Saprotroof

 See artikkel räägib organismidest, kes saavad oma toitained surnud orgaanilisest ainest; veekogu indikaatororganismide kohta vaata artiklit saproob

Saprotroof ehk saproob on organism, kes saab oma toitained osmoosi (osmotroofia) teel surnud orgaanilisest ainest[viide?]. Saprotroofid on mitmed loomad, taimed, paljud seened ja bakterid.

Et saprotroofid ei saa toitaineid ise toota, arvatakse nad heterotroofide hulka.

Terminoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Saprotroofide ja nendega seotud lähismõistete osas on kirjanduses segadust ja ebajärjepidevust.

Saprofiil on organism (hrl taim või loom, kes surnud orgaanilise aine peal või sees elab);
saprotroof on mis tahes organism, kes toitub surnud orgaanilisest ainest;
saprofaag on loomorganism (nt sitasitikas), kes toitub surnud orgaanilisest ainest. Sünonüümne on detritovoor ehk detritofaag, mida kasutatakse sageli veekeskkonnas orgaanilisest surnud ainest toituvate loomade kohta. Saprofaagide seas eristatakse:
saprofaagid kitsamas mõistes on surnud taimsest materjalist toituvad loomad;
koprofaagid toituvad loomsetest väljaheidetest;
nekrofaagid toituvad loomakorjustest;
Lisaks räägitakse mõnikord fütosaprofaagidest (toituvad surnud taimsest materjalist ehk ka saprofaagid kitsamas mõistes) ja zoosaprofaagidest (toituvad surnud loomsest materjalist).
saprovoor on saprofaagide kohta harva kasutatav sünonüüm;
saprofüüt (nt pisikäpp) on surnud orgaanilisel ainel elav (ja nt seente kaudu ka toituv) taim. Botaanilis-ajaloolistel põhjustel arvati nende hulka varem ka bakterid ja seened, ehkki järelliide "-füüt" viitab taimele.

Saproobideks nimetatakse hüdrobioloogias vee saproobsusastet iseloomustavaid organisme.

Sõna "saprotroof" tuleb kahest kreeka keele sõnast. Sapros – haisev, mädanev. Trophē – toit, toitmine.