Colette

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2022) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sidonie-Gabrielle Colette
Sündinud	28. jaanuar 1873 Saint-Sauveur-en-Puisaye, Yonne, Prantsusmaa
Surnud	3. august 1954 (81-aastaselt) Pariis, Prantsusmaa
Pseudonüüm	Colette
Rahvus	prantslane
Tuntud teoseid	"Vagabund", "Kallim"
Tunnustus	Nobeli kirjandusauhinna nominent 1948. aastal
Lapsed	Colette de Jouvenel
Autogramm

Colette [kɔ.lɛt] (õieti Sidonie-Gabrielle Colette; 28. jaanuar 1873 – 3. august 1954) oli prantsuse kirjanik, miim, näitleja ja ajakirjanik.

Colette sündis Saint-Sauveur-en-Puisayes, Burgundia ühes vaesemas piirkonnas. Ise on ta oma kodukoha kohta kirjutanud järgmist: "Minu sünnipaigas polnud ei raudteed ega elektrit, läheduses ei põhikooli ega suuremat linna. Peres polnud raha, küll aga raamatuid. Polnud kingitusi, see-eest aga oli hoolivust, polnud mugavusi, küll aga kuldset vabadust."

18-aastaselt tutvus Colette Henri Gautier Villarsiga, keda sõprade seltskonnas hüüti Willyks. Sellele kohtumisele järgnes 13 aastat kestnud abielu, mille jooksul sai alguse Colette’i kirjanikutee. Nimelt soovitas Willy Colette’il rahanappuse tõttu kirjutamisega katsetada. Sellest sündis Claudine’i lugude sari, mis avaldati algselt Villarsi nime all. Pärast lahutust sai Colette’i kirjanikutee hoo sisse – ta sai lõpuks kirjutada oma nime all ja võttis kirjanikunimeks perekonnanime, mille järgi varem oli vaid meessoost inimesi kutsutud.

Teisest abielust Henri de Jouveneliga sündis tütar, kelle eesnimeks sai Colette.

Kirjaniku kolmas abielu Maurice Goudeketiga kestis naise surmani.

Lisaks suhetele meestega oli Colette’il ka afääre naistega, mis oli omal ajal tähelepanuväärne, kuna seksuaalvähemused hakkasid sellel ajal alles pead tõstma ja see teema oli suur tabu. Kõige märkimisväärsem oli suhe Mathilde de Mornyga, kes oli Napoleon III vennatütar ja tuntud seltskonnategelane ning paistis silma oma androgüünse välimusega. Nende suudlust pantomiimis 1907. aastal pandi väga pahaks ja see lõpetas nende võimaluse olla avalikult koos, kuid suhe kestis veel 1912. aastani. Peale üsna avalike homoseksuaalsete suhete tekitas Colette skandaali ka näitlejana – nimelt ilmus ta oma kavades mõnikord lavale ülikonnas, mis oli tol ajal naistele keelatud, vahel aga peaaegu alasti.

Colette suri 1954. aastal Pariisis ja kuna katoliku kirik keeldus teda abielulahutuste tõttu kiriklikult matmast, korraldas Prantsusmaa talle riiklikud matused. Ta oli esimene naine, kellele selline au osaks sai.

Colette'i mõju prantsuse ühiskonnas oli suur. Oma skandaalse isiksuse ja laialdase kirjanikutöö tõttu saavutas ta omal ajal suure tuntuse. Tema teoste kaudu sai kuuldavaks naiste hääl kirjanduses. Ka oli ta esimene naine, kes oli prantsuse kirjandusühingu Académie Goncourti liige ja lausa selle president aastatel 1944–1954.

Colette’i kirjutamisstiili on iseloomustatud kui värvikat, nüansirikast, tundlikku ja ülevoolavalt naiselikku.^[1] Ta oli esimene prantsuse naiskirjanik, kes julges selgelt stiili poolest meestest erineda, eelnevad naiskirjanikud (nt George Sand) olid pigem jäljendanud meeskirjanike stiili. Colette šokeeris toonast avalikkust, kirjutades vägagi ausalt naise seksuaalsusest. Kõik tema tekstid on suuremal või vähemal määral autobiograafilised. Kuigi ta ise end naisõiguslaseks ei nimetanud, lausa väitis, et ta jälestab sufražette^[1], on tema elu ja looming siiski väga tugevalt mõjutanud naisliikumist läbi 20. sajandi ja ka tänapäevani.

1948. aastal oli Colette nomineeritud Nobeli kirjandusauhinnale.^[2]

• Claudine à l'école (1900)
• Claudine à Paris (1901)
• Claudine en ménage (1902)
• Claudine s'en va (1903)
• Dialogues de Bêtes (1904)
• La Retraite Sentimentale (1907)
• Les Vrilles de la vigne (1908)
• La Vagabonde (1910)
• L'Envers du music hall (1913)
• L'Entrave (1913)
• La Paix Chez les Bêtes (1916)
• L'Enfant et les sortilèges (1917)
• Mitsou (1919)
• Chéri (1920)
• La Maison de Claudine (1922)
• L'Autre Femme (1922)
• Le Blé en herbe (1923)
• La Fin de Chéri (1926)
• La Naissance du jour (1928)
• Sido (1929)
• La Seconde (1929)
• Le Pur et L'Impur (1932)
• La Chatte (1933)
• Duo (1934)
• Julie de Carneilhan (1941)
• Le Képi (1943)
• Gigi (1944)
• L'Étoile Vesper (1947)
• Le Fanal Bleu (1949)
• Paradis terrestre (1953)

Eesti keeles^[3]

• "Vagabund" (La Vagabonde, ilmus 1910, eesti keeles 2010, tõlkija Helva Payet)
• "Kallim" (Cheri, ilmus 1920, eesti keeles 1933, tõlkija Marta Sillaots)

• 1958. aastal valmis Ameerika Ühendriikide muusikafilm "Gigi", mis põhineb Colette'i samanimelisel teosel. Režissöör oli Vincente Minnelli.
• Julia Kristeva avaldas 1983. aastal Colette’i eluloo oma naisgeeniusi käsitleva triloogia viimase osana (esimesed kaks olid kirjutatud Hannah Arendtist ja Melanie Kleinist).
• Rosanne Cash avaldas 1996. aastal laulu "The summer I read Colette".
• Truman Capote kirjutas temast lühijutu "The White Rose" (1970).
• 2018. aastal valmis tema eluloo põhjal USA, Suurbritannia ja Ungari ühistööna mängufilm "Colette" (režissöör Wash Estmoreland, peaosas Keira Knightley).

Tsitaadid Vikitsitaatides: Colette