Tuletõrje

Tulekahju kustutamine Tallinnas

Tuletõrje on avalikus või erasektoris tegutsev organisatsioon, mis osutab tuletõrje- ja päästeteenuseid.

Eestis osutavad selliseid teenuseid riigi poolt Päästeamet ja vabatahtlike poolt kohalikud päästeühingud, kelle suurim esindusorgan on Päästeliit.

Tuletõrje ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Tulekahju kustutamine Tartus Karlova linnaosas. Aprill 2018

Esimene teadaolev tuletõrjebrigaad loodi umbes 6000 aastat tagasi Hiinas[1]. Seejärel muutusid brigaadid vajalikuks Antiik-Roomas (u 300 eKr), kui kiiresti kasvava rahvastikuga riik muutus üha vastuvõtlikumaks suurte tulekahjude suhtes. 30 eKr moodustas Egnatius Rufus orjadest tuletõrjebrigaadi, mis pakkus tasuta tuletõrjeteenust. Tulekahju korral moodustasid mehed lähima veeallika juurest inimketi ja andsid veeämbreid edasi, lisaks patrullisid nad tänavatel õigusega karistada füüsiliselt igaüht, kes rikkus tuleohutusnõudeid. Caesar Augustus lõi 24 eKr esimese riikliku tuletõrjeameti, mis koosnes 600 orjast, kes olid jaotatud seitsmesse Rooma tuletõrjedepoosse.[2]

Võru endine pritsumaja

Euroopas oli tuletõrje 17. sajandini üsna algeline. Tuletõrjedepoosid hakati rohkem rajama alles pärast 1666. aasta Londoni suurt tulekahju kinnisvarafirmade poolt. Esimene nn kindlustusbrigaad loodi juba aasta hiljem.[3] Mõisteti, et sellist skeemi võib saata suur majanduslik edu, ja enne 1832. aastat rajati Londonis veel kümme kinnisvarafirmat[4]. Oma maja kindlustamiseks maksid inimesed firmale sissemaksu ning selle märgistamiseks kinnitati hoone seinale vastava firma embleem. Kinnisvarafirmade tuletõrjebrigaadid kasutasid embleeme identifitseerimaks, kas majad on nende poolt kindlustatud. Põlengu korral tuli kohale mitu brigaadi, kuid kui hoone seinal polnud nende embleemi, nad lahkusid ja jätsid maja põlema[5].

Ameerika esimene riiklikult finantseeritav kutseline tuletõrjedepoo loodi 1679. aastal Bostonis[6]. Kõrgetasemeline tuletõrjesüsteem oli 17. sajandi lõpus ka Amsterdamis, mida juhtis kunstnik Jan van der Heyden, kes täiustas tuletõrjevoolikute ja veepumpade konstruktsiooni[7]. 19. sajandil viis senine süsteem, kus brigaadid kustutasid ainult kindlustatud maju, vajaduseni tuletõrjekompaniisid tsentraalseks muuta. Linnad hakkasid rajama oma tuletõrjeameteid, mida rahvas sai avaliku teenusena kasutada. Selle tulemusena suleti eraomandis tuletõrjefirmad ja ühendati nende depood linna omadega.[8] 1906. aastal, aasta pärast esimese tuletõrjeauto valmimist Springfieldis, moodustati samas linnas esimene motoriseeritud tuletõrjedepoo[9].

Tuletõrje tänapäeval

[muuda | muuda lähteteksti]
Päästeameti auto Pae tänaval Tallinnas

Tänapäeva tuletõrjeametid (ka tuletõrje- ja päästeteenistus või lihtsalt tuletõrje) on riiklikud või eraorganisatsioonid, mis pakuvad omavalitsustele, maakondadele või tulekaitse piirkondadele peamiselt erakorralist tuletõrje- ja päästeteenust. Tuletõrjeamet sisaldab oma piirides üldjuhul ühte või rohkemat tuletõrjedepood ning võib olla komplekteeritud elukutselistest või vabatahtlikest tuletõrjujatest või nende kombinatsioonist.

Vabatahtlik päästja

[muuda | muuda lähteteksti]

Vabatahtlik päästja on isik, kes osaleb vabatahtlikult pääste- või ennetustööl. Vabatahtliku tegutsemise eelduseks on isiku vaba tahe. Tegutsemine ei pea toimuma isiku vabast ajast, kokkuleppel tööandjaga võib isik osaleda pääste- või ennetustööl ka tööajast.[10]

Vabatahtliku päästetöö hõlmab tegutsemist päästesündmusel koos päästeametnikuga või iseseisvalt, lähtudes päästeametniku korraldustest. Vabatahtliku eesmärgiks on olla kiire ja esimene reageerija kodukohas. Ennetustöö on elanikkonna teavitamine ja juhendamine, et igaüks looks ja väärtustaks ohutust ja turvalisust, mis aitaks vähendada õnnetuste ja nendes hukkunute ja vigastatute arvu, samuti õnnetustega kaasnevaid kahjusid.[11]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Fire-brigades in the Roman realm". Economypoint.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuli 2011. Vaadatud 28. veebruaril 2013. Välja otsitud 18. septembril 2012
  2. ↑ Coe, Charles K. (veebruar 2009). Handbook of Urban Services: A Basic Guide for Local Governments. M.E. Sharpe. Lk 29. ISBN 978-0-7656-2294-5. Välja otsitud 18. septembril 2012
  3. ↑ Cote, Arthur E.; Bugbee, Percy (detsember 1988). Principles of fire protection. Jones & Bartlett Learning. Lk 6. ISBN 978-0-87765-345-5. Välja otsitud 20. septembril 2012
  4. ↑ "From Fire Marks to James Braidwood, the Surveyor who set up the Fire Brigade". Independent Surveyors Association. Välja otsitud 20. septembril 2012
  5. ↑ "Firemarks and payments". London Fire Brigade. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuni 2015. Vaadatud 28. veebruaril 2013. Välja otsitud 20. septembril 2012
  6. ↑ Klinoff, Robert (2007). "Public Fire Protection". Introduction to Fire Protection, 3rd Edition. Thomson Delmar Learning. Lk 59. ISBN 978-1-4180-0177-3. Välja otsitud 20. septembril 2012
  7. ↑ Hensler, Bruce (1. juuni 2011). Crucible of Fire: Nineteenth-Century Urban Fires and the Making of the Modern Fire Service. Potomac Books, Inc. Lk 1–2. ISBN 978-1-59797-684-8. Välja otsitud 20. septembril 2012
  8. ↑ "James Braidwood and the London Fire Engine Establishment (LFEE)". London Fire Brigade. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. september 2011. Vaadatud 28. veebruaril 2013. Välja otsitud 20. septembril 2012
  9. ↑ KNOX AUTOMOBILE COMPANY Välja otsitud 20. septembril 2012
  10. ↑ "Vabatahtlik päästja - Kes on?". Päästeamet. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. august 2013. Vaadatud 28. veebruaril 2013. Välja otsitud 25. septembril 2012
  11. ↑ "Vabatahtlik päästja - Mida teeb?". Päästeamet. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. august 2013. Vaadatud 28. veebruaril 2013. Välja otsitud 25. septembril 2012

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tuletõrje&oldid=6587795"