Süsinikdioksiidimaks
Süsinikumaks (inglise keeles carbon tax) ehk CO2 emissioonimaks (inglise carbon dioxide tax) on maks, mida tasutakse kauba tootmise või teenuse ja osutamise käigus emiteeritud CO2 koguselt. Senises praktikas maksustatakse süsinikumaksuga valdavalt süsivesikupõhiseid fossiilkütuseid (kivisüsi, põlevkivi, nafta, gaas jms), mida põletatakse energia või soojuse saamiseks. Süsiniku põletamisel ehk hapnikuga ühinemisel tekib soojus ja CO2, vesinikust tekib samas protsessis vesi või veeaur.
Süsinikumaksu kehtestamise põhjuseks on klimaatilised muutused (globaalne soojenemine), mille põhjuseks peetakse CO2 mastaapset emissiooni inimkonna poolt. Süsinikumaksu eesmärgiks on hinnamehhanismi kaudu piirata põletamise läbi saadava energia konkurentsivõimet ning soodustada seeläbi alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu ja levikut.
CO2 emissioonimaksu kehtestamise ettepaneku tegi briti päritolu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) inseneeriaprofessor David Gordon Wilson 1973. aastal. (29) 2019. aasta alguses avaldas grupp majandusteadlasi ajalehes The Wall Street Journal üleskutse üleüldise CO2 maksu kehtestamiseks, kirjeldades seda kui „kõige kulutõhusamat hooba CO2 emissiooni vähendamiseks“. 2019. aasta veebruariks oli sellele avaldusele alla kirjutanud enam kui 3000 majandusteadlast, sh 27 Nobeli auhinna laureaati. [1]
2019 aasta juuni seisuga on süsinikumaksu kehtestamist plaaninud või juba rakendanud 25 riiki ning 46 riiki koormavad CO2 emissiooni täiendava maksukohustusega või heitmekoguste kauplemise süsteemi läbi. [2]
Maksustamise alused
[muuda | muuda lähteteksti]Olemuslikult on süsinikumaks kaudne saastemaks, mida rakendatakse majandusteadlase Arthur Pigou poolt sõnastatud põhimõttel nii, et igaüks peab tasuma maksu määral mis vastab tema poolt tekitatud kahju ulatusele. Kuna maks on üks tootmiskulu artiklitest, siis muudab see toote vastavas ulatuses kallimaks ning halvendab selle konkurentsipositsiooni turul. [3]
Majandusuuringutes on ilmnenud, et hinnamehhanism on kõige tõhusam viis turumajanduslike protsesside suunamiseks ning täiendava maksukohustuse rakendamine on üks võimalikke viise, kuidas ettevõtete majandustegevust takistamata saavutada CO2 emisiooni vähenemine. [4]
Süsinikumaksu suurus lähtub materjali põletamisel tekkivast CO2 heitekogusest ja see eristab teda elektriaktsiisist, mille suurus sõltub tarbitud energia määrast. Kuna elektriaktsiis koormab maksumaksjat ka siis kui ta tarbib elektrit, mis on toodetud CO2 mitteemiteerival viisil (tuule-, vee-, päikse- ja tuumaenergia), siis seda ei saa kasutada keskkonnakaitselistel eesmärkidel.
Süsinikumaksu saab kehtestada kas aktsiisimaksuna algtoodangu (nafta jm fossiilkütused, plastik jms) tootjate müüdud toodangut maksustades või siis lisandunud väärtuse maksu põhimõttel üldise tarbimismaksuna. Viimasel juhul tuleks määrata iga kauba ja teenuse (teaduslikust uuringust lähtudes või kokkuleppeliselt) selle süsinikusisaldus.
Fossiilkütuste CO2 emissiooni arvestamine
[muuda | muuda lähteteksti]Kütuse põletamisest tekkiva CO2 emissioon on määratud massi- või mahuühiku kohta. [5]
| Kütuse liik | CO2 emissioon massi kohta | CO2 emissioon toodetud energia kohta |
| Bensiin | 2,35 kg/l | |
| Diiselkütus | 2,67 kg/l | |
| Lennukikütus | 2,65 kg/l | |
| Looduslik gaas | 1,93 kg/m3 | |
| Pruunsüsi | 1,396 kg/kg | 181 g/kWh |
| Kivisüsi (subbituminoosne) | 1,858 kg/kg | 333 g/kWh |
| Kivisüsi (bituminoosne) | 2,466 kg/kg | 317 g/kWh |
| Antratsiit | 2,843 kg/kg | 351 g/kWh |
CO2 emisiooni puhul tuleks seejuures arvestada ka seda, et lennukikütus põletatakse atmosfääri ülakihides, kuhu ta ka jääb ja kus selle klimaatiline mõju on oluliselt suurem kui maa peal põletatud kütuse puhul, millest vähemalt osa tarbivad taimed ära. Samuti tuleks meeles pidada, et elektrienergia tootmisel emiteeritav CO2 ei ole otseselt seotud elektrienergia kogusega, kuna viimase kogus sõltub nii kasutatava tehnoloogia efektiivsusest kui ka jääksoojuse kasutuse ulatusest.
Probleemid ja võimalused
[muuda | muuda lähteteksti]Hinnanguliselt tekib inimtegevusest kogu maailmas 27 miljardit tonni CO2 aastas. (18) CO2 heitekoguse füüsikalist mõju atmosfääris saab hinnata planeedi atmosfäärisüsteemi soojuskiirguse energiabilansi muutusena. [6]
Süsinikumaksu tootjapõhine rakendamine kahjustab nende riikide ettevõtete konkurentsivõimet, kus seda maksukohustust rakendatakse nende riikide ettevõtete suhtes, kus seda maksu ei rakendata. Kuna Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglid ei võimalda välismaalt imporditavatele toodetele tootjapõhise süsinikumaksu sissenõudmist piiril, siis ongi paljud riigid loobunud selle maksu kehtestamisest. [7]
Probleemiks on ka see, et CO2 tekib mujalgi kui fossiilkütuste põletamisel. Kuna eriti suur CO2 emissioon tekib terase- ja betoonitööstusest, samuti loomakasvatusest, siis tuleks ka need maksustada süsinikumaksuga. Samas on ka ettevõtteid, kelle tegevuse tulemusena CO2 kogus atmosfääris väheneb (taimekasvatus, sh metsad) ning kes võiksid seeläbi saada täiendavat tulu.
Eesti riigi maksebilansi seisukohalt oleks süsinikumaksu rakendamine kasulik, kui selle tulemusena väheneb välismaalt imporditavate fossiilkütuste ja energiamahukalt toodetud kaupade import ning suureneb kohapeal toodetud rohelise energia ja keskkonnasäästlikult toodetud kaupade/teenuste konkurentsivõime. Lõppkokkuvõttes võib see parandada nii majanduskasvu kui ka elanikkonna tööhõivet, nagu on selgunud näiteks Briti Columbias läbi viidud süsinikumaksu rakendusuuringust. [8]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "ECONOMISTS' STATEMENT ON CARBON DIVIDENDS". clcouncil.org. 2019. Retrieved 18 February 2019. [1]
- ↑ World Bank Group (6 June 2019). "State and Trends of Carbon Pricing 2019". hdl:10986/31755. p. 24, Fig. 6, 21. [2]
- ↑ Helm, D. (2005). "Economic Instruments and Environmental Policy". The Economic and Social Review. 36 (3): 4–5. Archived from the original on 1 May 2011. Retrieved 8 April 2011. [3]
- ↑ "Carbon Taxes: What Can We Learn From International Experience?". Econofact. 3 May 2019. Retrieved 7 May 2019. [4]
- ↑ "Fuel and Energy Source Codes and Emission Coefficients". Voluntary Reporting of Greenhouse Gases Program. United States Department of Energy (DOE), Energy Information Administration (EIA). Archived from the original on 1 November 2004. Retrieved 15 April 2008. [5]
- ↑ Forster, P.; et al. (2007). "2.2 Concept of Radiative Forcing". In Solomon, S. D.; et al. (eds.). Changes in Atmospheric Constituents and in Radiative Forcing. Contribution of Working Group I to the Fourth Assessment Report of the Intergovernmental Panel on Climate Change. Climate Change 2007: The Physical Science Basis. Print version: Cambridge University Press, Cambridge, UK, and New York, N.Y., U.S.A.. This version: IPCC website. Archived from the original on 29 October 2010. Retrieved 25 August 2010. [6]
- ↑ Pauwelyn, Joost (2012). "Carbon Leakage Measures and Border Tax Adjustments Under WTO Law". doi:10.2139/ssrn.2026879. [7]
- ↑ Yamazaki, Akio (1 May 2017). "Jobs and climate policy: Evidence from British Columbia's revenue-neutral carbon tax". Journal of Environmental Economics and Management. 83: 197–216. doi:10.1016/j.jeem.2017.03.003. ISSN 0095-0696. [8]
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "SEI" ei kasutata eelnevas tekstis.