1900. aasta Pariisi maailmanäitus

1900. aasta Pariisi maailmanäitus (prantsuse Exposition universelle de 1900) oli Pariisis 1900. aasta 15. aprillist kuni 12. novembrini toimunud maailmanäitus.

Näitusel oli üle 76 000 eksponendi ning rekordilised rohkem kui 50 miljonit külastajat. Näituse puhul ehitati muu hulgas Orsay raudteejaam, millest hiljem sai Orsay muuseum; Lyoni raudteejaam ja Aleksander III sild. Ka Pariisi esimene metrooliin alustas tööd maailmanäituse ajal. Suurt tähelepanu äratas umbes 10 meetri kõrgusel paiknev paviljone ühendav liikuv kõnnitee.

Rajatud oli rahvaste tänav, mille ääres olid eri maade paviljonid. Soomel oli võimalus püstitada oma paviljon ning see äratas suurt tähelepanu. Selle projekteerisid Herman Gesellius, Armas Lindgren ja Eliel Saarinen ning kujundas Akseli Gallen-Kallela. Edu maailmanäitusel pani aluse soome kunsti, eriti aga arhitektuuri rahvusvahelisele läbimurdele.

Esimest korda esitati publikule helifilmi. Esil oli ka eskalaator, maapähkliõlil töötav diiselmootor ja tolle aja suurim refraktorteleskoop.

Auguste Rodin finantseeris oma teoste näitust ise. Hispaania paviljoni märkamatus nurgas oli aga koha leidnud tollal verinoore ja tundmatu Pablo Picasso maal "Viimased hetked".

Samal ajal peeti Pariisis ka olümpiamängud, mis kestsid viis kuud. Spordivõistlused jäid aga maailmanäituse varju. Isegi olümpiamedalid olid tegelikult maailmanäituse sümboolikaga plaketid ning need saadeti sportlastele hiljem koju järele.^[1]

Eesti rahvalaule esitas esimene rahvalaulu propageerinud kutseline laulja Aino Tamm,^[2] kes sai prantsuse laulude esitamise eest prantsuse keele- ja kultuuriseltsi Alliance Française suure hõberaha.

Eduard Vilde käis Pariisi maailmanäitusel Eesti Postimehe lähetusel.^[3]

Pariisi maailmanäituse Grand Prix' said Kreenholmi vabriku tekstiiltooted^[4] ja Lutheri vabriku kullatud servadega vineerkandik.^[5]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pariisi maailmanäitus

• 19th Century Architecture Pilte 1900. aasta maailmanäituselt