Ulpianus

Domitius Ulpianus
Lisa pildiallkiri.
Sünninimi	Domitius Ulpianus
Sünniaeg	170 pKr Şūr
Surmaaeg	223 pKr

Domitius Ulpianus (170 pKr – 223 pKr) oli Rooma jurist. Ta oli Şūrist linna ning Rooma riigi kodanik. Ta oli Papinianuse juristide volikogu liige. Ulpianus oli üks Severuse dünastia (193–235 pKr) juhtivaid intellektuaale. Ulpianuse Libri ad edictum ediktid on säilinud ainult katkenditena. Corpus iuris civilis on kokku pandud Ulpinianuse kirjutiste põhjal.

Ulpianus oli Rooma jurist ja imperaatorlik ametiisik, kelle kirjutised moodustasid ühe kolmandiku Bütsantsi keisri Justinianus I mahukast Digestast (kreeka keeles Pandectae). Tema andis õigusele tähenduse "headuse ja õigluse kunst". Lucius Septimius Severusee (valitses 193–211) valitsusajal allus Ulpianus Papinianusele, kes oli pertoriaanide prefekt (keisri ülemnõunik ja ülemihukaitsja). Sel ajal kirjutas Ulpianus märkmeid Papinianuse tööde kohta. Hiljem töötas Ulpianus keiser Caracalla heaks ning Severus Alexanderi võimu ajal töötas Ulpianus pretoriaanide prefektina (222–223), kuni alluvad ohvitserid ta mõrvasid. Mitte ükski tollane jurist ei rääkinud oma kodulinnast nii, nagu Ulpianus rääkis Şūrist. Tema side oma kodulinnaga oli vastastikune: linnast on leitud sammas, kuhu on graveeritud tema nimi. Ulpianus kirjutas palju õigusteaduslikke tekste, tehes seda puhta ja elegantse stiiliga. Nagu ka Papinianus, oli ta väga intelligentne toimetaja ja olemasolevate ideede tõlgendaja, mitte klassikaline õigusteadlane nagu Marcus Antistius Labeo. Ta suuremad tööd on Libri ad Sabinum'i kommentaarid (51 raamatut, mis tõlgendavad tsiviilõigust; poolik) ja Libri ad edictum (81 raamatut pretoriaanide ediktidest). Justinianuse kompilaatorid, keda juhtis Tribonianus, toetusid suuresti nendele töödele teistele Ulpinianuse uurimustele ja monograafiatele. Töö, mida kutsutakse Tituli ex corpore Ulpiani, Epitome Ulpiani või Regulae Ulpiani, ei kuulu enam teadaolevalt talle.^[1][2]

Pole täpselt teada, kuidas Ulpianuse karjäär alguse sai ning kus või kelle käe all ta õigusteadust õppis, kuid tema karjääri võib jagada kolmeks perioodiks: Septimius Severuse valitsusaeg, Caracalla ja Macrinuse valitsusajad ning viimasena Elagabalusi ja Severus Alexanderi valitsusajad. Vahemikus 202–209 aitas Ulpianus koostada Septimius Severuse ning Caracalla käskkirju. Aastatel 213–217, Caracalla ja Marcinuse võimu ajal, koostas Ulpianus Rooma õiguse uue versiooni. Ulpianus jaotas õiguse kolmeks osaks: ius naturale (loomuõigus), ius gentium (rahvaste õigus) ja ius civile (kodanike õigus). Ulpianus jagab õiguse avalikuks ja tsiviilõiguseks huvide arusaama järgi. Kõik, mis kaldub riigi huvi poole, esindab ad statum rei Romanae – kuulub avalikkusesse; kõik, mis kaldub ad singulorum utilitatem'i poole – eraõigusesse.^[3]

Oletatakse, et Ulpianus praktiseeris advokaadina enne aastaid 202/203. Lisaks on arvatud, et ta alustas oma karjääri preetori või isegi Papinianuse kaasistujana. Kolmas oletus Ulpianuse varajase karjääri kohta on, et ta töötas prokuraatorina Gallias. On kindlaks tehtud, et Ulpianus töötas aastatel 202–209 palvekirjade assistendi/sekretärina. Ulpianuse karjääri alguspäevaks peetakse 30. augustit 202. Sellest päevast on pärit esimene käskkiri, mida saab seostada tema koostatud tekstiga.^[3]

Ulpianuse kirjutised Caracalla valitsusajal, eriti selle alguses, viitavad valitseja ning juristi heale läbisaamisele. Ulpianuse järgnevat karjääri, eriti tekste aastatel 213–217, iseloomustab kõige paremini tema lähedus keisri perekonnaga. Ulpianuse elutöö valmis põhiliselt viie aasta jooksul Caracalla valitsusajal, aastatel 213–217. Oma kirjutistes väljendas ta muret avaliku halduse pärast, millest ta kirjutas rohkem kui keegi teine. Tema kirjutistest selgub, et ta toetas kodakondsusõiguse laiendamist. 212. aastani kehtis Rooma õigus ius gentiumi ehk rahvaste õiguse üle.^[3] 212. aastal avaldatud Antoniuse konstitutsioon deklareeris, et kõik Rooma aladel elanud inimesed said samad õigused, mis Rooma kodanikud.^[4] Seetõttu oli uutele ja vanadele Rooma kodanikele vaja selget kirjeldust üldisest õigusest, mille subjektideks nad olid saanud. Siinkohal tuli appi Ulpianus, kes oli selleks kvalifitseeritud ning kellel olid head teadmised provintsisisesest haldusest. Caracalla tapnud Macrinus tõusis võimule 217. aastal.^[5] On arvatud, et mingil hetkel Macrinuse pagendas Ulpianuse.^[3]

Ulpianuse tegevusest Elagabalusi valitsusajal pole palju teada. Ilmselt polnud ta sel ajal ametis, arvatavasti Elagabalusi nõudmisel. Aastal 222 tegi keiser Severus Alexander Ulpianusest ülempreetori. Aastal 223/224 mõrvasid mässavad sõdurid Ulpianuse.^[3]

Põhiliselt on Ulpianuse tegevusest teada tänu tema enda kirjatükkidele, mida on säilinud umbes 300 000 sõna, mis on kõigest kaheksandik algsest materjalist. Põhiliselt olid Ulpianuse kirjutised loodud keiser Caracalla võimu ajal. Kirjatükid on seotud Caracalla konstitutsiooniga ja tema surnud, kuid jumalikustatud isaga.

Ta on kirjutanud kommentaare nii preetori ja ediilide edikti kui ka Lex Aquilia'sse. Tema kuulsamad teosed on Libri ad Sabinum ja Libri ad edictum. Ulpianuse tähtsamad kommentaarid on klassikalise perioodi viimane suur töö.^[6]

"Iustitia est constans et perpetua voluntas ius suum cuique tribuendi. Iuris praecepta sunt haec: honeste vivere, alterum non laedere, suum cuique tribuere" - Õiglus on pidev ja alatine soov anda igaühele seda, millele tal õigus on. Need on seaduse ettekirjutused: elada ausalt, mitte kedagi kahjustada ja anda igaühele temale õigusega kuuluv osa. 

"Latius est impunitum relinqui facinus nocentis (quam innocentem damnari)" - On parem jätta kuritöö süüdlane karistuseta kui mõista hukka süütu 

"Dura lex sed lex" - Seadus on karm, aga see on seadus.^[7][8]

See artikkel on täielikult või osaliselt tõlgitud artikli(te)st Constitutio Antoniniana.

See artikkel on täielikult või osaliselt tõlgitud artikli(te)st Caracalla.

See artikkel on täielikult või osaliselt tõlgitud artikli(te)st List of Latin phrases.