Veekonn
| Veekonn | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik | Loomad Animalia |
| Hõimkond | Keelikloomad Chordata |
| Klass | Kahepaiksed Amphibia |
| Selts | Päriskonnalised Anura |
| Sugukond | Konlased Ranidae |
| Perekond | Konn Rana |
| Liik | Veekonn |
| Binaarne nimetus | |
| Rana esculenta Linnaeus, 1758 | |
| Sünonüümid | |
| Pelophylax esculentus | |
Veekonn (Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus) on konlaste sugukonda konna perekonda kuuluv kahepaikne.
Viimasel ajal on veekonn paigutatud perekonda Pelophylax[viide?].
Paljudes keeltes nimetatakse veekonna söödavaks konnaks[1]. See tuleb sellest, et kui süüakse konnakoibi, siis kõige sagedamini on selleks konnaks veekonn.
Viimase poolsajandi jooksul on arusaamine veekonna olemusest ulatuslikult muutunud. Poola herpetoloog Leszek Berger tegi kindlaks, et varem veekonnana tuntud rohelised konnad jaotuvad kaheks vormiks. Pisut väiksem ja vahel eri alamliigina R. esculenta lessonae kirjeldatud vorm on selgelt piiritletud tegelik liik tiigikonn R. lessonae, mis on Lõuna-Eestis sage, Põhja-Eestis harv ja saartel puudub. Seevastu mõõtmetelt suurem ja varem vahel nominaalse alamliigina kirjeldatud veekonn ei ole aga tõeline liik, vaid tiigikonna ja järvekonna suguvõimeline hübriid R. lessonae × R. ridibunda. Omavahel paljunedes ei anna veekonnad tavaliselt omavahel järglasi, ainult erandjuhtudel osutuvad järglased emasteks järvekonnadeks. Ka tiigikonna ja veekonna ristamisel saadud järglased osutuvad veekonnadeks, aga veekonna ja järvekonna ristamisel saadud järglased osutuvad järvekonnadeks. Mõne ristamiskombinatsiooni korral saadud järglaste hulgas on emaseid palju rohkem kui isaseid.[2]
Praegu võib tõestatuks lugeda arvamuse, et Euroopas levinud rohelised konnad kuuluvad kahte mõlemasoolisse liiki (tiigikonn ja järvekonn) ning kahte hübriidsesse günogeneesi abil paljunevasse liiki (veekonn ja R. species[küsitav]). Karüoloogilised, seroloogilised ja biomeetrilised uurimused ning täiendavad ristamised muudavad pildi veelgi segasemaks. Neist neljast liigist eristub järvekonn kergesti ja tema kohta kogutud andmed on usaldusväärsed, aga ülejäänud kolm vajavad veel hoolikat uurimist.[2]
Veekonnade seas on sugude vahekord ebavõrdne: emaseid on 68,6% ja isaseid 31,4%.[2]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Veekonn on levinud Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaarel, Lõuna-Prantsusmaal ja Balkani poolsaarel. Inglismaale viidi ta sisse 19. sajandil Prantsusmaalt ja Itaaliast. Venemaale ulatub veekonna levila kiiluna, mille tipp on Volga keskjooksu idakaldal. Veekonn on levinud ka Lõuna-Eestis, aga tema levik vajab täpsustamist.[1]
Tavaliselt elab veekonn laialehiste ja segametsade vööndis. Ainult vähestes kohtades, näiteks Belovežjes, võib teda kohata veest kaugel, aga siis peab mets, kus ta elab, niiske olema. Stepis elab ta ainult lammimetsade veekogudes. Taigat ta ei armasta. Mägedes esineb ta kuni 1100 m kõrguseni.[1]
Kehaehitus
[muuda | muuda lähteteksti]
Veekonn on järvekonnast hästi eristatav sisemise pöiaköbrukese järgi, mis on veekonnal kõrge ja külgedelt kokku surutud. Tavaliselt on ta ereroheline, ereda triibuga piki selga ja musti laike täis. Erinevalt järvekonnast on 9% veekonnadest must oimulaik, järvekonnade seas selliseid pole. Seljal võib olla triip ning selle triibu esinemissagedus suureneb levilas põhja ja ida suunas. Alt on veekonn valge või kollakas, vahel on ka kõhu all musti laike. [3]
Konna maksimaalne pikkus on 10 cm. Levila põhja ja ida suunas veekonnade mõõtmed vähenevad.[1]
Konn on roheline sellepärast, et tema kehas on sinist ja kollast pigmenti, mis ühte sulades moodustavadki rohelise värvi. Esineb konni, kelle kehas puudub kollane pigment, nii et konn on sinist värvi.
Kahepaiksete kopsud on nõrgalt arenenud. Kui nad jagada tinglikult vees ja kuival elavateks loomadeks, siis vees elavate loomade kopsud on eriti vähe arenenud. Seetõttu on nende jaoks tähtsal kohal nahahingamine. Nii saab rohukonn naha kaudu vajaminevast hapnikust 33%, aga veekonn koguni 51%.[4]
Teiselt poolt on osa vees elavate konnade kopsud suhteliselt hästi arenenud ja just sellega paistab silma veekonn. Kõikidest gaasivahetuses osalevatest kapillaaridest (kopsu-, naha- ja suulaekapillaarid) moodustavad kopsukapillaarid veekonnal 64,8%, mis jääb küll alla harilikule lehekonnale (74,7%) ja suurele kannuskonnale (65,9%), aga on rohkem kui kõigil vesilikel (erandiks amfiuum – 68,2%), rohukonnal (62,5%), harilikul mudakonnal (49,3%), rääkimata unkidest ja iidkonnast. Kõige paremini on kopsud arenenud kärnkonnadel, kuid ka nende hulka kuuluv kõre (63%) jääb selles osas veekonnale alla. Veekonnal suureneb looma kasvades ka kapillaaride üldpikkus, aga nende arv 1 g kehamassi kohta kahaneb, sest juurde tekib neid üsna vähe.[5]
Kahepaiksed mitte ainult ei hinga, vaid ka joovad kogu kehapinnaga. Vesi tungib nende kehasse osmoosi põhimõttel. Liigse vee kõrvaldavad erituselundid.[6]
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]
Veekonnad on tähtsad lendavate putukate hävitajad. Uuritud konnadest 26% magudest leiti lendavaid putukaid ja see osakaal on suurem kui ükskõik millisel teisel endise NSV Liidu alal levinud kahepaiksel. See kehtib ka noorte ja väikeste veekonnade kohta, kes söövad sääski. Suuremad konnad söövad suuremat saaki.[1]
Veekonna talveuni kestab keskmiselt 100 päeva ja on pikem kui pruunidel konnadel, aga lühem kui järvekonnal.[1]
Veekonna suguküpsus saabub kolmandal eluaastal [2]. Pulmaperioodil tekib isakonna eesjala esimesele varbale pulmatüügas, millega on hea emasest kinni hoida[1]. Suunurkadesse tekivad valged või kollased kõlapõiekesed, mis aitavad tal valjemini krooksuda[1]. Isakonna tagajalgade ujulestad suurenevad 35%, mis on märksa vähem kui pruunidel konnadel[1]. Emaskonna tagajalgade ujulestad suurenevad 13%, mis on märksa rohkem kui pruunidel konnadel (2–8%)[1].
Kahepaiksete siseparasiite on vähe uuritud. Veekonn kuulub nende väheste konnade hulka, kelle parasiitusside liigiline koostis on enam-vähem välja selgitatud. Veekonnal on neid leitud umbes 60 liiki, mis on rohkem kui rohukonnal, aga vähem kui järvekonnal.[7]
Vangistuses on veekonnad elanud 6–10 aastat, mis on märksa vähem teistest suurtest konnadest.[8]
Kaitsestaatus
[muuda | muuda lähteteksti]Veekonn on küll soodsas seisundis, aga Eestis looduskaitse all.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 "Loomade elu", 5. kd., lk. 83
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Loomade elu", 5. kd., lk. 84
- ↑ "Loomade elu", 5. kd., lk. 82, tahvlid 9 ja 11
- ↑ "Loomade elu", 5. kd., lk. 10
- ↑ "Loomade elu", 5. kd., lk. 22
- ↑ "Loomade elu", 5. kd., lk. 12
- ↑ "Loomade elu", 5. kd., lk. 27
- ↑ "Loomade elu", 5. kd., lk. 26
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Veekonn andmebaasis eElurikkus
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Veekonn |