Pablo Picasso

See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Pablo Picasso
Picasso, 1962
Sünninimi	Pablo Ruiz Picasso
Sündinud	25. oktoober 1881 Málaga
Surnud	8. aprill 1973 (91-aastaselt) Mougins
Rahvus	hispaanlane
Tegevusala	kunstnik

Pablo Ruiz Picasso (25. oktoober 1881 Málaga, Hispaania – 8. aprill 1973 Mougins (Cannesi lähedal), Prantsusmaa) oli hispaania kunstnik, kubismi rajaja. Ta viljeles peamiselt maalikunsti, kuid tegi ka lavakujundusi ja illustreeris raamatuid.

Pablo sündis José Ruiz y Blasco ja María Picasso y Lópeze pere esimese lapsena. Tema täisnimi oli Pablo Diego José Francisco de Paula Juan Nepomuceno Cipriano de la Santísima Trinidad Ruiz Picasso (sünnitunnistuse järgi) või Pablo Diego José Francisco de Paula Juan Nepomuceno María de los Remedios Crispiniano de la Santísima Trinidad Ruiz y Picasso (ristimistunnistuse järgi). Vastavalt tollasele Málaga nimepanekutavale on sellest isiklikud eesnimed esimesed kolm, järgnevad pühakute nimed ning nime lõpus on ema perekonnanimi Picasso ja isa perekonnanimi Ruiz.^[1][2] Tal oli kaks õde: Dolores (1884–1958) ja Concepción (1887–1895). Tema emapoolne vanaisa Tommaso Picasso (sündinud 1787) pärines Sori piirkonnast Genova lähedal Itaalias ning asus Hispaaniasse 1807. aastal.^[3]

Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on pärit just isalt, näiteks õlimaalide tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel külastas Pablo mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata suurele kogemusele, mis nende aastatega kogunes, ei lõpetanud Picasso kunagi Madridi Kunstiakadeemiat. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas. Sel ajal toetas teda Jaime Sabartés, kes oli hiljem palju aastaid Picasso sekretär. Tema esimesed teosed olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. 23. eluaastal asus ta elama Prantsusmaale. Sealt said ka alguse tema paljud kunstiperioodid.

Pärast esimest maailmasõda muutus Picasso radikaalseks patsifistiks. Ta ei võtnud osa esimest maailmasõjast, Hispaania kodusõjast ega isegi teisest maailmasõjast ainuüksi patsifistlike põhimõtete tõttu. Pärast esimest maailmasõda austas ta kõrgelt kommunistlikku ideoloogiat. Picasso sõjaperioodide kuulsamaid teoseid on "Guernica", kus kajastatakse sõjakoledusi ja verevalamise mõttetust.

Pärast teist maailmasõda astus Pablo Prantsuse Kommunistlikku Parteisse. Kuigi partei kritiseerimine Stalini juhikultuse ümber jahendas kunstniku suhtumist kommunismi, ei hüljanud ta oma nägemusi ideoloogiast kui ühest riigikorrast. Lojaalse^[viide?] kommunismipooldajana sai ta kaks korda NSV Liidu rahupreemia: 1950. aastal Rahvusvahelise Stalini rahupreemia (kolmas selle preemia saaja)^[küsitav] ja 1962. aastal Lenini rahupreemia.

Juba lapsepõlvest peale meeldis Picassole inimestega suhelda, ta lausa vihkas üksindust, välja arvatud juhtudel, kui ta maalis mõnda oma teost. Tema sõprade rohkust on raske hinnata, kuigi neid, kes tema teostele otsest mõju avaldasid, ei olegi nii palju.

Esimestel Pariisi-aastatel oli tal eriti lähedane suhe Fernande Olivier'ga, naisega, kes teda suuresti inspireeris. Kui Picasso Fernande'i hülgas, soojenesid tema suhted Marcelle Humbertiga (kodanikunimega Eva Gouel). Picasso kutsus teda hellitavalt Evaks. Picasso armastus selle naise vastu kajastub ka paljudes tema kubistlikes teostes. Kui Marcelle’il tuvastati vähk, oli entusiastlik kunstnik oma muusale igati toeks.

1918. aastal abiellus Pablo Picasso Olga Hohlovaga, kes oli elukutseline baleriin. Sel ajajärgul elab Pablo luksuslikku ja kõrgkihile omast elulaadi. Abielupaaril sündis poeg Paulo, kellest sai liiderlik ja kombelõtv mootorrattur (elukutseline võistleja), ta oli kaua aega oma isa sohver. Kuigi suhtes Olgaga tekkis mitu jahenemisperioodi, kestis abielu siiski paberite järgi 1955. aastani. Oleks rumal uskuda, et Picasso sel ajal ei kurameerinud ka teiste daamidega, seejuures peamiselt väga noortega. Kui Pariis 1944. aastal vabastati, kiindus Picasso noorde kunstiõpilasse – Françoise Gilot’sse. Neil sündis kaks last: Claude ja Paloma.

Järgnesid mitmed lühisuhted ja seiklused: Picasso ei olnud inimene, kes hoiaks oma südame ainult ühele ja ainsale. Kunstnik oli tänu oma laiale sõpruskonnale kutsutud osalema ka mitmesse filmi, millest ta ei loobunud. Filmides mängis ta peamiselt iseennast. Ehedamaiks näiteks võiks tuua "Orfeuse testament", aastal 1959 valminud linateos.

Picasso teoseid on sageli kategoriseeritud perioodidesse, ehkki tema kunstnikukarjääri hilisemate teoste perioodikuuluvust on ka vaidlustatud. Sellest hoolimata saab eristada järgmisi perioode:

• Sinine periood (1901–1904), perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju teostele avaldab ka tema lähedase sõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate, arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil vägivaldse anatoomia kujutamine. Tähtsamad teosed: "Vana kitarrimängija" (1903), tema autoportree, "Tragöödia", "La Celestina".

• Roosa periood (1905–1907), seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja akrobaatide rohkus. Tema teosed on mõjutatud Fernande Olivier'st, kes oli skulptor ja kunstnik Pariisis. Rõõmsameelsus teostes on tingitud ka Pablo Pariisis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, mida ta suurlinnas algul koges. Selle perioodi tippsaavutusteks võiks lugeda teosed "Arlekiinide perekond", "Arlekiinide perekond ahviga", "Kaks noorukit", "Tüdruk kitsega", "Alasti poiss".

• Aafrika kunstist mõjutatud periood (1908–1909), sel ajal on Picasso looming mõjutatud Aafrika motiividest ning Aafrika mandri rahvuste kunsti eripäradest ja tunnusjoontest. Eriti mõjutab teda Aafrika skulptuuride inimesekäsitlus. Selle perioodi tippteoseks on "Avignoni neiud".

• Analüütilise kubismi periood ehk cezanne’ilik periood (1909–1912), nagu nimetuski ütleb, on tegemist kubismi rakendusega. Selle perioodi peamine mõjutaja oli Picasso jaoks Georges Braque, kelle teostega tema teosed ka suuresti sarnanevad. Teostele on iseloomulik loodusvormide allutamine geomeetrilisele vormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi: "Kitarrimängija", "Tütarlaps mandoliiniga", "Willhelm Uhde portree", "Akordionist".

• Sünteetilise (kubismi) kunsti periood (1912–1919), sellele perioodile on iseloomulikud kollaaž ja paberi lõikus. Mainimisväärseid teoseid: "Kitarr ja viiul", "Muusikariistad", "Itaalia tüdruk", "Naine tugitoolis", "Arlekiin viiuliga".

1950. aastatel pühendus Pablo teiste suurte kunstnike teoste imiteerimisele, ta lõi nende põhjal uusi maale. Teda huvitas sel perioodil eriti Velázqueze, Goya, Poussini ja Courbet' teosed. Sel aastakümnel pani ta suurt rõhku ka skulptuuride loomisele. Eriti silmapaistvaks said tema teosed Chicagos, kuulsaim neist kannab isegi nime "Chicago Picasso". Selle skulptuuri motiivi ja kujutatut ei oska keegi kindlalt öelda. Arvatakse nagu olevat lind, hobune, isegi naine või lihtsalt üks abstraktne kunstniku üllitis. On huvitav tõdeda, et Picasso loobus saamast 100 000 dollarit säärase šedöövri eest.

Kunstniku elu kaks viimast aastakümmet olid kõige viljakamad tema pika kunstikarjääri jooksul. Pablo kunstilaad sel perioodil oli segu paljudest kunstiliikidest, mis tema teostes ka kajastusid. Pablo tegi palju vasegravüüre. Selle aja teosed on tal üsna erootilise kallakuga. On huvitav märkida, et mõned tema teosed ei olnud mitte signeeritud ainult kuupäevaga, vaid isegi numbritega; see tähendas, et ta oli päevas loonud mitu teost! Sellest ajast pärinevad näiteks säärased teosed nagu "Musketäär", "Härjavõitleja ja alasti naine", "Embus" ja üks viimaseid teoseid, mis valmis 1972. aastal, oli tema enda autoportree.

20. sajandi suurkunstnik suri 8. aprillil 1973 ning maeti Vauvenargues' pargi surnuaeda. Matuste juures oli kummaline, et tema lastel ei lubatud peiedel osaleda. On isegi teada Pablo Picasso elu viimased sõnad. Need kõlavad "drink to me", mis peaks eesti keelde panduna tähendama 'jooge minu mälestuseks'.

Suurkunstniku pärandit maailmale on raske hinnata. Vaatamata omaenda kunstiteoste tohutule arvule armastas ta koguda ta teiste kuulsate maalikunstnike, näiteks Henri Matisse'i teoseid. Pärast kunstniku surma oli paljude Picasso maalide saatus üpris lahtine. Paljud suurteosed läksid oksjonile, osa kunstimuuseumidesse jne. Tema teoste hinnad oksjonil olid hiiglaslikud, näiteks teos "Pierrette'ide abielu" müüdi 51 miljoni dollari eest.

1996. aastal tehti kunstniku eluloofilm "Looja ja hävitaja Picasso" ("Surviving Picasso"). Telesarja "Geenius" 2018. aastal 2. hooajal mängis Picassot Antonio Banderas.

• "Suzanne Blochi portree"

• Françoise Gilot, Carlton Lake. Elu Picassoga. Kümme aastat armastust. Tõlkinud Salme Lehiste, Kalju Uibo, Tõnu Õnnepalu. Kunst 1993, Tallinn
• Anne Girard. Madame Picasso. Tõlkinud Mirt Väli. [Tallinn]: Kunst, 2016. – lk 383, ISBN 9789949573028

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pablo Picasso

Tsitaadid Vikitsitaatides: Pablo Picasso

• Art Gallery - Pablo Picasso
• Pablo Picasso: A Virtual Art Gallery
• Pablo Picasso: Paintings and Biography
• Ants Juske. Picasso Helsingis – meile lähemal kui kunagi varem EPL.ee, 19. september 2009
• Picasso masterpieces fetch nearly $110m at Las Vegas auction. BBC News, 24. oktoober 2021