Vaarikas
| Harilik vaarikas | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik | Taimed Plantae |
| Hõimkond | Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass | Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts | Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond | Roosõielised Rosaceae |
| Alamsugukond | Roosilised Rosoideae |
| Perekond | Murakas Rubus |
| Liik | Harilik vaarikas |
| Binaarne nimetus | |
| Rubus idaeus L. | |
Harilik vaarikas (Rubus idaeus) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv põõsaliik.
Levik ja kasvukohad
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik vaarikas on looduslikult levinud Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas, Siberis, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Levilas kasvab ta tavaliselt viljakamatel, huumusrikastel muldadel, sageli esineb neid massiliselt raiestikel, metsasihtidel ja -servadel, lagendikel jm.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Püstine põõsas kasvab üldjuhul 1,0–1,5 (2,0) m kõrguseks, ladvaosa on tavaliselt lookas. Esimese aasta võrsed on kaetud väikeste harjastega. Lehtedeks on sulgjad liitlehed, mis on 12–20 cm pikkused, 10–13 cm laiad, 3–5 (7) lehekesega. Lehekesed on terava tipuga, piklik-munaja kujuga, kuni 8 (10) cm pikkused, laius kuni 4 cm, ümara või südakujulise alusega, ebakorrapärase saagja servaga, pealt peaaegu karvadeta, alt valgete pehmete karvadega.[1]
Õied on valged, umbes 1 cm läbimõõduga, viietised, koondunud väikesearvuliselt õisikutesse. Vilju nimetatakse samuti vaarikaks. Vaarikas on bioloogiliselt määratluselt koguvili. Erinevalt murakast irdub vaarika koguluuvili kergesti viljapõhjalt. Viljad on tavaliselt punased, kultuursortidel ka kollased.[1]
Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga kestab kaks aastat. Teisel aastal vars viljub ja siis kuivab.
Kasvatamine
[muuda | muuda lähteteksti]Hariliku vaarika erinevaid sorte kasvatatakse koduaedades ja ärilistes istandustes marjakultuurina. Vaarikas ja pampel ehk aedmurakas moodustavad muraka perekonnas eraldi alamperekonna.
Vaarikas annab kergesti juurevõsusid, mistõttu on ta aias üsna tülikas, levides kiiresti algselt kasvukohalt edasi.
Vaarikas vajab otsest päikesevalgust, kaitset külmade tuulte eest, eemal paiknemist teistest marjakultuuridest (teistest vaarikataimedest) ja viljakat mulda.[2]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Vaarikas on väärtuslik põõsas, sest temast saab kasutada kõiki osi: lehti, varsi, õisi ja vilju. Vaarikalehetee alandab paistetust ning sellest tehtud kompress leevendab silmapõletikku.
Vaarika viljadel on meeldiv maitse ja aroom, mistõttu neid tarbitakse laialdaselt nii toorelt kui ka töödeldult. Viljad sisaldavad vähesel määral salitsüülhapet, millel on higistamaajav toime. Viljadest valmistatakse toor- ja keedumoosi, želeed, siirupit, mahla, likööri, veini jms.[1]
Marjade toiteväärtus ja biokeemiline koostis
[muuda | muuda lähteteksti]
|
|
| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Eestis kasvatatavad sordid
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis kasvatatakse järgmisi sorte:[4]
- 'Aita' – aretatud Eestis
- 'Alvi' – aretatud Eestis
- 'Babje Leto' – aretatud Venemaal
- 'Glen Ample' – aretatud Šotimaal
- 'Helkal' – aretatud Eestis
- 'Nagrada' – aretatud Venemaal
- 'Norna' – aretatud Norras
- 'Novokitaivska' – aretatud Ukrainas
- 'Polka' – aretatud Poolas
- 'Preussen' – leitud Saksamaalt
- 'Tomo' – aretatud Eestis
-
Lehed -
Võrse -
Kultuursordi kollased viljad
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
- ↑ Reitsak, Marju; Raamets, Heli (11. september 2023). "Nipid, kuidas teha vaarikapeenar, kust saab ussitamata vaarikaid". Maakodu. Vaadatud 11. septembril 2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 ""Raspberry, raw"". www.foodcomp.dk (inglise). Vaadatud 14.01.2011.
- ↑ "Soovitussortiment aastast 2010". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. mai 2011.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Vaarikas – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis