Sonderstaffel Buschmann

Sonderstaffel Buschmann oli Teise maailmasõja aegne eestlastest komplekteeritud Saksa lennuväeüksus, nimetatud ülema Gerhard Buschmanni järgi.

Gerhard Buschmann oli 1941. aasta sügisel Saksamaa sõjaväeluure Abwehr teenistuses ning saabus Tallinna organiseerimaks siin kaugluureüksust Leningrad. Tallinnas sai Buschmann kontakti endiste aeroklubi kaaslastega, kes teavitasid teda neljast lahtivõetud ning peidetud PTO-4 lennukist. Buschmann pakkus 1942. aasta jaanuaris Saksa mereväe juhatusele eestlastega mehitatud endisi Eesti lennukeid luurelendude sooritamiseks.

Sonderstaffel Buschmanni alustas tegevust 12. veebruaril 1942. aastal. Selle mehed olid kirjas politseiüksustes ning nende palk maksti politsei eelarvest. Tehniline varustus, kütus ning määrdeained saadi Saksa lennuväe käest ning ülesanded pidi andma Saksa merevägi. Üksuse staap asus alul mereväe staabihoones Vabaduse väljakul, praeguses linnavalitsuse majas. Lennuväljaks sai Ülemiste lennuväli, kuhu hiljem ka staap üle viidi.

Üksuse esimesteks lenduriteks olid Gerhard Buschmann ise, William Laanekõrb, Harry Habel, Herman Kabe, Ants Repnau, Koit Kava ja Mart Napa. Üksuse ülesanneteks said luurelennud Soome lahe idaosas ning varustuslennud sakslaste poolt mehitatud Tütarsaartele. Kui kuuldus oma lennuüksusest levis, siis hakkas see lisanduvate vabatahtlike tõttu kiiresti kasvama.

Buschmann otsis PTO-4 lennukitele lisa sakslaste trofeede seast Lätis. Sealt saadi üks Miles Magister ning kaks endist Poola RWD õppelennukit. Samuti varem Läti lennuliinidele kuulunud De Havilland DH-89 Dragon Rapide reisilennuk. 1942. aasta suvel sai üksus omale esimesed päris sõjalennukid – Heinkel He 60 mereluurelennukid. Siis hakati kasutama ka Ülemiste lennusadamat. Uute lennukitega lisandus ka uus ülesanne – salk hakkas teostama Nõukogude allveelaevade luuret Soome lahel ja Läänemere idaosas.

1942. aasta detsembris allutati üksus lühikeseks ajaks vormiliselt Himmleri käsutuses olnud 7. eriülesannetega lennugrupile, saades selle 6. salgaks (saksa keeles 6./Fliegergruppe z.b.V 7). Lennugrupp ise paiknes Berliinis ja täitis kulleri- ning sideülesandeid.

1. aprillil 1943 formeeriti salk ümber Saksa õhujõudude Luftwaffe koosseisu kuulunud 127. luurelennugrupiks (saksa keeles Aufklärungsfliegergruppe 127).

• PTO-4 - neli lennukit, kandsid tähiseid SB+AA, SB+AB, SB+AC ja SB+AD
• Miles Magister - üks lennuk, oli tähistatud kui SB+AF
• De Havilland DH-89 Dragon Rapide - üks lennuk, oli tähistatud SB+AH
• RWD-8 - kaks lennukit, üks oli tähistatud SB+AJ
• Stampe et Vertongen SV.5 - neli lennukit, üks oli tähistatud SB+AK, ei leidnud kasutust
• Heinkel He 60 - vähemalt 18 lennukit, mainitud on ka arve 20 ja 28 lennukit.

• Hendrik Arro, "Eesti lendurid lahingute tules", (Tallinn 1995)