesakoopaid leidub peamiselt lehtpuudes, siis asub puukoristaja pesa sagedamini nendes. Teadaolevad pesad paiknevad enamikus haavas ja nende keskmine kõrgus maast on 3 m (1,3–5,5 m). Suve jooksul pesitseb puukoristaja üksainus kord.[1]
Munakurn
[muuda | muuda lähteteksti]Esimese muna muneb puukoristaja 2-3 nädalat pärast pesaehituse algust. Täiskurna 6–8 munaga võib leida aprilli teisel ja mai esimesel poolel. Keskmine munade arv kurnas on 6,7. Munad on valged, roostepruunide ja väheste hallide laikudega, väga sarnased tihaste munadega. Haudumine algab pärast viimase muna munemist, mõnikord ka juba enne seda, ning kestab 13–18 päeva. Haub emaslind, keda isaslind sel ajal toidab. Väidetavalt pesalt lahkudes katab emaslind munad puukoore ebemetega kinni. Need võivad aga ka ise munadele variseda, sest mingit sideainet nende liitmiseks puukoristaja ei kasuta.[1]
Pojad
[muuda | muuda lähteteksti]Vastkoorunud poegi soojendab emaslind kaua, seepärast toob toitu algul sageli ainult isaslind, kes annab selle poegadele üle emaslinnu vahendusel. Hiljem toidavad poegi mõlemad vanalinnud. Toidu hulgas leidub sageli liblikaid ja nende röövikuid. Pojad väljuvad pesast alles 23.–35. elupäeval, olles siis juba võimelised hästi ronima ja lühemat maad ka lendama. Umbes kümne järgmise päeva jooksul saavad nad veel vanalindudelt toitu, siis muutuvad aga iseseisvaks ja lahkuvad üksikult, tegutsedes sünnipaiga läheduses ja ühinedes teiste liigikaaslastega nõrgalt kokkuhoidvateks seltsinguteks. Algul taluvad vanalinnud noori oma territooriumil, augusti teisel poolel aga muutuvad sallimatuks ning suruvad neid territooriumi äärtesse. Siin moodustavad noored omaette paare ja hakkavad omakorda looma ning kaitsma territooriume, mida hiljem (septembris-oktoobris) püüavad naabrite arvel laiendada, muutudes seetõttu vanade vastu üsna agressiivseks. Samal ajal nähakse puukoristajaid ka rändel, mis neid siiski ilmselt kuigi kaugele ei vii, vaid on ehk rohkem territooriumita jäänud üksikisendite hulkumine, keda mõnikord pikemale asukohavahetusele eksitab tihaste rändesalk, kellega nad olid juhtumisi liitunud.[1]
Peamised ohud
[muuda | muuda lähteteksti]Kuna puukoristaja on väga paikne liik, on tema peamiseks ohuteguriks Euroopas metsade killustumine – noorlinnud ei kipu hajuma eraldi paiknevaisse metsakildudesse. Isegi kui metsa ei majandata lageraiemeetodil, piisab vanade lehtpuude väljaraiest selleks, et senine reviir osutuks puukoristajale kõlbmatuks.[3]
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Rootsmäe, L; Veroman, H (1974). Eesti laululinnud. Tallinn: Valgus. Lk 219–223.
- ↑ 2,0 2,1 Kuresoo, R; Relve, H; Rohtmets, I (2019). Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht (kolmas, täiendatud trükk). Tallinn: Varrak. Lk 252.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Lepikson, M (2018). Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing. Lk 420–421.