Talumaja

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2019) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Talumaja ehk maamaja on enamasti suur ühe- või kahekorruseline maja, mis asub maal.

Sõna maamaja viitab sellele, et tegemist on majaga, mille esimesel korrusel on elutoad ja lakas üks või mitu magamistuba. Tänapäeval kasutatakse maamaju hubaste suvilatena. Maamajad võivad olla nii ühepere- kui ka ridaelamud. Maamaju ehk suvekodusid tuntakse paljudel rahvastel erinevate nimetustega. Ameerika inglise keeles kasutatakse sõna cottage, samuti ka cabin, chalet ja camp, Soomes mökki, Rootsis stuga, Norras hytte, Slovakkias chalupa ja Venemaal datša.

XIX sajandi maamajad on enamasti puitmaterjalist. Eestis on enamik talumaju tehtud palgist, mujal maailmas kasutati ka telliseid, vähesed neist ka hiljem kaetud armeeritud krohviga. Vanimatel rehielamutel ei olnud aknaid ega ka korstnaid, mistõttu maja siseseinad olid nõgised ja tahmased ning tuletegemise ajal paksult suitsu täis. Palkmajade nurgad on seotud tappidega, enamasti kalasabatappidega. Vundament maamajadel praktiliselt puudub. Maja seinte alla on paigaldatud suuremad paekivid ja ka maakivid, et maja karp ei oleks otseses kokkupuutes niiske maaga. Kasutati ka kruusa. Põrandad olid tehtud enamasti kivist või savist, paljudel juhtudel ka lihtsalt mullast. Palkide vahed tihendati hoolikalt sambla või takuga, et maja püsiks sooja ja tuulekindlam. Palgid immutati hülgerasvaga või kaeti vahaga. Katuste tegemiseks kasutati roogu või õlgesid, mis vene ajal kaeti eterniidiga. Hiljem lisandusid ka laastukatused. Talumaja on osa suurest majapidamisest. Nendel on reeglina suur õu ja lisaks ka erinevad abihooned, sealhulgas näiteks saun, ait, tall ja väljaehitatud kelder. Taluõuelt ei puudunud ka kaev, milleks oli tavaliselt kooguga kaev.

Keskajal olid maamajad majapidamistöötajatel ja nende peredel.

Mõiste „maamaja“ tähendab eluruumi maja tiivaosas. Nõnda olid maamajad väiksemad talupoegade elamud (suuremaid majaüksuseid nimetati talunditeks). Selles varajases perioodis maamajade dokumentaalne viide tähendaks seda, et see ei ole eraldiseisev eluruum nagu tänapäeval vaid täiuslik talu ja õueala. Seega keskajal sõna „maamaja“ ei tähistanud mitte ainult eluruumi, vaid sisaldas eluruumi ja aita, lisaks tavaliselt ka tarastatud õueala või maatükki koos väravaga. Näiteid sellest võib leida 15. sajandi mõisahoonetest.

Hiljem sõna „maamaja“ võis tähistada majapidamises olevat ehitist, kõrvalhooneid ja põllumaa toetamist või metsa. Sõna „maamaja“ selles tähenduses võib tüüpiliselt sisaldada paar aakrit töödeldud maad. Alates 18. sajandist areng tööstuses viis kangasmajade ja kaevurite majade arenguni.

Inglismaal ja Walesis ametlik tähendus maamajast on väike maja või eluase ilma maatükita, kuid algselt Elizabethi põhikirja alusel pidi maamaja olema ehitatud koos 4 aakri maaga. Traditsiooniliselt maamaja ja väikeettevõte omanik pidi tuntud olema kui maatööline. Aastate jooksul parlamendi tegude järgselt eemaldati maatööliselt õigused omada maa-ala. Vastavalt Hammondsile raamatus “The Village Laborer“ oli enne lisaakti maatööline, kes oli talunik koos maatükiga ja pärast akti oli talunik, kuid ilma maatükita.

Iiri maamajad on terve ajaloo vältel olnud kodudeks talupoegadele ja töölistele. Need olid väikesed majad, millel oli kokku vaid 4 ruumi ja õlgkatus. Praeguseks on enamik neist majadest lagunenud või lammutatud. Sellegipoolest on viimastel aastatel tõusmas trend nende majade renoveerimiseks, kuna inimesed soovivad taas traditsioonilisi kodusid. Tänapäeval ehitatakse selliseid maju enamasti turistide majandustegevuseks ja enamikku neist üüritakse turistidele.

Soome maamajad ehk mökki'd on elumajad, kus enamasti viibitakse vaheaegadel või vabal ajal. Lõviosa neist on ehitatud palgist, aga tänapäeval kasutatakse ka muid ehitusviise. Majad asuvad enamasti jõe- või järveäärsel alal ning enamikul neist on ka saun. Soomes on tänapäeval umbes 475 000 maamaja.

Rootsis on tänapäeval umbes 700 000 maamaja ehk stuga't. Statistics Swedeni andmetel omab umbes 50% Rootsi elanikest maamaja^[viide?]. Suurem osa majadest asuvad rannikutel ja suurlinnade ümbrustes. Talude hinnad olenevad asukohast. Traditsioonilised Rootsi-Norra talumajad on lihtsad paneelmajad, mis on tehtud puidust. Iseloomulikuks jooneks on punane värv, mida tuntakse ka kui rootsipunane. Enamasti on majas 1–3 magamistuba ja väike vannituba. Ühendatud köögis ja elutoas on ka väike kivist kamin. Tänapäeval on moes väliterrassi juurdeehitus, millel on ümberringi klaasseinad ja õhuke katus.

Traditsioonilisi maamaju võib leida Uute Alade^[viide?] rajoonist Hongkongis. Linnaelanikud soetavad endale ja veedavad seal suurema osa oma vaheaegadest ja suvest, et saada vahelduseks linna kärast ja mürast eemale. Enamik neist on 3-korruselised tellishooned, mille ülemistel korrustel on ka väljaehitatud rõdud. Enamasti on nendel majadel avatud katusega ala, kus saab einestada ja lõõgastuda.

Põhja-Ameerikas kasutatakse sajandeid vanu talumajasid suvilatena, kus veeta vaheajad ja suveperiood. Maamajade omanikud üürivad tihti neid hooneid välja turistidele, et teenida sellega mingit tulu. Eri piirkondades suhtutakse maamajadesse erinevalt: on neid, kes teenivadki puhtalt tulu selle majaga ja on neid, kes käivad ise põhjas järveäärses suvilas puhkamas. Ida-Kanadas peetakse maamaja all silmas järve-, jõe- või ookeaniäärset hubast suvemaja. Põhjus, miks need on kunagi rajatud veekogude äärde, on lihtne. Nimelt saab seal hõlpsasti kalal käia ja merele minna. Tänapäeval hinnatakse veekogude äärseid paiku just seetõttu, et seal saab talviti uisutada/suusatada ja suvisel perioodil ujuda, purjetada või kanuuga matkata.

Elamud olid esialgselt ehitatud põllumeestele, nende sõpradele ja peredele. Väiksem osa maamajadest ehitati kaluritele lääne- ja lõunarannikul 18.–19. sajandil. Enamik majadest on ühekorruselised 2–4-toalised, millele on sisseehitatud ka pööning kola hoidmiseks. Western Cape'i alas on majadel rookatused ja kivist või savist seinad, mis olid valgendatud. Suurem osa säilinud Lõuna-Aafrika maamajadest on arvatud kultuuripärandiks.