Alfred Wegener
Alfred Lothar Wegener (1. november 1880 Berliin – november 1930 Gröönimaa) oli mitmekülgne saksa loodusteadlane. Ta tegeles meteoroloogia, geofüüsika, astronoomia ja geoloogiaga. Wegeneri tuntuim saavutus on mandrite triivi hüpoteesi püstitamine.
Wegener kaitses 1905. aastal Berliini Ülikoolis doktoriväitekirja astronoomia alal, kuid huvitus hiljem peamiselt paleoklimatoloogiast. Ta töötas põhiliselt Saksamaa ülikoolides meteoroloogia ja geofüüsika professorina. 1918. aastal töötas ta lühikest aega ka Tartu ülikoolis. 1927. aastal külastas Wegener Eestit, uurides Kaali kraatrit, ja pidas Tallinnas ettekande mandrite liikumise teooria kohta. Wegener võttis osa mitmest ekspeditsioonist Gröönimaale, kus ta 1930. aastal ka hukkus.
Wegener on tuntud peamiselt mandrite triivi (Verschiebung der Kontinente) hüpoteesi püstitajana. Wegeneri, nagu ka paljusid teisi enne teda, paelus Atlandi ookeani vastasrannikute hämmastav sarnasus, mis viis ta mõttele, et mandrid on kunagi moodustunud ühtse hiidmandri, mis on hiljem väiksemateks mandriteks lagunenud. Sellele hiidmandrile pani ta nimetas Pangaea. Wegener esitas oma ideed aastal 1912 suusõnaliselt ning 1915. aastal oma kõige tähtsamas töös "Die Entstehung der Kontinente und Ozeane" ("Mandrite ja ookeanide teke") ka kirjalikult. Ta üritas leida geoloogilist materjali oma hüpoteesi tõestuseks. Selleks olid peamiselt sarnased fossiilid Atlandi ookeani vastaskaldalt, kuid sellest ei piisanud geoloogilise üldsuse veenmiseks. Mandrite triiv tundus ebausutavana, sest ei tuntud sellist jõudu, mis suudaks mandreid liikuma panna. Mandrite triivi hüpotees jäi mitmeks aastakümneks unustusse, et elustuda taas 1960. aastail osana laamtektoonikast, mis on tänapäeval geoloogias üldtunnustatud teooria.