Konsul (Vana-Rooma)
 | Artiklis puuduvad viited. (August 2024) |
| Osa artiklitest teemal | ||||
| Vana-Rooma poliitika ja valitsus | ||||
|---|---|---|---|---|
 | ||||
| Perioodid | ||||
| ||||
| Rooma konstitutsioon | ||||
| Magistraadid | ||||
| Erimagistraadid | ||||
| Tiitlid, ametid ja aunimetused | ||||
| Õigus | ||||
Konsul oli Vana-Roomas täidesaatva võimu teostaja. Igaks aastaks valiti kaks konsulit.
Konsulid võisid Rooma riigis kõike teha: olla vahekohtunikud, kinnitada, määrata ja valitseda. Nad olid sõjaväe juhid ja esindasid Rooma riiki välissuhtluses ning juhtisid senatit. Piiranguid oli nende võimule tõesti vähe, kuid üks tähtsamaid piiranguid seisnes selles, et valiti kaks konsulit ja nad toimisid tavaliselt teineteise kontrollijatena.
Konsulid valiti rahvakoosolekul (tsenturiaatsetel komiitsidel) ja nende ametiaeg oli üks aasta algusega 1. jaanuaril (kuigi neid sai tagasi valida). Nende võimu täiendas tribuunide ja tsensorite süsteem; viimased võisid konsulite tegevust blokeerida. Peale selle võisid konsulite võimu varjutada määratud diktaatorid, kes võisid eriolukorras hakata valitsema konsulitest sõltumatult (kuid diktaatorid olid ametisse pandud konsulite poolt ning jäid tavaliselt ametisse ainult üheks kuuekuuliseks perioodiks).
Konsuliamet jäi püsima ka pärast vabariigi muutumist impeeriumiks. Keisririigiaegsetel konsulitel oli palju väiksem võim kui vabariigiaegsetel.
541 tühistas keiser Justinianus I konsuliameti, pidades seda mõttetuks ja laostavalt kulukaks. Ometi säilisid konsulid teatud vormis ka pärast seda. Konsuliteks olid siis tavaliselt Rooma keisrid, kes kandsid konsuli tiitlit mingi sündmuse puhul. Enamasti kasutatigi tol ajal seda tiitlit keisri kroonimise ajal.
Keiser Leo VI tühistas Bütsantsi seadusi reformides konsuliameti (ka tseremoniaalsena) veel kord ning sellest ajast kadus see jäädavalt.
Konsuliamet püsis Vana-Roomas kokku umbes 1395 aastat.