Sprint

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sprint on spordis lühidistantsil toimuv kõige kiirem jooksuala. Inimese füsioloogiast tulenevalt ei saa jooksja fosfokreatiini vähenemise tõttu lihastes säilitada tippkiirust rohkem kui 30–35 sekundit vältel.

Sprint on üks vanemaid jooksualasid. Esimestel 13 olümpiamängudel oli ainult üks sprindiala – staadionijooks, mis oli jooks staadioni ühest otsast teiseni. Tänapäeval on suveolümpiamängudel kavas kolm sprindiala: 100 meetri jooks, 200 meetri jooks ja 400 meetri jooks.

Professionaalsel tasemel alustavad võistlejad sprinti stardipakkudel kummardunud asendis ning seejärel tõusevad nad pärast stardisignaali järk-järgult püstiasendisse, kuni hoog on saavutatud. Keha optimaalne asend on tähtis suurima kiiruse saavutamiseks. Sportlased peavad jääma oma jooksurajale terve jooksu ajal, välja arvatud 400 meetri jooksus siseruumides. Sprindialad kuni 100 meetrini (k.a) on suures osas keskendunud sportlase kiirendusele ja maksimaalse kiiruse saavutamisele. Kõik sprindialad üle 100 meetri hõlmavad üha enam vastupidavust.

60 meetri jooks on levinud võistlus siseruumides, see on sisemaailmameistrivõistluste kavas. Vähem levinud sprindialad on 50 meetri jooks ja 55 meetri jooks ning 300 meetri jooks ja 500 meetri jooks, mida kasutatakse Ameerika Ühendriikides mõnedel keskkoolide ja ülikoolide võistlustel.

• Pikkus (väike mõju)
• Lihaste tugevus
• Adrenaliini kasutusvõime
• Anaeroobne hingamisvõime
• Hingamine
• Kiirete lihaskiudude osakaal
• Jalgade pikkus

60 meetri jooksu võistlused toimuvad tavaliselt siseruumides jooksuovaali sirgel osal. Kuna selle distantsi läbimine kestab ainult kuus kuni seitse sekundit, on sellel alal kiire reaktsiooniaeg ja hea start olulisem kui ühelgi muul distantsil.

60 meetrit on ka ligikaudne distants, mis on vajalik inimese maksimaalse kiiruse saavutamiseks ja mida saab läbida ühe hingetõmbega. See on ala on populaarne teiste spordialade väljaõppeks ja sportlase taseme testimiseks (nt Ameerika jalgpallis kiiruse testimine). 60 meetri jooksu kasutavad õuealadel nooremad sportlased, kes alustavad sprindiga.

Selle ala maailmarekord kuulub USA sprinterile Christian Colemanile ajaga 6,34 sekundit.

100 meetri jooks toimub tavalisel 400 meetri pikkuse staadioniringi sirgel osal. Sageli peetakse sellel võistlusel maailma rekordiaega hoidvat inimest “kõige kiiremaks meheks/naiseks maailmas”. Praegune meeste maailmarekord on 9,58 sekundit ning see kuulub Jamaica sprinterile Usain Boltile, rekord sündis 16. augustil 2009 kergejõustiku maailmameistrivõistlustel. Naiste maailmarekord on 10,49 sekundit ja see kuulub Florence Griffith-Joynerile.

Maailmaklassi kuuluvad meessoost sprinterid (kelle aeg on alla 10,10 s) läbivad 100-meetrise jooksudistantsi 41–50 sammuga.

200 meetri jooks algab tavaliselt staadioniringi kõveral alal ja lõpeb sirgel alal. Võistlejad, kes asetsevad ringi sisemisest rajast parempoolsetel radadel (väljaspool), alustavad jooksu astme võrra eestpoolt, et kõik võistlejad läbiks sama pika maa.

Siseruumides joostakse terve ring (200 m).

Selle ala maailmarekord on 19,19 sekundit ning see kuulub Usain Boltile. Rekord sündis 20. augustil 2009 kergejõustiku maailmameistrivõistlustel.

400 meetri jooks tähendab ühe ringi läbimist staadioniringi sisemisel rajal. Võistlejad, kes asetsevad ringi sisemisest rajast parempoolsetel radadel (väljaspool), alustavad jooksu astme võrra eestpoolt, et kõik võistlejad läbiks sama pika maa. Kuigi see ala liigitatakse sprindi alla, on sellel distantsil rohkem võimalusi taktika kasutamiseks.

Maailmarekord 43,3 sekundit kuulub Wayde van Niekerkile, kes püstitas selle Rio de Janeiro olümpiamängudel 2016. aastal.

Stardipakke kasutatakse kõikidel professionaalsetel jooksuvõistlustel distantsidel kuni 400 meetrini (k.a 400 m). Stardipakud koosnevad kahest reguleeritavast jalatoest, mis on kinnitatud stabiilse raami külge. Enne starti antakse käsklused "Tähelepanu!" ja "Valmis olla!". Jooks algab stardipüstoli lasuga.

Harvadel juhtudel, kui alustamisega on tehnilisi probleeme, näidatakse kõigile sportlastele rohelist kaarti. Kui võistleja ei ole tingimustega rahul pärast seda, kui on antud käsklus "Tähelepanu!", peab sportlane käe tõstma enne käsku "Valmis olla!" ning andma kohtunikule stardi katkestamise põhjuse. Seejärel otsustab kohtunik, kas põhjus on mõjuv või mitte. Juhul, kui kohtunik hindab põhjuse kehtetuks, antakse sellele võistlejale kollane kaart (hoiatus). Kui võistleja on juba varem saanud kollase kaardi, on ta diskvalifitseeritud.

Vastavalt IAAF-i reeglitele ei tohi sportlane pärast stardipositsiooni võtmist alustada jooksu seni, kuni pole kõlanud stardipüstoli või mõne muu heakskiidetud stardiseadme märguannet. 2010. aasta jaanuaris jõustunud IAAF-i reeglite kohaselt on võistleja teinud valestardi ja ta diskvalifitseeritakse, kui ta käed tõusevad maast või jalad liiguvad stardipakkudelt enne, kui on möödunud lubatav reaktsiooniaeg 0,1 s.

100 m jooksja Linford Christie Suurbritanniast on tuntud oma korduvate valestartide poolest, mis olid alla lubatava reaktsiooniaja 0,1 sekundit. Nii Linford Christie kui ka tema treener Ron Roddan väitsid, et valestardid olid põhjustatud Linfordi ebatavalisest reaktsioonikiirusest.

Kõikide olümpiavõistluste puhul peavad võistlejad jääma etteantud rajale, mis on 1,22 meetrit (4 jalga) lai algusest lõpuni. Jooksurajad võivad olla nummerdatud ühest kuni kaheksani või üheksani, harva kümneni. Jooksurajad nummerdatakse, alustades sisemisest rajast. Iga võistleja, kes jookseb väljaspool ettenähtud rada, et saavutada eelis, diskvalifitseeritakse. Kui sportlane on sunnitud jooksma väljaspool oma jooksurada teise võistleja tõttu ja mingit eelist ei saavuta, ei toimu diskvalifitseerimist. Samuti ei diskvalifitseerita jooksjat, kes astub korraks väljapoole oma etteantud rada sirgel jooksurajal, kui ta ei takista sellega teist jooksjat.

Võitja on sportlane, kelle ülakeha jõuab finišijoone lähima servani.

Kuigi geenid mängivad sprindis suurt rolli, peavad sportlased olema pühendunud treeningule, et tagada parim vorm. Sprinditreening sisaldab mitmesuguseid jooksuharjutusi, mille eesmärk on kiirenduse, maksimaalse kiiruse, vastupidavuse, tehnika ja tempo arendamine. Lisaks tegelevad sprinterid ka raskuste tõstmisega, samuti plüomeetriliste või hüppamisega seotud harjutustega.

• Sprindi maailmarekordid IAAF-i kodulehel
• 100 meetri jooks IAAF-i kodulehel
• 200 meetri jooks IAAF-i kodulehel
• 400 meetri jooks IAAF-i kodulehel