Reformatsioon Liivimaal

Reformatsioon Liivimaal oli kogu põhjapoolset Euroopat haaranud reformatsiooni üks osa, mis sai alguse 1520. aastatel.

Selle ajaline piiritlemine on keeruline, sest uus usk ei saavutanud domineerivat positsiooni mitte kohe, vaid alles aastakümnete jooksul ning 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandil toimus Liivimaa Poolale kuuluvatel aladel ka vastureformatsioon. Selle kõige olulisemad sündmused leidsid aset siiski umbkaudu ajavahemikus 1522–1525, mil katoliiklusest selgelt erinev uus konfessioon Liivimaa linnades küllaltki tugevad positsioonid sai. Liivimaa all on selles artiklis mõeldud üldiselt Vana-Liivimaad, mitte hilisemat Liivimaa kubermangu.

Liivimaal, nagu mujalgi kristlikus Euroopas, oli pidevalt olemas ametlikku katoliiklust kritiseeriv mõtteviis. Usku peeti liialt paavsti isikul tuginevaks juba 14. sajandil, kui Avignoni kirikulõhe tõttu oli ametis korraga kaks paavsti. Kirikukogude liikumine 15. sajandi esimesel poolel, mis suutis kirikuühtsuse taastada, püüdis muuta end paavstist kõrgemaks, kuid 1440. aastateks see vaibus ning paavst püüdis alates sellest ajast oma võimu igati kindlustada, algas renessansspaavstluse ajajärk.

Kiriku doktriiniga otseselt mitte vastuollu minevaid, kui suuremat vagadust nõudvaid liikumisi tekkis sel ajal väga rohkesti ning neid jõudis ka Liivimaale, enamasti dominiiklaste ordu kaudu. Nii kuulus ka Tallinna dominiiklaste klooster 15. sajandi lõpus reformikongegratsiooni, mis püüdis taastada Dominicuse aegset lihtsat, vaest ja vaga kloostrikorraldust. Samas olid nõudmised usupuhastuse järele aga tunduvalt ulatuslikumad ja seda tunnistasid ka mitmed katoliku kiriku juhid, seda nii Liivimaal kui ka väljaspool. Eriti paistsid kirikureformi plaanidega silma Saare-Lääne piiskopid Johannes III Orgas ja Johannes IV Kievel, kes püüdsid küll rangelt katoliikluse raamidesse jäädes parandada haridusolusid, rahva usudogmade tundmist ja vagadusetahet. Samas olid Johannes Kievelil aga ka tugevad ilmaliku võimu tugevdamise ambitsioonid, mistõttu tema uuendusettepanekud Saare-Lääne vasallide seas heakskiitu ei leidnud. Samaaegselt 1510. aastatel, tekkis samadel põhjustel oma vasallidega konflikt ka Tartu piiskopil ja Riia peapiiskopil Johann Blankenfeldil. Need tülid valmistasid kindlasti ette pinnast protestantliku reformatsiooni õnnestumiseks.^[1]

Liivimaa suured linnad Riia, Tallinn ja Tartu olid tihedalt seotud Saksamaa hansalinnade, eriti Lübeckiga, mistõttu seal toimuv jõudis küllaltki kiiresti ka Liivimaale. Pealegi olid linnadel just 16. sajandi alguses tekkinud tõsised konfliktid maaisandate poolt privilegeeritud kerjusmunkadega, kes ühelt poolt kandsid kiriku reformipüüdlusi, ent aitasid säilitada ka katoliku usku. Kerjusmungad avaldasid oma jutlustes lihtrahvale sageli linna ametliku poliitikaga vastuolus olevaid seisukohti või koguni ründasid seda, ent linn seda otseselt takistada ei saanud, sest kerjusmungad neile ei allunud. Linnakiriku jutlustajatega oli teine lugu, kuid kerjusmungad olid ka tänu oma kõneosavusele neist tunduvalt populaarsemad. Eriti selgelt joonistub allikate põhjal välja Tallinna rae ja dominiiklaste kloostri konflikt, mis süvenes just enne reformatsiooni algust.^[2]

Reformatsioon Liivimaal algas eelkõige linnades, kus olid suured saksa keelt kõnelevate linnakodanike: kaupmeeste ja käsitööliste kogukonnad, kes olid vastuvõtlikud Martin Lutheri kirjutistele. Esimesi märke reformatsioonist võis täheldada Roomakatoliku kiriku Riia peapiiskopkonna peapiiskopi residentsis Riias. Juba 1521. aastal pöördus Liivimaa üliõpilaste ja dr Philipp Melanchthoni pealekäimisel Mecklenburg-Vorpommernist, Treptowist sinna tagasi esimene protestantlik jutlustaja Andreas Knopken (ka Knöpken)^[3], kes saavutas peagi rae toetuse ning ta nimetati Riia Peetri kiriku ülemdiakoniks ning raad kuulutas ka Riia toomkapiitli oma Patronaadiõiguse alla kuuluvaks. 1522. aastal lisandus Hamburgist Silvester Tegetmeyer, kes veelgi innukamalt uut usku kuulutama asus. Sama aasta sügisel lubas raad ka ametlikult uue usu kuulutamise, eriti innukalt tegutses uue usu edendamisel linnasekretär Johann Lohmüller. Silvester Tegetmeyer nimetati samuti ametisse jutlustajana Riia Jakobi kirikusse.

Aastatel 1524–1525 toimusid Liivimaa suuremates linnades (Riia, Tallinn, Tartu) pildirüüsteaktsioonid, milles märatsevate rahvahulkade rünnakud olid suunatud kõige vastu, mis seostus roomakatoliku kirikuga: pühapildid, kujud, krutsifiksid, missarüüd, küünlad, kellukesed, orelid, altarid ja missa tseremooniad.

Riias, 6. märtsil 1524 rünnati Riia Püha Katariina kloostrit. Hävitati raamatud ja jumalateenistuse vahendid, mis seostusid paavstliku missaga, 11. märtsil rüüstati Riias Peetri ja Jakobi kirikut. 16. märtsil toimusid taas märatsemised pühapiltide, ristide ja neitsi Maarja kujude hävitamisega Peetri ja Jakobi kirikus. 2. aprilli rünnati ja rüüstati frantsiskaanide kloostrit, samuti Püha Katariina kloostrit ja dominiiklaste Püha Johannese kloostrit.

Tallinnas rüüstati pühapilte 14. septembril 1524, kui 400–500-pealine sakslastest ja eestlastest koosnev rahvahulk tungis dominiiklaste Püha Katariina, Oleviste ja Pühavaimu kirikutesse, purustas seal pühapilte ja kujusid, altareid ja reliikviaid, mida peeti vana usu sümboliteks.

Tartus, toimusid pildirüüsted 1525. aasta 7. jaanuaril, pärast Melchior Hofmanni jutlust, kui rahvahulk liikus Tartu Maarja kirikusse, kus viskasid välja kirikus teenistust pidava preestri ja lauljad ning purustasid roomakatoliku idolaatriaga seotud esemed. Tartu vana Maarja kiriku järel suundusid linlased ja noored Tartu Jaani kirikusse, kiskusid maha altarid, purustasid pühapildid ja oreli. Tartu Jaani kirikust suunduti dominiiklaste Püha Maarja Magdaleena kloostrisse. Lisaks roomakatoliku kirikutele rüüstati ka vene õigeusu Nikolai kirik. 10. jaanuaril rüüstas taas 200-pealine rahvahulk Tartu toomkirikut; mässu käigus hukkus kaks sakslast ja kaks eestlast ning 20 inimest sai vigastada.

Pildirüüstamised esinesid veel 1. novembril 1525 Viljandis ja 15. märtsil 1526 Uus-Pärnus, siis stabiliseerus kiriklik olukord.

1524. aastaks oli Riia linn ametlikult protestantliku (ehk uue) usutunnistuse omaks võtnud. 6. mail andis Riia raad käsu kõik Riia toomkirikus olevad liturgilised vahendid konfiskeerida, kuid lubati regulaarseid jumalateenistusi roomakatoliku riituse järgi jätkata kuni novembrini, siis katoliku jumalateenistused Riia toomkirikus lõpetati ja uksed suleti. Samal ajal võitis reformatsioon kiiresti pinda ka teistes suuremates Liivimaa linnades: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Liivimaal teostus reformatsiooni alguses linnareformatsioon (linna raad), mis tõi kaasa linnade iseseisvumise ja kiriku võimu alt vabanemise. Reformatsioon sekulariseeris kiriku varad, nii et valitsejad ja linna raad said neid vabalt kasutada.

Tallinn otsustas uut usutunnistust vanale eelistada 1525. aasta alguses, ehkki ametlikult võeti luterlik usutunnistus vastu alles 1530. aastatel, pärast seda, kui ka Lübeck oli katoliiklusest protestantluse kasuks loobunud.^[4] Tallinnas tegutsenud dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu tegevus lõpetati Tallinna rae otsusega 12. jaanuar, 1525, ning ordu ja Püha Katariina kloostri vara kuulutati linna omandiks.

Tartus põhjustas usupuhastuse vastuvõtmine suure tüli Johann Blankenfeldiga, kes samaaegselt pidi ka Riia protestantidega võitlema. Blankenfeld, kes jäi kõigutamatult katoliiklikele positsioonidele, keeldus esialgu uueusulistele väiksemaidki järeleandmisi tegemast.

Narvas ja Pärnus möödus reformatsioon rahulikumalt, orduvõimud otseselt jutlustajate tegevusele takistusi ei teinud, ehkki ordumeister Wolter von Plettenberg mõistis karmilt hukka pildirüüsted kirikutes. Väiksemates linnades, mis olid katoliiklike maaisandate tugevama mõju all, jäi uue usu mõju tunduvalt väiksemaks. Paljud linnad võtsid ametlikult protestantliku usutunnistuse vastu alles kas veidi enne Liivi sõda või selle ajal.

Vasallide seas oli suhtumine reformatsiooni väga erinev; esialgu leidis uus usk küllaltki suurt toetust, ent hiljem, kui ilmnesid poliitilised ohud, sealhulgas talupoegade ülestõusu võimalus, muutusid nad selle suhtes tunduvalt reserveeritumaks. Liivimaa, Saare-Lääne ja Kuramaa rüütelkonnad olid luterluse suhtes küllaltki soosival seisukohal, Harju-Viru ja Tartu piirkonna omad aga olid veel 1540. aastatel katoliiklust toetavatel positsioonidel.

Kõige mõjukam ja järjepidevam reformatsiooni toetaja Liivimaal oli Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern. Samas toetas täiesti ühemõtteliselt reformatsiooni ka ordumeister Heinrich von Galen.

Vormiliselt jõudis reformatsioon Vana-Liivimaa linnades lõpuni 1533. aastal toimunud Valmiera maapäevaga.

• Leonid Arbusow noorem. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland: im Auftrage der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga Riia: Heinsius, 1921.
• Pärtel Piirimäe. Maaisandad, seisused ja maapäev : Vana-Liivimaa riiklusest Wolter von Plettenbergi perioodil (1494–1535). Magistritöö. Tartu, 1998.
• Reinhard Wittram. Die Reformation in Livland. In: Baltische Kirchengeschichte : Beiträge zur Geschichte der Missionierung und der Reformation, der evangelisch-lutherischen Landeskirchen und des Volkskirchentums in den baltischen Landen. Göttingen, 1956.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Reformatsioon

• Inna Põltsam Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal Tuna 3/2003, lk 13–24