Suurkiskjad

See artikkel on esitatud liitmiseks artiklitega Pruunkaru, Ilves ja Hunt. Lisateavet artikli arutelust

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2020) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Suurkiskjad – pruunkaru (Ursus arctos), hunt (Canis lupus) ja ilves (Lynx lynx) – on rahvusvahelise tähtsusega liigid ning Euroopas rangelt kaitstavad. Vahepeal^[1] oli nende arvukus väga väike^[1], kuid kaitsemeetmetega reguleeritakse nende arvukust loodusliku tasakaalu suunas. Eestis on nende reguleeritud küttimine lubatud, kuna suurkiskjate asurkonnad on siin ühed Euroopa tugevamad ja elujõulisemad.^[1]

Pruunkaru kuulub kiskjaliste (Carnivora) seltsi karulaste (Ursidae) sugukonda. Põhivärvus varieerub helepruunist kuni mustjaspruunini, kuid enamus meie karudest on tumepruunid. Pruunkaru elab seal, kus on piisavalt hea toidubaas ja varjetingimused ning mis sobib ka talvitumiseks. Hilissügisest (novembrist) kevadeni (märtsi/maini) veedavad karud taliuinakus, mis on seotud nende kohastumusega elada üle talvine toiduvaene periood. Karu on üksildase eluviisiga territoriaalne loom, kuid ema on siiski koos oma kuni 1,5-aastaste poegadega. Nad on polügaamsed loomad, kus üks isane püüab viljastada mitut emaslooma, koos ollakse ainult sigimisperioodil. Pruunkaru on omnivoor ning põhiline toit on taimne, kuid sööb ka selgrootud, eriti sipelgaid. Ka põdral on oma roll tema toidulaual.^[2][3]

Looduses on pruunkarude keskmine eluiga 25 aastat. Pruunkarud on umbes 172 cm pikad ning kaaluvad umbes 318 kg. Täiskasvanud pruunkarud on väga võimsad kiskjad, aga suurem osa nende toidust moodustavad pähklid, marjad, puuviljad, lehed ja juured. Lisaks taimsele toidule söövad karud ka teisi loomi, närilistest põtradeni. Pruunkaru esineb Euroopas kõige enam Põhja-Euroopa osas (Soomes, Rootsis, Eestis ja Venemaal), aga samuti Kesk-Euroopas üksikutes piirkondades.^[4]

Hallhunt kuulub kiskjaliste (Carnivora) seltsi koerlaste (Canidae) sugukonda. Põhivärvus on kollakas-hall, selja ja saba ülapool on põhivärvist tumedam ning põsed, kurgu- ja kõhualune on valkjashallid. Ta on suure kohanemisvõimega liik, kes esineb kõigis põhjapoolkera biotoopides. Elupaigavalik sõltub olulisel määral saakloomade paiknemisest ja asustustihedusest. Hallhunt on karjalise eluviisiga territoriaalne loom, karja võib kuuluda 2–36 hunti, kuid keskmiselt on neid hundikarjas umbes kuus. Hundid on monogaamsed loomad, üks isane viljastab reeglina ühe emase ning paar on püsiv.

Toitumine on üsna mitmekesine ning ta sööb seda, mida leiab, näiteks suuri saakloomi, nagu põder, hirv ja metssiga kui ka pisinärilisi, selgrootuid, raibet ja taimset toitu.^[5][3]

Hundid on ööloomad. Hundikari koosneb alfaisasest ja emasest ning noortest. Hunt on olnud tagakiusatud loom ulukitele ja kariloomadele tekitatud kahjude eest ning 1920. aastatel oli Soomes ainult paar hunti^[6]. 1973. aastal kuulutati hallhunt kaitsealuseks liigiks ning kaitsemeetmeid suurendati järk-järgult. Pärast seda, kui hallhunt kuulutati kaitsealuseks liigist, hüvitas riik huntide tekitatud kahju.

Ilves kuulub kiskjaliste (Carnivora) seltsi kaslaste (Felidae) sugukonda. Karva põhivärvus on kollakas-punane, mis on sageli kaetud eri suuruses ja kujuga tumedate tähnidega, kurgu- ja kõhualune on valkjashall. Ilves elab kõikides metsatüüpides, alates vahemere laialehistest metsadest kuni põhja boreaalsete metsadeni. Kodupiirkonna valivad nad sobiva elupaigatüübi ja toidubaasi järgi. Nad on üksiku eluviisiga territoriaalsed loomad, kuid ema on siiski koos oma alla aastaste poegadega. Ilvesed on polügaamsed loomad, üks isane püüab viljastada mitut emaslooma ning paar on koos vaid sigimisperioodil. Peamiseks toiduobjektiks on metskitsed, samuti valgejänesed, koprad, laanepüüd, rebased.

Peamiseks ilvese surma põhjuseks on küttimine, mistõttu ilveste arvukus aastate ringselt kipub vähenema. Ilveseid elab Euroopas enam Põhja-Euroopas, aga esineb ka Kesk-Euroopas üksikutes piirkondades.^[7][3]