Suur-Pakri
Suur-Pakri | |
---|---|
Suur-Pakri maastik | |
Ümbritseb | Soome laht |
Saarestik | Pakri saared |
Koordinaadid | 59° 19′ 40″ N, 23° 54′ 35″ E |
Pindala | 12,68 km²[1] |
Pikkus | 6,8 km |
Laius | 2,5 km |
Rannajoone pikkus | 22,84 km |
Kõrgeim koht | Suur-Pakri pank (8 m) |
Elanikke | (asustamata) |
Suur-Pakri ehk Stora Rågö on saar Soome lahe lääneosas Väike-Pakrist läänes. Mandri-Eestist eraldab saart Kurkse väin. Saare pindala on 12,68 km².[1] Suur Pakri on Väike-Pakrist veidi väiksem. Mõlemad saared kuuluvad Paldiski linna koosseisu.
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Saare rootsikeelne nimi Rågö tähendab 'rukkisaart'. Selgusetu on, miks pindalalt väiksemat saart on suuremaks nimetatud.
Asend
[muuda | muuda lähteteksti]Saar asub 5 km Vihterpalu jõe suudmest kirdes. Saarest itta jääb Väike-Pakri saar, neid lahutab 1,5 km lai ja 1,6–1,8 m sügav väin.
Loodus
[muuda | muuda lähteteksti]Saare põhjaosa kuulub Pakri maastikukaitseala koosseisu. Seal asub umbes 3 km pikk ja 1–8 m kõrge Suur-Pakri pank. Saare põhjaosas on mitu looduslikku või inimtekkelist väikest järve (Suur-Pakri saare järvikud).
Samblikest on saarelt leitud habrast aloinat, lubi-niithammast ja siberi manniat.
Saare põhja- ja idarannikul esineb niite. Looniit on Eesti üks suuremaid lagedaid looalasid. Haruldasemaist taimedest kasvavad saarel salutakjas, soohiilakas ja nõmmnelk. Heinamaad olid piiratud kiviaedadega.
Mets katab neljandiku saare pindalast, eelkõige kesk- ja lääneosa. Saarel kasvavad Eesti läänepoolseimad pangametsad. Puudest kasvavad saarel kased, kuused ja harilikud pihlakad.
Saare lõunaosa on kohati soine.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pakri saari on esmamainitud 1283. aastal kui Taani kuningas Erik V Klipping kinnitas Padise kloostri valdused.
28. aprillil 1345 müüs kloostri abt Nicolaus saare viiele rootslasele 34 hõbemarga eest. 1555. aastal käisid saare talupojad Rootsi kuninga Gustav I Vasa juures õigust nõudmas. Eestimaa kubermangu justiitskolleegium otsustas 1770, et kohalik mõisnik Thomas von Ramm ei või Suur-Pakri talupoegi kohelda pärisorjadena.
Saarel oli kolm küla: Suurküla (Storby), Lepikuküla (Bisagidby või Alskogby) ja Rannaküla (Strandby või Åsby või Åsa), mille elanikud pidid mais 1940 lahkuma. Nõukogude ajal kasutati saart polügoonina. Eesti Vabariigile on saar tagastatud mais 1994.
Suur-Pakri saare loodetipus asub Suur-Pakri tulepaak.
Saarele oli plaanitud rannakaitsepatarei nr 2b, mis oleks kuulunud Peeter Suure merekindluse peapositsiooni koosseisu, kuid see jäi ehitamata.
Suur-Pakrit on pakutud tuumaelektrijaama üheks sobilikuks kohaks Eestis.[2][3]
Kultuurimälestistest asuvad saarel Suur-Pakri kiriku varemed[4] ja Suur-Pakri kalmistu.[5]
Pildid
[muuda | muuda lähteteksti]- Bodäni järv Suur-Pakri saarel
- Lihlviki järv Suur-Pakri saarel
- Suurküla (Storbyn) 1934. aasta aerofotol
- Lepikuküla (Bisagidbyn) 1934. aasta aerofotol
- Rannaküla (Åsbyn) 1934. aasta aerofotol
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Suur-Pakri Eesti looduse infosüsteemis, vaadatud 9. juunil 2019.
- ↑ "Eesti Energia uurib Suur-Pakri saare sobivust tuumajaama rajamiseks" Eesti Päevaleht, 13. mai 2009
- ↑ "Liive: tuumajaam sobiks Suur-Pakrile" ERR, 11. november 2010
- ↑ Suur-Pakri kiriku vare kultuurimälestiste riiklikus registris
- ↑ Suur-Pakri kalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Andres Tõnisson (2006): “Pakri maastikukaitseala ja hoiuala kaitsekorralduskava” 2007-2016.