Ungari sümboolika
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2023) |
 | See artikkel on esitatud kustutamiseks. Põhjus: Puudub selge teema, materjal jaotada teiste artiklite vahel Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel. |
Ungari sümboolika moodustavad lipud, ikoonid või kultuurilised väljendusvormid, mis on kas sümboolsed, representatiivsed või muidu iseloomulikud Ungarile või Ungari kultuurile. Kõige väärtuslikumaid erilisi Ungari tooteid ja sümboleid kutsutakse nimetusega Hungaricum.[1]
Lipud ja heraldika
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklites Lipud Ungari ajaloost, Ungari heraldika ja Ungari vapp
Ungari lipp on horisontaalne trikoloor, mille värvid on punane, valge ja roheline. Populaarne on ka Árpádi dünastia vapp.
 |  |  |  |  |
Floora ja fauna
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklites Ungari loomad ja Ungari rahvusparkide loend
Ligikaudu viiendikku Ungarist katab mets, kuid vaid poole sellest moodustab looduslik mets.[2] Ungari on koduks umbes 2200 õistaimede liigile ja piirkonna topograafia ning üleminekukliima tõttu on paljud neist sellised, mida tavaliselt sellel laiuskraadil ei leia. Suurt osa Lõuna-Dunántúli piirkonnas asuva Villány linna ja Mecseki mäeaheliku piirkonna taimestikust võib tavaliselt kohata vaid Vahemere ääres.[2] Samas piirkonnas, Villány mäeaheliku lõunapoolsel Szársomlyó mäel, leidis Ungari botaanik Viktor Janka aastal 1867 varem teadusele tundmatu lille ja kirjeldas selle. Selle lille näol on tegemist kõige varem õitseva Ungari lillega: Ungari krookus ehk Colchicum hungaricum.
Ungari idapoolse madaliku soolases Hortobágy piirkonnas kasvavad paljud taimed, mida tavapäraselt leidub mererannas ja Nyírségi piirkond on kuulus niidulillede poolest. Szekszárdi lähedal Doonau ääres asuv Gemenc'i mets, Dunántúli keskel asuv Väike-Balatoni järv ja Kecskemétist idasse jääv Tisza jõe seisuvee ala on kõik olulised märgalad.[2] Suurem osa riigi metsapiirkondades olevatest puudest on heitlehised (pöök, tamm ja kask) ja vaid väikese osa moodustavad kuused. Alates 14. sajandist on Ungari aladele tunginud üle 250 uue taimeliigi ja neist pea 70 loetakse invasiivseteks. Paljud neist taimedest on mitmeaastased ürdid, mis on põhjustanud mõne piirkonnale omase taime aeglase kadumise.[2]
Ajalooliselt on Ungari olnud suuruselt teine paprika tarnija Ameerika Ühendriikidesse.[3] Ungari paprikal on iseloomulik maitse ja selle järele on suur nõudlus Euroopas, kus seda kasutatakse pigem maitseaine kui värvainena.[3]
 |  |  |
 |  |  |  |  |
Inimesed
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklites Ungari kultuur, Husaar ja Ungari rahvamuusika
.jpg) |  |  |  |
 |  |  | _Festival_-_Budapest,_2013_(13).JPG) |
Toit ja jook
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklites Ungari köök, Ungari vein, Pálinka ja Ungari õlu
Ungarlaste traditsioonilistel toitudel on külluslikud ja pikantsed maitsed ning lõhnad. Road on maitserikkad, vürtsikad ja sageli ka üpris rasked. Sealsete roogade maitsed põhinevad maitsestamise ja valmistusviiside sajanditevanustel traditsioonidel.[4] Neis kasutatavad peened koostisosad toodetakse kohalike põllumeeste poolt. Paprikat, sibulat ja küüslauku leiab kõikjalt. Keskajal oli kalasupp kõige populaarsem ja armastatum kalaroog Ungaris ning üks aastast 1860 pärinev kokaraamat sisaldab 400 kalatoitude retsepti. Kõige tuntumad Ungari köögile omased road, guljašš, erinevad hautised ja paprikás, on paprikast punased.[4]
.jpg) |  |  |  |
 |  |  |
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ International Plant Genetic Resources Institute. Report of a Working Group on Medicinal and Aromatic plants: first meeting 12-14 September 2002, Gozd Martuljek, Slovenia. 2004. p. 46.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Neal Bedford. "Lonely Planet Hungary". Lonely Planet. 2009. p. 64.
- ↑ 3,0 3,1 Niir Board. "Handbook On Spices". National Institute Of Industrial Re. 2010. p. 101.
- ↑ 4,0 4,1 Teresa de Noronha Vaz, Peter Nijkamp, Jean-Louis Rastoin. "Traditional food production and rural sustainable development: a European challenge". Ashgate Publishing, Ltd. 2009. p. 106.