Teise maailmasõja survel tehtud leiutised

See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Teine maailmasõda. Lisateavet artikli arutelust

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Teine maailmasõda erines kõikidest eelmistest sõdadest suure tehnilise edasimineku poolest. Lisaks inimkoosseisude suurusele sai sõja saatusele määravaks ka tehniline üleolek ning uued leiutised.

Kuigi radari tööpõhimõte oli sisuliselt avastatud juba 1904. aastal Christian Hülsmeyeri poolt, hakati seda avastust aktiivselt kasutama alles Suurbritannia poolt Saksamaa pommirünnakute ennetavaks avastamiseks. Radaritega saavutatav ajavõit lubas varakult evakueerida inimesed ning startida hävituslennukitel. On laialt levinud arvamus, et radar just sõja ajal Suurbritannias leiutatigi. Radar on siiski leiutatud varem ning ka töötavad mudelid eksisteerisid varem. Küll aga oli Suurbritannia esimesi praktilisi tarbijaid ja tehnoloogia edasiarendajaid.

Saksamaa kasutas Teises maailmasõjas Londoni pommitamisel ära Inglismaa pidevat udu. Pommituslennukid startisid baasidest Mandri-Euroopas, kus oli selge ilm ja pommitasid Londonit. Inglismaal aga ei saanud hävitajad tihti lennuväljalt tõusta, kuna paksus udus oli hilisem maandumine võimatu. Esmakordselt otsustati probleem lahendada lennuraja servade valgustamise teel. Selleks tehti lennuraja servadesse rennid, mis täideti bensiiniga ja süüdati. Hiljem võeti see leiutis laialdaselt kasutusele kogu lennunduses.

Kuigi reaktiivmootorid leiutati niikuinii, oleks kindlasti nende reaalne kasutuselevõtt tsiviilotstarbel viibinud. Reaktiivlennuk vajab stardiks suurt algkiirust, ning sõjaeelsed tsiviillennuväljad olid üldjuhul murukattega väljakud või lennati üldse vesilennukitega. Sõja käigus ehitati raskete pommituslennukite tarvis kõikjale betoonkattega radasid, mis sõja lõppedes muudeti tsiviillennuväljadeks