Tertullianus

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2008) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Quintus Septimus Florens Tertullianus (latiniseeritult Tertullianus; u 155 – 230) oli kirikuliider ja tähtis varakristlik autor. Ta oli ka üks märkimisväärsetest varastest kristlikest apologeetidest. Ta sündis, elas ja suri Kartaagos, tänapäeva Tuneesia aladel.

Quintus Septimus Florens Tertullianus, tuntud nimega Kartaago Tertullianus, sündis umbes 155/160 Rooma provintsis Kartaagos, mis asub Põhja-Aafrikas, tänapäevases Tuneesias.

Tertullianuse elu kohta ei ole palju teada, peamiselt pärinevad andmed tema elu kohta tema enda kirjatöödest või siis allikatest, mis pärinevad ajast umbes sajand või paar pärast tema eluaega, mille tõttu on tema elukäigu rekonstrueerimine raskendatud ning tihtipeale võib esineda erinevaid arvamusi.

Teadaolevalt sündis Tertullianus paganlikus perekonnas, tema isa oli Rooma sõjaväes tsentuuria ülem. Ta elas paganlikku elu, nautides ka ilmalikke rõõme, käis pealtvaatajana osa võtmas gladiaatorite võitlusest ning suhtus kristlastesse suure eelarvamuse ja antipaatiaga. Ta tunnistas hiljem kristlasena ise, et oli enne pöördumist teinud pattu, muuhulgas ka rikkunud abielu.

Ta omandas hea hariduse reetorina, sealhulgas tundis hästi Rooma õigust ning valdas kreeka ja ladina keelt. Pärast õpinguid Kartaagos suundus Tertullianus Rooma, kus töötas advokaadina.

Roomas olles hakkas Tertullianus tundma huvi kristlaste ja kristluse vastu. Tema varasematest kirjatöödest ilmneb, et Tertullianusele avaldasid eriti muljet mõned kristluse omadused, nagu näiteks märtrite vaprus, moraali ja põhimõtete range järgimine ja kompromissitu usk ühte Jumalasse. Olles ise olnud tunnistajaks kristlaste tagakiusamistele, oli ta rabatud nende sügavast ja põhimõtetekindlast usust ning selle vastupidavusest, mis ilmselt panigi aluse tema huvile selle tagakiusatud inimgrupi vastu ning pani ta nende kaitseks välja astuma.

Umbes 195. aastal suundus Tertullianus juba kristlasena tagasi oma kodulinna Kartaagosse, kus ta asus tööle kiriku teenistuses kirjanduse alal. On arvatud, et ta oli ka preestri ametis, kuid selle asjaolu tõesus on tänapäeval õpetlaste poolt seatud kahtluse alla.

Kui kirik otsustas mitte aktsepteerida montanistide liikumist, siirdus Tertullianus umbes 207 pKr katoliiklusest montanismi. Montanismi õpetuses ei olnud küll doktriinseid uuendusi, kuid see kutsus kristlasi üles askeetlikumale elule. Montanistid nõudsid oma liikmetelt muuhulgas rigoroosset eluviisi, keelates näiteks ära abielu, ning nad ei andnud surmapatustele võimalust patukahetsusele. Tertullianust ärritas kiriku nõudmiste leebumine üksikkristlaste pühitsuslikule elule ning valmidus andestada tõsisemaid patte. Tema hilisemad teosed on selgelt montanistlikud ning ründavad katoliiklikku kirikut.

Kuid isegi montanism ei osutunud Tertullianuse jaoks piisavalt rigoristlikuks ning lõpuks otsustas ta asutada oma sekti, mille liikmed hakkasid kandma tertullianistide nime.

Tertullianust peetakse üheks olulisemaks kristliku ladina keele uuendajaks. Teda on peetud isegi kristlikule ladina keelele alusepanijaks, mis on siiski veidi liialdatud arusaam, kuid tal oli tohutu suur panus selle väljakujunemisel ja oma hilisema kuju saavutamisel. Teadaolevalt moodustas ta umbes 982 uut sõna, teiste hulgas ka näiteks sõna kolmainsus. Samuti tõi ta sisse kolmainsuse kujutamise kui "kolm isikut, üks substants" (tres Personae, una Substantia).

Ta ühines 207. aastal montanismiga ja kuulus sellesse liikumisse 220. aastani.

Tertullianuse hilisema elu kohta andmed puuduvad, arvatavasti suri ta umbes 220. aasta paiku oma kodulinnas Kartaagos.

Tertullianus oli esimene kristlik kirjamees, kes kirjutas ladina keeles. Tema teostest peegeldub agressiivsus, sarkasm ning geniaalsus. Ka kolm sajandit pärast Tertullianuse surma peetakse teda ikka veel üheks parimaks ja võrreldamatuks autoriks omal ajal. Ta kirjutas suurel hulgal teoseid, täpset arvu ei ole teada, kuid tänapäevani on teadaolevalt säilinud 31 kirjatööd.

• Teosed uskmatute vastu
  • Apologeticum
  • Ad nationes
  • Ad Scapulam
  • De testimonio animae

• Teosed hereetikute vastu
  • De praescriptione haereticorum
  • Adversus Hermogenem
  • Adversus Judaeos
  • Adversus Marcionem
  • Adversus Praxean
  • Adversus Valentinianos

• Teosed hereetiliste ideede vastu
  • De anima
  • De baptismo
  • De carne Christi
  • De resurrectione carnis
  • Scorpiace

• Teosed kristliku elu ja probleemide kohta
  • Ad martyras
  • Ad uxorem
  • De corona
  • De cultu feminarum
  • De exhortatione castitatis
  • De fuga in persecutione
  • De idololatria
  • De ieiunio adversus psychicos
  • De monogamia
  • De oratione
  • De paenitentia
  • De pallio
  • De patientia
  • De puditicia
  • De spectaculis
  • De virginibus velandis

Tertullianuse kõige tuntumaks ning olulisemaks teoseks peetakse "Apologeticumi", mis valmis umbes 197 pKr. "Apologeticum" astub välja kristlaste kaitseks ning on adresseeritud Rooma impeeriumi valitsejatele ja kõrgemale kohtuvõimule. Teos on esitatud kohtukõnelaadses vormis ning kaitseb agressiivselt ja tulihingeliselt ristiusku, otsekui esineks Tertullianus advokaadina kõrgeima kohtuvõimu ees.

Erinevalt teistest tolle aja apologeetidest võtab Tertullianus arvesse üksnes kristlaste vastu suunatud poliitilisi süüdistusi ning ta ei lähtu oma teoses üksnes filosoofilistest vaid ka juriidilistest seisukohtadest. Ta süüdistab paganliku võimu meetodeid kristlaste ülekohtusel süüdimõistmisel. Erinevalt tavakurjategijatest ei ole kristlastele võimaldatud kaitset süüdistuste korral ning kui muidu on piinamisvahendid kasutusel ülestunnistuse kätte saamiseks siis kristlaste puhul saavutamaks vastupidist. Kristlastele on ära keelatud igasugune võimalus vabastada end süüst, nende süüdimõistmisel on piisavaks aluseks kristlaseks olemine. Tertullianus moodustab vastavalt uskmatute seas levivate kuulujuttude põhjal kristlastest naeruväärse pildi selle kohta kelleks neid paganate seas peetakse ning tõendab sellega nende juttude absurdsust. Ta nõuab tõendusmaterjali nende jaburate kuulujuttude tõesuse kohta.

Hoolimata kõigest leiab Tertullianus, et kristlaste julmad tagakiusamised ei suuda kristlasi alistada ning muudab neid ainult arvukamaks ja tugevamaks (Plures efficimur, quoties metimur a vobis, semen est sanguis christianorum).

Tertullianuse teosed tunnistati 495. aastal hereetilisteks.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Tertullianus

• http://www.tertullian.org/
• http://www.newadvent.org/cathen/14520c.htm
• http://www.ntcanon.org/Tertullian.shtml
• http://phoenicia.org/tertullian2.html