Temaatiline kaart

Temaatiline kaart ehk teemakaart on kaart või tingmärkidega pilt, millel kujutatakse põhjalikult mingit kindlat nähtust või elementi (näiteks asulad, rahvastik, geoloogia, mullastik, administratiivpiirid jne). Esinevad veel alljaotused (näiteks geoloogilised kaardid võivad jaguneda tektoonilisteks, hüdrogeoloogilisteks jne), mis võivad kuuluda ka kahele või enamale põhijaotusele (näiteks seismilised kaardid on nii geoloogilised kui ka geofüüsikalised).^[1]

Ülevaade

Temaatilised kaardid käsitlevad ühe kuni mitme geograafilise nähtuse ruumilist varieeruvust. Need nähtused võivad olla nii füüsikalised (kliima) kui ka inimtegevusega seotud karakteristikud (rahvastikutihedus, terviseprobleemid).

Temaatiline kaart keskendub mingile kindlalt teemale või teemavaldkonnale, samas kui üldgeograafilisel kaardil esinevad mitmed elemendid koos (geoloogilised, geograafilised, poliitilised). Nende kaartide erinevus seisneb selles, et teemakaartides kasutatakse rannajooni, administratiivpiire ja kohanimesid ainult vaadeldava teema geograafilise asukoha määramiseks. Üldgeograafiliste kaartide eesmärgiks on aga nende nähtuste endi kujutamine. Seega üldgeograafilised kaardid kujutavad mingi nähtuse või objekti asukohta, temaatilised kaardid aga kirjeldavad selle koha tausta.^[2]

Teemakaarte kirjeldatakse vahel ka kui graafilisi jooniseid, mis kujutavad geograafiliste nähtuste ruumilist paiknemist ja omavahelisi suhteid. Asukoht on oluline, et tagada raamistik nähtuse toimumise piirkonnast.^[3]

Ajalugu

Asukohapõhiste kaartide areng oli oluline tegur, mis eelnes teemakaartide tekkele. Asukohatäpsus paranes mõõduka tempoga, kuid isegi kuni 17. sajandini olid üldgeograafilised kaardid üsna ebatäpsed. Sellest hoolimata olid aluskaardid sel ajal piisavalt head, et edastada sobivat informatsiooni, mis lubas tekkida ka esimestel teemakaartidel.

John Snow‘ koolerakaart, mis kujutab koolera levikut Londonis 1840ndatel (avaldatud 1854)

Üks esimesi temaatilisi kaarte oli kaart "Designatio orbis christiani" (1607), mille looja oli Jodocus Hondius. Kaart kujutas suuremate religioonide levikut. Sellele järgnes varsti temaatiline gloobus ("Novus typus orbis ipsus globus, ex Analemmate Ptolomaei diductus"), mis kujutas sama nähtust (1614).

Temaatiliste kaartide üks varasemaid loojaid Inglismaal oli astronoom Edmond Halley (1656–1742). Tema esimene märkimisväärne panus kartograafiasse oli lõunapoolkera tähtkujude kaart (1686). Samal aastal avaldas ta ka oma esimese maastikukaardi artiklis, mis käsitles passaattuuli. Seda kaarti peetakse esimeseks meteoroloogiliseks kaardiks.^[2]

Londoni arst John Snow kujutas 1854. aastal avaldatud koolerakaardil koolera levikut Londonis 1840ndatel. See on üks parimaid näiteid, kuidas teemakaarte on kasutatud analüüsiks. Tema tehnika ja metodoloogia on võrreldavad tänapäevaste geograafiliste infosüsteemide (GIS) omadega. Snow kasutas Londoni aluskaarti, millel olid kujutatud tänavad ja veepumpade asukohad, ning kaardistas koolerasse surnud inimeste elukohad. Kaardilt oli näha, et enamik surmasid olid ühe konkreetse veepumba läheduses. Snow palvel eemaldati see veepump ning uute koolerajuhtumite arv vähenes peaaegu otsekohe. Edasised uuringud näitasid veel, et selle veepumba reoveereservuaar asus esimese kooleraohvri kodu läheduses.

Veel üks 19. sajandi temaatiliste kaartide näide on vanim teadaolev horopleetkaart, mille lõi 1826. aastal Charles Dupin. Kaardil oli kujutatud heleduse-tumeduse abil kirjaoskamatute arvu Prantsusmaa eri piirkondades. Selle kaardi põhjal lõi Louis-Leger Gauthier rahvastiku kontuurkaardi, mis näitab rahvaarvu samajoonte abil.^[4]

Kasutamine

Teemakaarte saab kasutada kolmel eesmärgil:

edastada kindlat informatsiooni kindlate asukohtade kohta
edastada üldist informatsiooni ruumiliste mustrite kohta
võrrelda ühe või mitme kaardi ruumilisi mustreid ^[3]

Üks levinud näiteid on demograafiliste andmete edastamine, näiteks rahvastikutihedus. Teemakaardi koostamisel peavad kartograafid arvestama mitmete teguritega, et efektiivselt edastada vajalikke andmeid. Lisaks asukohatäpsusele ja esteetikale tuleb arvestada ka inimeste visuaalset taju ja kaardi esitusviisi.

Lisaks on oluline ka kaardi kasutaja isik ja kaardi kasutamise eesmärk, mis jällegi määravad, kuidas peaks kaart kujundatud olema. Näiteks võib poliitikutele oluline olla info edastamine maakonniti (horopleetkaardina), kuid bioloogile võib olla lisaks oluline ka loodusnähtuste kujutamine kaardil.^[3]

Terminid

Temaatiline kaart on ühe muutujaga, kui kõik andmed on ühte tüüpi. Näiteks on ühe muutujaga kaardid rahvastikutihedust, aastast sademete arvu või imikusuremust kujutavad kaardid.

Kahe muutujaga kaardid kujutavad kahe nähtuse geograafilist esinemist. Näiteks kaarti, mis kujutab nii aastast sademete arvu kui ka vähki haigestunud inimeste arvu, võidakse kasutada, et uurida nende kahe nähtuse omavahelisi seoseid.

Rohkem kui kahte muutujat kujutavaid kaarte nimetatakse mitme muutujaga kaartideks. Näiteks võivad ühel kaardil olla toodud andmed nii rahvastikutiheduse, sündide kui ka surmade arvu kohta.^[3]

Kaardistamise meetodid

Kartograafid kasutavad teemakaartide loomiseks mitmesuguseid meetodeid, millest populaarsemad on kuus järgmist.

Horopleetiline meetod ehk kartogramm

Horopleetkaartidel on statistilised andmed määratud administratiiv- või muu statsionaarse piiriga (näiteks maakonniti või riikide kaupa). Pinnad on klassifitseeritud mingi väärtuse alusel, kusjuures klassifikatsioon peab olema ülevaatlik ning klasse ei tohi olla liiga vähe ega liiga palju. Väärtus antakse edasi, kasutades regioonide varjutamist või värvimist. Näiteks riigid, kus imikute suremus on suurem, võivad kaardil olla toodud tumedamana. See tehnika eeldab mõõdetava näitaja suhteliselt ühtlast jaotust.

Horopleetkaardistamist kasutatakse juhul, kui kaardistatav nähtus on diskreetne. Enamasti kasutatakse horopleetkaartidel kvalitatiivsete erinevuste (nt maakasutus) märkimiseks eri värvitoone ning kvantitatiivsete näitajate (nt rahvaarv, imikute suremus) märkimiseks kasutatakse värvitoonide heledust-tumedust.^[3]

Dasümmeetriline meetod

Dasümmeetriline kaart sarnaneb horopleetkaardiga, kuid kui viimase puhul kaardistatakse andmed viisil, millega ilmnevad erinevused regiooniti (nt maakonnad, vallad), siis dasümmeetrilise kaardi puhul kasutatakse nähtuse kaardistamisel lisaks veel abistavat informatsiooni. Näiteks on rahvastikutihedus väiksem piirkondades, kus on palju metsa, seega võidakse kasutada maakasutuse andmeid, et anda selgem ülevaade rahvastiku paiknemise mõjuteguritest.^[3]

Punktimeetod

Punktimeetodil loodud kaarte kasutatakse, et märgistada kaardil konkreetse nähtuse asukohta ning näidata selle nähtuse esinemise tihedust. Võib kasutada ka süsteemi, mille korral üks punktleppemärk esitab mingit kindlat väärtust (nt 1 punkt iga 100 hääletaja kohta). Punktikaartide puudusteks on näiteks see, et kaardilt ei ole võimalik välja lugeda täpseid väärtusi (nt rahvastiku tihedust maakonnas) ning kaardi kasutaja võib punktide tihedust tõlgendada valesti.^[3]

Proportsionaalsete sümbolite meetod

Proportsionaalsete sümbolite tehnika kasutab eri suurusega sümboleid, et edastada eri piirkondade või aladega seotud informatsiooni kaardil. Näiteks võib kasutada linnade asukoha märkimisel eri suurususega ringe, kusjuures ringi suurus on seoses linnaelanike arvuga.^[3]

Isaritmiline meetod või isopleetmeetod

Isaritmilise meetodi puhul antakse nähtused edasi samajoontega. Iga samajoon kujutab piirkonda, millel on sama väärtus. Seda meetodit kasutatakse, kui kaardistatav nähtus on ruumiline või teda saab ruumilisena ette kujutada. Seega on isaritmiline kaart kolmedimensioonilise pinna tasapinnaline graafiline esitlus. Isaritmilise meetodiga on võimalik kujutada näiteks sademete arvu ja maapinna reljeefi.^[3]

Dünaamiliste joonte meetod

Dünaamiliste joonte meetodit kasutatakse dünaamiliste nähtuste (nt merehoovused, pendelränne) kujutamiseks kaardil. Selleks kasutavad kartograafid eri jämedusega jooni, et kujutada nähtuse liikumist geograafiliste asukohtade vahel.^[3]

Vaata ka

Viited

↑ Kala, Vello. (2001). Kartograafia alused. TTÜ kirjastus, Tallinn.
↑ ^2,0 ^2,1 Thrower, Norman J.W. (2008). Maps & Civilization: Cartography in Culture and Society (3rd ed.). University of Chicago Press.
↑ ^3,00 ^3,01 ^3,02 ^3,03 ^3,04 ^3,05 ^3,06 ^3,07 ^3,08 ^3,09 Slocum, Terry A.; McMaster, Robert B.; Kessler, Fritz C.; Howard, Hugh H. (2009). Thematic cartography and geovisualization (3rd ed.). Pearson Prentice Hall.
↑ Friendly, Michael. (2008). Milestones in the history of thematic cartography, statistical graphics, and data visualization.

[XNo39-1] Kala, Vello. (2001). Kartograafia alused. TTÜ kirjastus, Tallinn.

[Thrower-2] 2,0 ^2,1 Thrower, Norman J.W. (2008). Maps & Civilization: Cartography in Culture and Society (3rd ed.). University of Chicago Press.

[Slocum-3] 3,00 ^3,01 ^3,02 ^3,03 ^3,04 ^3,05 ^3,06 ^3,07 ^3,08 ^3,09 Slocum, Terry A.; McMaster, Robert B.; Kessler, Fritz C.; Howard, Hugh H. (2009). Thematic cartography and geovisualization (3rd ed.). Pearson Prentice Hall.

[Kg2l9-4] Friendly, Michael. (2008). Milestones in the history of thematic cartography, statistical graphics, and data visualization.

[1]

[2]

[3]

[4]