Vanaaeg

Vanaaeg on ajajärk, mis algas kirja tekkimisega ning lõppes Lääne-Rooma keisririigi lagunemisega.^[1] Sellele järgnes keskaeg. Tegemist on aega märkiva suhtelise mõistega, millele vastava aja algus on piirkonniti ja kultuuriti erinev. Vanaajale eelnes esiaeg, millega peetakse silmas aega enne riikide teket ja kirja kasutuselevõttu.

Ajaloolise mõistena võeti sõna kasutusele renessansiajal ja vanaajaks (antiikajaks) nimetati Vana-Kreeka ja Vana-Rooma antiikkultuuri ajastut^[viide?]; vanaajale järgnenud keskaega alustati umbes 5. sajandist pKr. Hiljem, kui tekkisid raskused mõiste rakendamisel väljaspool Vahemere maid, hakati sõna "antiikaeg" kõrval kasutama üldisema tähendusega mõistet "vanaaeg". Konkreetse ajaloo jagamise vana-, kesk- ja uusajaks kinnistas saksa ajaloolane Christophorus Cellarius 1702. aastal.

Ajaloo liigendamist vanaks, keskmiseks ja uueks perioodiks kasutatakse ka vanaaja tsivilisatsioonide (Egiptus, Assüüria, Babüloonia, hetiidid) ajaloos.

Eestis vanaaega ei olnud, sest enne 13. sajandit puudus Eestis riiklik korraldus. Ajalooline aeg algas seetõttu keskajaga.

• Antiikaeg
• Vanaaja muusika