Amanda Tõnisson

Amanda Tõnisson (kuni 9. juulini 1932^[1] Amanda Peri, ka Amanda Päri; 18. oktoober 1906 Rasina vald, Tartumaa – 24. märts 1998 Iru hooldekodu) oli Ilmar Tõnissoni abikaasa ja kunstiajaloolane.

Amanda Peri sündis Tartumaal Rasinal vallakirjutaja Jaan Peri peres.

1925. aastal lõpetas ta Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi ja astus samal aastal Tartu Ülikooli, et õppida inglise keelt ja kirjandust. Mõni aeg hiljem vahetas ta eriala ja pühendus kunstiajaloole, kus tema erihuviks kujunes baltisaksa kunst. Ülikooli tagasi pöördunud, pälvis ta 1937. aastal koos Ella Vendega Õpetatud Eesti Seltsi stipendiumi Oskar Hoffmanni ja Gregor von Bochmanni elu ja loomingu uurimiseks Düsseldorfi Kunstiakadeemia arhiivis. Õppereisil külastas Tõnisson ka Pariisi. 1938. aasta aprillist kuni 1939. aasta juunini elas koos end ülikooli juures täiendava abikaasa Ilmar Tõnissoniga Londonis, kus tutvus põhjalikult sealsete galeriide ja kunstimuuseumidega. Aastatel 1945−1946 omandas ta Tartu Riiklikus Ülikoolis eriprogrammi alusel kunstiajaloolase kutse. Akadeemiliselt kuulus ta korporatsiooni Filiae Patriae ridadesse.

9. juulil 1932 abiellus Amanda Peri poliitik Jaan Tõnissoni poja Ilmariga. 29. augustil 1932 sündis neil poeg Tõnis, 29. aprillil 1934 poeg Markus, kes suri samal päeval.

Psüühiline kurnatus viis 10. oktoobril 1939 Tõnissoni oma abikaasa mahalaskmiseni. Ta oli astunud relva saamiseks Naiskodukaitsesse, kuid seal ei antud talle relvaluba, seepärast kasutas ta Jaan Tõnissonile kuulunud püstolit ja padruneid. Oma teguviisis leidis Amanda Tõnisson teadlikku ühiskondlik-perekondlikku revolutsiooni perekonna au, puhtuse ja õilsate ülesannete kaitseks.^[2] Jaan Tõnisson protesteeris selle avalduse vastu.^[3]

Sõjaväe Kõrgem Kohus mõistis Amanda Tõnissoni 18. jaanuaril 1940 tähtajata sunnitööle. Jaan Tõnissoni tsiviilnõue tema vastu 140 krooni ja 40 sendi ulatuses, mis koosnes Ilmar Tõnissoni matusekuludest ja 5 padruni hinnast, rahuldas kohus padrunite hinna osas (40 senti), lükates nõude ülejäänud osas tagasi.^[4] Nõukogude võim vähendas karistuse viiele aastale ning ta vabastati vanglast juba 1944. aastal.

Pärast vanglast vabanemist 1944. aastal töötas Tõnisson meditsiiniõena psühhoneuroloogiahaiglas. 1945. aasta sügisel sai Tõnisson vanema teadusliku töötaja koha Tallinna Riiklikus Kunstimuuseumis. Alates 5. juunist 1948 oli ta Tallinna Riikliku Kunstimuuseumi direktori ajutine kohusetäitja, 15. juulist 1948 kuni 28. aprillini 1949 kunstimuuseumi direktor ning seejärel teadusdirektor. 1950. aastal vabastati kodanlikus natsionalismis süüdistatuna oma ametikohalt.

Kunstimuuseumist lahkumise järel töötas Tõnisson aastakümneid Tallinna erinevates raamatukogudes. Ta suri Iru vanadekodus 24. märtsil 1998 ning on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

• "Amanda Tõnisson tähtajata sunnitööle". Uus Eesti, 19. jaanuar 1940, nr 17, lk 3; loetav ka digiteeritud ajalehtede aadressil
• Pekka Erelt, Tarmo Vahter, "Sajandi kiremõrv", Eesti Ekspress 9. aprill 1998, nr 15
• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944