Relatiivsus
Relatiivsus (ladina sõnast relativus) ehk suhtelisus ehk suhtes olemine on filosoofias omadus, mida vastandatakse absoluutsusele.
See seisneb sõltuvuses suhetest või kehtivuses ainult millegi suhtes.
Väljaspool filosoofiat võidakse relatiivsuse all mõista ebatäiuslikkust või piiratust.
Relatiivsed omadused on need, mis asjal on ainult teiste asjade (sealhulgas tunnetuse subjekti) suhtes. Tunnetuse relatiivsus tähendab, et tunnetussisud sõltuvad subjektist. Selles mõttes on igasugune tõde välismaailma kohta relatiivne tõde. Loodusteaduslik tunnetus on relatiivne (ka selle sõnastus on pidevalt muutuv). Absoluutne tõde ei tohiks sel juhul olla välismaailmast sõltuv (see käiks näiteks loogika kohta).
Relativismi järgi on igasugune tunnetus ainult relatiivne, sest ta sõltub teatud vaatekohast.
Kõik lõplikud asjad on relatiivsed, sest erinevalt absoluudist on nad olemas suhetes.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Suhtes olev (suhe) on üks Aristotelese kategooriatest: "Suhtes olevateks nimetatakse asju, millest kõik olev koosneb, kuivõrd neid öeldakse sõltuvat teistest asjadest või olevat teise asjaga mingis seoses." (Kategooriad, 7)
William Hamiltoni järgi on "absoluutne" ainult negatiivne idee – mitterelatiivne. Absoluut on meie jaoks "kõikide asjade küllaldane alus. Charles Bernard Renouvier ütleb: "Absoluudi idee on ainult selle propositsiooni lausumine, et eksisteerib midagi mitterelatiivset." Hermann Ulrici: "Me saame relatiivset relatiivsena, lõpliku lõplikuna, ajaliku ajalikuna ettekujutada ja ettekijutuseni sellest jõuda ainult selle eristamise kaudu absoluutsest, lõpmatust, igavesest." (Gott und die Natur)
Gerard Heymans nimetab midagi relatiivseks, "kui selle kujutluses on paratamatult kaasa haaratud (inbegriffen) kujutlus mõnest muust tegelikust". Absoluutse mõiste on piirmõiste. "Ta tähendab antu edenevate elementideks lagundamiste rea mõisteliselt nõutavat, tegelikult aga alati ainult esialgselt täideviidavat lõpetust. Me omistame oma teadmise igas arengustaadiumis tegelikule absoluutsete omadustena need, mille kohta meil pole alust oletada, et nad esinevad ainult tänu suhtele teise tegelikuga." (Die Gesetze und Elemente des wissenschaftlichen Denkens).
Richard Avenarius mõistab relatiivse vaatepunkti all tunnetava indiviidi ümbruse suhet (süsteemisse C) arvestavat vaatepunkti, absoluutse vaatepunkti all aga vaatepunkti, mis abstraheerub sellest ümbruse koostisosade sõltuvusest.