Suusahüpped

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Suusahüpped on talispordiala, kus võisteldakse suusahüppemäelt suuskadega kõige kaugemale hüppamises.

See harrastus sai alguse 19. sajandil Norras ühel talvefestivalil. Spordialana leidis see ametlikku tunnustust 1892. aastal, kui Norra kuningakoda pani mängu Kuninga karika (King's Cup) Holmenkolleni mängude võitjale. Uus ala levis Ameerika Ühendriikidesse ning võitis seejärel poolehoidu kogu maailmas. Suusahüppeid tunnustas Rahvusvaheline Suusaliit ja ala võeti esimeste taliolümpiamängude kavva 1924. aastal Chamonix's Prantsusmaal.

Suusahüpe kujutab endast suuskadega trampliinist laskumist, äratõuget ja seejärel võimalikult pikka õhulendu. Hüpe peab olema sooritatud teatud stiilis ja seda hindavad kohtunikud. Iga stiili hindava kohtuniku hinne võib ulatuda maksimaalselt 20 punktini.

Suusahüpetes võisteldakse põhiliselt 3 mäel (trampliinil): keskmisel (hüppevõimsus ~90 m), suurel (hüppevõimsus ~120 m) ja lennumäel (hüppevõimsus 200 m ja rohkem).

Iga sportlane sooritab 2 võistlushüpet, mille eest saadud punktid liidetakse. Punktisumma saadakse hüppe pikkuse ja stiili-punktide liitmisel, viimast hindavad 5 kohtunikku. Arvesse võetakse nii õhulend, maandumine, kui pidurdamine.

Kui hüppaja vääratab, võetakse punkte maha. Lõpphindest lahutatakse kõrgeim ja madalaim hinne.

Hüppe pikkust mõõdetakse äratõukekohast kuni hüppaja jalgade maandumiskohani. Suusahüppaja, kes jõuab mäel märgitud K-punktini, saab 60 punkti. Kui hüpe jääb lühemaks, võetakse punkte 60-st maha. Ja vastupidi - kui lend on pikem, antakse punkte juurde. Normaalmäel on iga meeter 2 punkti, suurel mäel 1,8 punkti ja lennumäet 1,2 punkti.

K-punkt märgib ideaalse, teoreetiliselt harvaesineva hüppe pikkust: tähendab kriitilist maandumispunkti, kus hüppajate ohutus pole enam tagatud. Vahemaa trampliini äärest kuni K-punktini on normaalmäel 100 m ja suurel hüppemäel 110 m või enamgi. Rekordhüpeteks on rajatud spetsiaalsed mammutmäed, kus saab hüpata 200 m ja kaugemalegi.

Hüppesuusad on murdmaasuuskadest pikemad (240–255 cm), laiemad ja raskemad (koos sidemetega 7–8 kg) ning neil on 2–5 soont.

Võistleja varustus peab vastama FIS-i määrustele.

Nagu enamik talispordialasid on ka suusahüpped saanud alguse Põhjamaadest. Kuigi 19. sajandil peeti Norras suusahüppe võistlusi, hüpati suuskadega juba 18. sajandi lõpus. Esimeseks teadaolevaks registreeritud tulemuseks loetakse 1808. aastal Olaf Rye sooritatud 9,5-meetrine (31 jalga) hüpe.^[1]

1929. aasta veebruarikuus avati Rakvere lähistel Tõrma-Kõrgemäel Eesti esimene püsiv suusahüppemägi. Tõrma-Kõrgemäel toimusid samal aastal Eesti esimesed suusahüppevõistlused, ^[1]Idee suusahüppemägi ehitada tuli Theodor Andressonilt, Eesti suusaspordi pioneerilt, kes oli ühtlasi ka üks esimesi Eesti suusahüppajaid. ^[2]Esimese hüppe tegi Andresson, millele järgnesid hüpped ka Lille ja Harpe poolt. Suur hulk hüpetest osutusid edukaks, pikim hüpe oli võistlustel 10 m.

Paar nädalat pärast esimese suusahüppemäe avamist toimusid Rakveres üleeestilised suusapäevad, kus osalesid ka Soome parimad kahevõistlejad Toivo Nykänen ja Pekka Kuvaja. Võistluste lõpetamiseks korraldati Kõrgemäel taas hüpete demonstratsioon, mis meelitas kohale üle paari tuhande huvilise. Kohal oli ka filmimeeskond, et võistlust jäädvustada. Soomlaste suusahüpped olid märkimisväärselt pikemad kui eestlastel ning kuigi sel korral hüpete pikkust ei mõõdetud, tõi Eesti Spordileht välja, et see oli esimeste kord, kui suusahüpped olid tõeliselt hästi õnnestunud.^[3]

Pärast üleeestilisi suusapäevi andsid soomlased tunnustust Eesti suusahüppajatele, ehkki nentisid nende oskuste napistust võrreldes endaga. Eriti rõhutasid nad eestlaste julgust. Samas märgiti, et eesti suusahüppajatel on veel arenguruumi oskuste osas. Kuigi Tõrma hüppemägi oli üldiselt heas seisukorras, tõdeti, et selleks, et tagada piisav hoovõtukiirus, oleks vaja mäge ümber ehitada. Paraku puudus selleks vajalik rahastus.

Pärast seda jäi suusahüpped Rakveres soiku, kui Theodor Andresson kolis Viljandisse. 1936. aastal tõi aga uue hingamise suusahüpetele Eduard Raidla, Viljandimaa suusahüpete meister, kes kolis Suure-Jaanist Rakveresse. Raidla alustas Rakveres uue hüppemäe rajamist.

.

Janne Ahonen – Simon Ammann – Sven Hannawald – Tom Hilde – Andreas Kofler – Andreas Küttel – Wolfgang Loitzl – Adam Małysz – Thomas Morgenstern – Matti Nykänen – Birger Ruud – Gregor Schlierenzauer – Martin Schmitt – Jouko Törmänen – Michael Uhrmann

Jens Salumäe – Jaan Jüris – Uno Kajak – Hillar Hein – Juhan Lind - Jouko Hein - Kaarel Nurmsalu - Martti Nõmme - Artti Aigro - Siim Tanel Sammelselg

• Suusatamise maailmameistrivõistlused
• Suusalennu maailmameistrivõistlused
• Suusahüpete maailma karikasari
• Nelja hüppemäe turnee
• Eesti suusahüppekoondis
• Eesti meistrivõistlused suusahüpetes

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Suusahüpped

Tsitaadid Vikitsitaatides: Suusahüpped

• Eesti Suusaliit. Suusahüpped
• "Lugeja küsib: miks suusahüppajad enam jalgu koos ei hoia?" ERR Novaator, 21. november 2022