Vairotšana

Vairotšana (sanskriti keeles vairocana ‘hiilgus, valguseallikas’; tiibeti keeles rnam par snang mdzad; hiina keeles 毘盧遮那 piluzhena, ⼤⽇ dari; jaapani keeles biroshana, dainichi), ka Mahāvairotšana (sanskriti keeles mahāvairocana ‘suur valguseallikas’) on mahajaanas ja vadžrajaanas üks budadest.

India mütoloogias oli nimi Vairotšana algselt seotud päikesega; mahajaanas sai see aga kõikehõlmava budasuse sümboliks ja personifikatsiooniks, mis päikesevalgusena toidab ja kasvatab kõike ning ulatub kõikjale.

Vairotšana kultus hakkas laiemalt levima I aastatuhande keskpaiku, kuid juba märksa varasemates Avataṃsaka tsükli suutrates, näiteks Gaṇḍavyūha-sūtras, esineb ta kohati tähtsaima budana, jättes tagaplaanile isegi Šākjamuni. Vairotšana kultuse olulisim tekst on Mahāvairocana-sūtra (7. saj).

Vadžrajaanas on Vairotšana üks dhjaanibudadest. Ta asub mandala keskel või idas, on tathāgata perekonna pea, tema bodhisattva on Samantabhadra ja pradžnja Vadžradhātvīšvarī (sanskriti keeles vajradhātvīśvarī). Ikonograafias on Vairotšana valget värvi, ta istub lootosasendis ja hoiab käes seadmuseratast.

Hilisemates tiibeti ning hiina ja kaug-ida budismi vooludes sai Vairotšana seadmuseihu ning kõige olemasoleva kui budasuse väljenduse sümboliks-kehastuseks, ülimaks ürgbudaks.

Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.