Taṇhā

Taṇhā, janu ehk ahnus, ka tahtmine või kiindumus (paali keeles tañhā 'janu', ; sanskritis tṛṣṇā 'janu'), ka iha, himu, täitmatus või kirg (sanskritis rāga; paali keeles lobha tiibeti keeles dod chags, sred pa); (hiina keeles 渇仰 keyang, 欲 yu, 愛 ai; jaapani keeles katsugō, yoku, ai) on budismis üks kesksemaid mõisteid, mis tähistab kõige laiemas mõttes inimest sansaaras hoidvaid tegureid.^[1]

Paali kaanonis ja teistes paalikeelsetes tekstides kasutatakse sageli sünonüüme ning ka mõiste taṇhā esineb tihti teiste mõistetega paralleelselt ja mitmesugustes tähendustes.

• Taṇhā on janunemine, tahtmine või ihalemine kõige üldisemas mõttes. Seadmuseratta käimapanemise jutluses on just taṇhā see iha, mis põhjustab kannatusi. Samuti on taṇhā sõltuvusliku tekkimise kaheksas lüli. Seda on kolme liiki: kāma-taṇhā (eeskätt 'himu' ehk janunemine meeleliste naudingute järele), bhava-taṇhā ('olemisejanu', tahtmine ja iha olla) ja vibhava-taṇhā ('mitteolemise janu', tahtmine ja iha mitte olla, ennast hävitada)^[2].

• Rāga (sanskriti keeles 'värvus', paali keeles lobha) on iha, kirg või himu eelkõige meelelises mõttes (sanskriti ja paali keeles ka kāma) või üks taṇhā liikidest (kāma-taṇhā), aga sellega mõeldakse ka soove üldiselt. See on üks kolmest meelemürgist.

• Ka chanda on iha või himu; täitmatus, tahtmine või meeleline erutus, lähedane mõistetele taṇhā ja kāma-taṇhā. "Iha" selle sõnaga väljendatult on esimene viiest takistusest (kāmacchanda).

Budistlikus kosmoloogias vastab ihale õnnetu olek näljase vaimuna.

Ihade vald on budistlikus kosmoloogias kolmikilma madalaim olu, mille kuus kõiga madalamat seisundit on kuus olemasolu valdkonda. Preetad on näljased vaimud, kes moodustavad preetamaailma (pretaloka), mis on üks neljast õnnetust olekust kuuest olemasolu valdkonnat. Neid iseloomustab eelkõige iha, himukus ja ahnus.

Iha või ahnus koos vihkamise ja rumalusega on kolm meelemürki^[3], mis takistavad teed vabanemise ja virgumiseni. Olemiseratta keskel sümboliseerib seda iha või ahnust kukk või mõni teine lind.

Iha, ka kirg või himu on esimene viiest takistusest, mis segavad inimest nii vaimses praktikas, meditatsioonil, kui ka igapäevases elus, kus see väljendub rahulolematusena, saavutamisvajadusena vmt.

Iha ehk tahtmine on sõltuvusliku tekkimise kaheksas lüli, millele järgneb kippumine^[4] ehk tõmblemine, mis viib paratamatult kannatusteni.

Iha tunnustuse järele, kiindumine omaenda isiksusse, enese tähtsustamine on kannatuse peamine põhjus. Sellest räägib esimene õilis tõde, seadmuseratta käimapanemine ja isetuse õpetus.

• Kippumine
• Moha (rumalus, teadmatus)
• Dosa (vihkamine, põlgus)
• Skandhad (isiksuse moodustajad)
• Kolm meelemürki
• Viis takistust
• Sõltuvuslik tekkimine
• Enesetähtsustamise sajand