Ratsionaalsus

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Ratsionaalsus on uskumuse mõistuspärasus (teoreetiline ratsionaalsus) või teo mõistuspärasus (praktiline ratsionaalsus).^[1]

Uskumus on laiemas mõttes ratsionaalne, kui sellele ei räägi vastu midagi, mida uskuja teab või peaks teadma.

Kitsamas tähenduses on uskumus ratsionaalne, kui see on põhjendatud ehk õigustatud, kuigi ei pruugi veel olla tõene. Vahel öeldakse seetõttu, et inimene kui ratsionaalne olend peab uskuma seda, mida tal on alust uskuda. Tulevikus võivad olla tänased ratsionaalsed otsused irratsionaalsed ja vastupidi – ajaloos toimunud, kuid tänases mõistes arusaamatud teod, näiteks nõidade põletamine keskajal, olid tollase ühiskonna tähenduses ratsionaalsed.^[1]

Reklaami- ja infoühiskond seab inimese ratsionaalsuse kahtluse alla, sest on tõestatud, et inimest on võimalik panna reklaami ja propaganda abil uskuma midagi, millel pole tegelikult alust, sest uskumuste kujunemisel on palju tegureid sh emotsionaalseid ja irratsionaalseid. Mõnede mõtlejate, näiteks Bertrand Russelli arvates on haritud inimene teadlik irratsionaalsuse ohtudest ning teadlikkus on parim ravim.^[1]

Praktilise ratsionaalsuse puhul võib öelda, et tegu on ratsionaalne, kui see on optimaalne seatud eesmärgi saavutamiseks. Kui inimesel üldse mingeid eesmärke pole, ei saa rääkida ka tegude ratsionaalsusest. Eesmärgi püstitamine omakorda on seotud uskumusega. Seetõttu saab rääkida uskumuse ratsionaalsusest. Kui inimene seab endal eesmärgi näiteks teenida teatud aja jooksul teatud summa raha, siis on see uskumus, et ta suudab ja peab just selle aja jooksul nii palju raha teenima. Kui inimene seab eesmärgiks õppida uus võõrkeel selgeks näiteks kahe nädalaga, siis ei ole eesmärgipüstitus on irratsionaalne, sest keskmiselt ei õpi inimene uut keelt selgeks kahe nädalaga.^[1]

Majandusteaduslikus käsitluses ratsionaalsus eeldab inimeselt oma kasu suurendamist väliste kitsenduste piires ehk räägib kuidas oma huvidega arvestada. Siit tulenevad ratsionaalsuse kaks probleemi inimese jaoks. Esiteks, kas ratsionaalsus on kasulik? Teiseks, kas ratsionaalsus on moraalne? Mõlemas küsimuses tundub peituvat teatud vastuolu või dilemma. Oluline on vahet teha lühi- ja pikaajalise ratsionaalsuse vahel. See, mida peame irratsionaalseks, on sageli tõesti lühiajalise ratsionaalsuse otsene tagajärg. Selliste juhtumite jaoks on ühiskonnateadlased võtnud kasutusele sotsiaalse dilemma mõiste või teistmoodi öeldes on tegemist ratsionaalsuslõksuga.^[2]

Tegevuse ratsionaalsus seisneb ka maksimaalses võimalikus efektiivsuses. Samal ajal on oluline ka inimese väärtused. Seetõttu kitsamalt on ratsionaalsus seotud ühe konkreetse eesmärgi saavutamisega, kuid laiemalt saab käsitleda ratsionaalsust terviklikuna ehk komplekssena, mis arvestab ka väärtusi. Näiteks kellegi elu või tervise hinnaga saavutatud eesmärk võib olla maksimaalselt efektiivne kuid ei ole väärikas, seega ka mitte terviklikult ratsionaalne.^[1]