Tšaangod

Tšaangod (ungari keeles csángók, rumeenia keeles ceangăi) on ungarlaste etniline rühm Rumeenias Moldova lääneosas, valdavalt Bacău maakonnas. Vähemal määral elab neid ka Ungaris (Tolna komitaadis) ja mujal Rumeenias.

Tšaangode omanimetuse päritolu on ebaselge. Ühe teooria kohaselt tuleb sõna csángó seekäi murdesõnast csángál ('rändama, ära minema'), mis väidetavalt viitab sibilantide kasutamisele mõnede kaashäälikute puhul tšaangode poolt. See tulenevat sellest, et seekäide arust rääkisid tšaangod "vigaselt" või "valesti".^[1][2]

Teise teooria järgi kasutasid karjused seda sõna karjast ära eksinud looma kohta. Nad ütlesid, et ta on siis csangban ('eksiteel, karjast hälbinud').^[3][4]

Muude teooriate järgi on sõna csángó tulnud sõnast csángat/csenget 'kella kõlistama' ja tulevat lehmade koju kutsumisest kellaga, või sõnast cángó, mis tähendab Mezőségi murrakus 'hulkurit'.

Tšaangod ise nimetavad end sõltuvalt piirkonnast erinevalt, levinumad nime variandid on csángú, sángó, sángú, sangó, csangó ja csangú.

Tšaangode ajalugu algas Kumaania piiskopkonna loomisega 1228. aastal Sireti jõe läänekaldale Ungari kuninga András II poolt. Selle mõte oli luua "puhvertsoon" Ungari ja stepirahvaste vahele. Katoliikluse levitamise eesmärgil toodi Ungarist (peamiselt Transilvaaniast) piiskopkonna aladele ungarlasi ja sakse. Mongolite invasiooni tulemusel hävines piiskopkond aastal 1241, kuid sissetoodud katoliiklased (ungarlased) jäid alles, kuigi asustus oli kannatada saanud.

Moldova sai püsiva ungari asustuse, kui tatarlased 13.–14. sajandil välja tõrjuti ja rajati eraldi uus piiskopkond. Enne seda elasid seal valahhid, bulgaarid ja teised rahvad läbisegi. Läbi aegade on see eeskätt perifeerse mägedetaguse asupaiga tõttu olnud paikkond, kuhu vajaduse korral tuldi pakku pärisorjuse, tagakiusamiste ja ülemääraste maksukohustuste eest. Sealt tuleneb ka tšaangode nimetus, mis viitab rändele või põgenemisele. Suurem põgenemine Moldovasse toimus 16.–17. sajandil, kui paljud ungarlased (katoliiklased) põgenesid Transilvaanias toimuvate ususõdade eest. Viimane laine oli vastureformatsiooni ja Habsburgide pealetungi ajal, mil seekäid kaotasid suure osa oma piirirahva privileegidest ja nad pärisorjastati, mistõttu paljud pagesid Moldovasse. Rohkelt on olnud ka hilisemaid seadusesilma eest põgenejaid.^[3]

Tšaangode diskrimineerimisel on pikk ajalugu. Juba frantsiskaanidest itaalia rändjutlustajad eelistasid oma töös kasutada rumeenia keelt, mis on suguluses ladina ja itaalia keelega. Et tšaangod jäid seetõttu ilma omakeelsest vaimulikust haridusest, oli neid hõlbus paganarahvaks kuulutada ning nimetada ungari keelt kohaliku rahva seas paganate ja vanakuradi omaks. 19. sajandi lõpul ei saanud Moldova tšaangod omakeelset algharidustki, ka kirikus ei lubatud ungari keelt kasutada. Valdavalt õigeusklikud rumeenlased suhtusid tšaangodesse eriti halvasti, algul usulistel, hiljem rahvuslikel põhjustel. Kogu 20. sajandi vältel on Moldovas ungari keelt ametlikult õpetatud vaid 13 aastat (1947–1961), seejärel suleti kohalikud algkoolid ja õpetajate seminar põhjendusega, et neis kasvatatakse "rahvuslikult meelestatud natsionaliste". Sellega võeti lõplikult ära võimalus kohalikku ungari keelt kõneleva õpetajaskonna ja intelligentsi pealekasvuks. Tänapäeval on kirjaoskamatus tšaangode seas endiselt probleem, omakeelne kooliharidus on piiratud või olematu.^[5][6] Moldova tšaangosid on toetanud tagasihoidlike summadega Ungari haridusministeerium.^[3]

Tänu ääremaisusele on tšaangode kultuur säilitanud paljuski oma arhailise olemuse. Tšaangode kultuur on tihedalt seotud katoliiklusega, peaaegu kõik tšaangod on katoliiklased.^[3] Tšaangode pärimuses on säilinud teataval määral ka eelkristlikke jooni. Tšaangod on suuri mõjutusi saanud ka rumeenlastelt, kellega kõrvuti on elatud juba pea 800 aastat.

Tšaango muusika on ungari rahvamuusika kõige ehedamalt säilinud vorm, mis ei ole hiliskeskajast peale palju muutunud. Levinumad instrumendid on löökpillid (trumm ja ütőgardon, mis on ühtlasi ka keelpill). Tähtis koht on ka flöödimängul. Hilisemast ajast on tšaango muusikat kõvasti mõjutanud mustlasmuusika.

Tšaango murre on keskajast peale arenenud eraldi ülejäänud ungari murretest, selle tulemusel on tšaango murre ainus ungari murre, mida võib pidada omaette murdekeeleks (enamik ungari murdeid erinevad üksteisest vaid vokaalselt). Kuna enamik tšaangosid elas väljaspool endise Ungari piire ja neil puudus hariduselu täielikult, jäid tšaangod Ungaris 19. sajandil toimunud keeleuuendustest puutumata. Tšaango murdes on säilinud hulgaliselt arhailisi sõnu, millele standardses ungari keeles enam vasteid pole, näiteks filjesz (ungari nyúl, 'jänes'), hét (ungari mikor, 'kui'), bücsü (ungari becsület, 'au'), csúkmony (ungari tojás, 'muna'), jü (ungari ő, 'tema') jne. Seetõttu on keskmisel ungarlasel tšaangost raske aru saada. Tšaango murdega on kõige sarnasemad seekäi, Mezőségi ja Tisza-körösi äärsed murded. Kõige rohkem on tšaangod laenanud sõnu rumeenia keelest, pikaajalise tagakiusamise ja rumeeniastamise tõttu räägib enamik tšaangosid nüüd rumeenia keelt.^[7]

Tšaangosid jaotatakse põhiliselt kolme suuremasse rühma:

• Moldova tšaangod (moldvai csángók, moldvai magyarok), kõige suurem tšaangode rühm, kes elavad Sireti jõe (ungari Szeret) ja Trotuşi jõe (ungari Tátros) kallastel. Moldova tšaangosid jaotatkse omakorda põhjatšaangodeks (északi csángók) ja lõunatšaangodeks (déli csángók).
• Gyimesi tšaangod ehk Gyimesi oru tšaangod (gyimesvölgyi csángók, gyimesvölgyi magyarok) elavad Hargitha mäestikus Gyimesi (loe [djimäši]) orus, Trotuşe jõe ülemjooksul, Transilvaania ja Moldova piiril. Nende peamine tegevusala on olnud karjakasvatus ning metsaraie.
• Barcasági tšaangod ehk Hétfalu tšaangod (barcasági csángók, hétfalusi csángók) elavad Burzenlandis (ungari Barcaság) Kagu-Transilvaanias Brașovi maakonnas. Sarnanevad kultuurilt ja kõnepruugilt rohkem seekäide kui teiste tšaangodega. Transilvaania saksidega koos elamise mõjul pöördusid paljud tšaangod 17. sajandil luterlusse.

Väiksemaid tšaangode kogukondi leidub ka muudes paikades, näiteks Dobrudžas, Bessaraabias ja Budžakis. Vanasti oli csangosid ka Bukarestis ja Bulgaarias, kuid tänaseks neid seal enam pole. Tšaangod rändasid nendele aladele 19. sajandi algul.

Tšaangode täpse rahvaarvu kohta puuduvad kindlad andmed. Hinnanguliselt on pakutud 250 000 (katoliiklaste koguarv piirkonnas). 2002. aasta Rumeenia rahvaloenduse järgi pidasid Bacău maakonnas end ungarlasteks 4317 ja tšaangodeks 796 inimest, kokku seega 5794 inimest.^[8] Sellist vastuolu statistikas võib selletada sellega, et rahvuse mõiste oli tšaangode ja ka teiste ümbruskonna rahvaste seas pikka aega sekundaarne ning tähtsam oli kiriklik kuuluvus.^[3] Teiseks põhjuseks võib olla, et pideva diskrimineerimise hirmus (eriti Ceaușescu ajal) varjab enamik tšaangosid oma identiteeti.

Tšaango murde rääkijate arv on viimaste aastatega järsult kahanenud. Kuulsa Ungari folkloristi Vilmos Tánczosi sõnul räägib seda murret veel umbes 43 000 inimest, 1990. aastatel oli neid arvatavasti 50 000–80 000.^[9] Enamik tšaangosid räägib tänapäeval ainult rumeenia keelt. UNESCO on tšaango murde paigutanud "tõsiselt ohustatud keelte" hulka.^[7]

• Csángó murdekeele näide 1
• Csángó murdekeele näide 2
• Csángóde koduleht
• Csángó ungarlaste ühing Moldovas