Sankhara

Sankhāra (sanskriti keeles saṃskāra või caitasika või chitta samskara; paali keeles saṅkhāra[2] või cetasika; tiibeti keeles ’du byed; hiina keeles ⾏ xing; jaapani keeles an) on budismis oluline paalikeelne mõiste, millel on mitmeid tähendusi ja mida on tõlgitud mitmeti: moodustised, meelekujund või meeleolu, aga ka valmistaja või moodustaja vmt. Mõiste tähistab korraga nii mõjutajat, mõjutatavat kui ka mõjutamist; tingijat, tingitut ja tingimist; ajendit, ajendatut ja ajendamist; kujundajat, kujundatavat ja kujundamist.^[1]

Sankhāra tähistab kõiki tegutsema sundivaid tegureid ning seda võib mõista kui teadlikke ja alateadlikke ajendeid, kujutlusi, tunge ja motiive. See on valmistaja või moodustaja ehk miski, mis valmistab ette millegi, mis järgneb. Need on meele kujundid ehk kujutlused, motivatsioonid ehk meele olud ehk (päris täpses tõlkes) “kokkutehtused”.^[2] Enamasti viidatakse siin meele tahtelisele ja liikumapanevale aspektile. On kasutatud ka vasteid "tahtemoodustised", "elemendid-liigutajad"^[3], "kippumise kogum" jmt.

Sankhārad on karmast tingitud tegurid, mis suunavad teadvuse objektidele ning loovad ja kaotavad dharmade hetkekombinatsioone. Nende toime avaldub ühtviisi nii teo, sõna kui ka mõtte tasandil. Ka öeldu ja mõeldu on tegu ehk karma.

Sankhārad on üks isiksuse koostisosadest ja sõltuvusliku tekkimise ahela teine lüli. Sankhārad tekivad varasemate (ka eelmiste elude) tegude tulemusel talletatud püsivate muljete põhjal ning jagunevad kolmeks: headeks (pälvimuslikeks), halbadeks (ebapälvimuslikeks) ja neutraalseteks. Inimene teeb tegusid ja kogub teovilju vastavalt sellele, missugune neist kolmest domineerib, kujundades niiviisi oma edasist elu. Budismis peetakse oluliseks vähendada halbade ja suurendada heade sankhārate osakaalu.^[4]

Hinduismis tähistab see mõiste inimisiksust moodustavaid komponente, mis pärinevad eelmiste elude tegudest ja meeleseisunditest.^[4]