Alūksne

Alūksne
läti	Alūksne
eesti	Aluliina, Alulinn
võro	Aluliin, Mari(n)burḱ
	Alūksne lipp Alūksne vapp
	Pindala: 14,3 km² (2024)
	Elanikke: 6175 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 57° 25′ N, 27° 3′ E

Alūksne (läti^ⓘ) on linn Lätis Vidzemes, Alūksne piirkonna keskus. Asub Alūksne järve kaldal.

Linnaõigused aastast 1920. Alūksne on kõige kõrgemal asuv linn Lätis; kohati asub linn merepinnast enam kui 200 meetri kõrgusel, kõige kõrgem koht (Templimägi, Tempļa kalns) ulatub 217 meetrit üle merepinna.

Linna on eesti keeles kutsutud nimega Alulinn või Alulinna ning lõunaeesti keeles nimega Aluliin. Samuti on eesti kirjakeeles ajalooliselt tarvitatud linna omaaegse saksakeelse nime mugandust Marienburi (kohati ka Maria linn, saksa keeles Marienburg).^[3]

Ajalugu

Alūksnes, Alūksne järve lõunaosas asuval Pilssala ('kindlusesaar') ehk Marijas sala ('maarjasaar') järvesaarel, asuvad Liivimaa ordu Aluliina ordulinnuse (saksa Marienburg) varemed. Ordulinnus ehitati Alūksne järve suurimale saarele 1342. aastal Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni ajal. maismaaga ühendas linnust 120 meetri pikkune puusild. Liivimaa ordu Aluliina komtuur oli üks olulisemaid ordukäsknikke, sest tema hallata oli ordu olulisim idapoolne tugipunkt.

Varauusajal, Poola ajal oli Alūksne (saksa Marienburg) alev Võnnu vojevoodkonnas ja hiljem Liivimaa kubermangu Võnnu ja Valga kreisi Alūksne ehk Aluliina kihelkonna keskus.

Vene-Rootsi sõjas (1656–1658) hõivasid Moskva tsaaririigi väed piirkonna ning valdasid seda 1658. aasta lõpus Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel sõlmitud Vallisaare vaherahuga. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.

1685. aastal tõlkis Alūksne kirikuõpetaja Ernst Glück läti keelde Uue testamendi ning 1689. aastal ka Vana testamendi.

Põhjasõjas, 1702. aastal, pärast kümnepäevast piiramist, kui suurtükitulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas Rootsi garnisoni ülem Flovian Philo von Tilam alistuda kindralfeldmarssal Šeremetevi juhitud Vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad fordi käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist, vaherahu oligi rikutud ning Rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija Ernst Glück ja tema kasutütar Marta Skawronska, kellest sai hilisem Venemaa keisrinna Katariina I. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja garnisoni komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka Rootsi ajal taastekkinud linnake ja Aluliinast jäi järele väike asula.^[4] Pärast Põhjasõda ei vastanud kindlus enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.

1741. aastal andis Jelizaveta I Alūksne oma kantslerile, krahv Mihhail Vorontsovile, kes müüs mõisa juba 1744. aastal Otto Hermann von Vietinghoff-Scheelile. Vietinghoff-Scheelide kätte jäi see valdus kuni võõrandamiseni. Uus Alūksne lossi härrastemaja ehitati aastail 1860–1863.

Aastal 1903 avati Alūksne raudteejaam, Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee kitsarööpmelisel raudteel.

Mälestised

Mälestistest on riikliku kaitse all Alūksne ajalooline kesklinn, Alūksne ordulinnus, Alūksne lossi rotundpaviljon, Vietinghoffide suguvõsa mausoleum, Aiolose tempel, Aleksandri paviljon, Alūksne loss ja Alūksne lossipark, linnamäena kasutusel olnud Templimägi, Cepurīte saar,^[5] Aluliina kirik, selle neli ust, interjöör, kantsel ja altar, Aluliina mõisaansambel, sealhulgas palmimaja, selle kolme toa interjöör ja rõdupiire, ait, vana ja uus loss, pood aadressil Pils iela 25a, gümnaasium, pank, Anna põllumajandusseltsi hoone ning elamu aadressil Lielā Ezera iela 7.^[6] Kohaliku kaitse all on Otto Herman von Vietinghoffi graniitobelisk, kolonnaad, mõisapargi kivisild, hiiepaik Kantslimägi või Kirikumägi, Pilssala keskaegne kalmistu ja sealsed kindlustised ning Alūksne asulakoht.^[7] Kohaliku kaitse all on veel Aluliina loss ja selle kõrts, Aluliina mõisa tall-progümnaasium, kelder, laut, viinaköök-sotsiaalseltsi maja, ümartorn, tall, jääkelder, Aluliina õigeusu kirik ja õigeusu kihelkonnakool, trükikojaga eluhoone aadressil Pils iela 27a, vana gümnaasiumihoone, elevaator, võõrastemaja Banchoffs Hotell ja elamud Lielā Ezera iela 11, Jāņkalna iela 8 ja Jāņkalna iela 25, Brūža iela 4, Raiņa bulvāris 1, Rijukalna iela 9, Pils iela 27 ning Pils iela 68.^[8]

Looduskaitse all on tamm Pleskavas iela ääres, tamm aadressil Ezermalas iela 4, tamm ümbermõõduga 6,01 Pleskavas iela ja järve vahel, Miera iela saar, Kirikutamm, Glücki tammed, tamm aadressil Latgales iela 11 ja seitse tamme Alūksne lossi pargis.^[9]

Muud vaatamisväärsused

Alūksnes asuvad Alūksne ordulinnuse varemed, Alūksne järv, Pilssala järvesaar, Templimägi, Päikesesild, Alūksne järve ja pargi valgusefektidega purskkaevud.^[10]

Transport

Linnast suundub endise Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee kitsarööpmelise raudtee osa Gulbenesse, mis säilis tänu sellele, et Läti NSV ajal vedas Nõukogude sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarne reisijatevedu. Nüüdisajal peatuvad mõlema suuna reisirongid seal kolm korda päevas. Sama kitsarööpmeline raudtee läks varem edasi Valka, kuid on praeguseks demonteeritud. Liiklus Valga–Alūksne liinil algas 1903. aastal ning lõppes 2. juunil 1970, liiklus Hopani lõpetati aastal 1973.

Vaata ka

Viited

↑ Reģionu, novadu, pilsētu un pagastu kopējā un sauszemes platība gada sākumā, vaadatud 31.07.2024.
↑ Iedzīvotāju skaits pēc tautības reģionos, pilsētās, novados, pagastos, apkaimēs un blīvi apdzīvotās teritorijās gada sākumā (pēc administratīvi teritoriālās reformas 2021. gadā), vaadatud 19.06.2024.
↑ Peeter Päll. 1986. Eestikeelsed naabrusnimed. Keel ja Kirjandus 29(6), lk 336.
↑ Heinrich von Hagemeister. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1. Lk 252
↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 8.06 2019
↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija^{[alaline kõdulink]}, vaadatud 8.06 2019
↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 24.07 2017
↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 24.07 2017
↑ Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS, vaadatud 24. juuni 2017
↑ Vaatamisväärsused, www.aluksne.lv

Välislingid

Alūksne – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] Reģionu, novadu, pilsētu un pagastu kopējā un sauszemes platība gada sākumā, vaadatud 31.07.2024.

[2] Iedzīvotāju skaits pēc tautības reģionos, pilsētās, novados, pagastos, apkaimēs un blīvi apdzīvotās teritorijās gada sākumā (pēc administratīvi teritoriālās reformas 2021. gadā), vaadatud 19.06.2024.

[3] Peeter Päll. 1986. Eestikeelsed naabrusnimed. Keel ja Kirjandus 29(6), lk 336.

[4] Heinrich von Hagemeister. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1. Lk 252

[5] Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 8.06 2019

[6] Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija^{[alaline kõdulink]}, vaadatud 8.06 2019

[7] Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 24.07 2017

[8] Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 24.07 2017

[9] Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS, vaadatud 24. juuni 2017

[10] Vaatamisväärsused, www.aluksne.lv

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]