Ballistiline rakett

Ballistiline rakett on vertikaalsuunas suurele kõrgusele väljatulistatud rakett, mille viimane aste või lõhkepea langeb ballistilisel trajektooril etteantud sihtmärgile. Ballistiline trajektoor on lähedane paraboolile. Enamus ballistilise raketi teekonnast möödub raskusjõu ja õhutakistuse mõjus, raketile kiirenduse andnud mootori tõukejõud on lühiajaline. Pikema vahemaa ballistilised raketid lendavad enamus ajast väljaspool atmosfääri tihedamaid kihte, samas lühema vahemaa raketid jäävad kogu lennu vältel atmosfääri piiridesse.

Esimene ballistiline rakett oli sakslaste V-2, mille loomist Saksamaal Teise maailmasõja ajal juhendas Wernher von Braun. V-2 arendati välja Teise maailmasõja lõpupoole^[1]. Tänapäevaste ballistiliste rakettide konstruktsioon põhineb just sellel raketil. V-2 raketi pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 1,65 meetrit, stardimass 12,7 tonni. Suurim lennukõrgus oli 80 kilomeetrit ja -kaugus 300 kilomeetrit. Saksa sõjavägi kasutas seda raketti Teise maailmasõja ajal Londoni pommitamiseks^[2]. Kuna V-2 lõhkepeas oli lõhkeainet (tollel ajal umbes 1 tonn), siis oli ka raketi purustusulatus piiratud. Siiski on ballistilised raketid saanud vajalikuks moodernse sõjapidamise kaugmaa relvaks^[2]. Selliste rakettide eeliseks on kõrge lennutrajektoor, mis teeb nende avastamise ja kaitseks reageerimise aja lühikeseks^[1]. Rakettide tekitatav kahju sõltub paljuski vastase (ohvri) kaitsevõimest.

Sakslaste raketiarendus pani alguse raketitööstusele ka Ameerika Ühendriikides ja Nõukogude Liidus. Osa saksa raketiteadlasi ja tehnikuid deporteeris NSV Liit pärast Saksamaa kapituleerimist Venemaale, Saksamaalt viidi välja ka kättesaadud raketid, et välja töötada oma ballistilised raketid^[1]. Ameeriklased palkasid oma raketisüsteemi arendamiseks V-2 raketi looja Wernher von Brauni ja tema meeskonna sakslastest spetsialistid.

Esimene kontinentidevaheline ballistiline rakett oli NSV Liidu R-7, mis tegi oma esimese lennu aastal 1957^[3]. R-7 ballistilist raketti kasutasid venelased satelliitide orbiidile saatmiseks umbes pool sajandit, sama mootorit kasutab Venemaa mehitatud kosmoslaevade kanderakettide mootoritena praegugi^[3]. Esialgne R-7 oli kaheastmeline rakett, 31 meetrit pikk ja kaalus 280 tonni, lennukaugus oli 8500–8800 kilomeetrit^[3]. Raketi tabamisraadius oli 2,5–5 kilomeetrit^[3]. Muutmata kujul kasutas NSV Liit R-7-t ka esimese NSV Liidu satelliidi Sputnik 1 lennutamiseks kosmosesse^[4]. Sputnik 1 oli ka Maa esimene tehiskaaslane. R-7 muudetud kujul Vostok 1 käis Juri Gagarin esimesel kosmoselennul Maa-lähedasel orbiidil^[4]. R-7 pere hulka kuuluvat mitmeotstarbelist Sojuz raketti kasutatakse siiani. R-7 rakette on kasutatud rohkem kui kõiki teisi raketitüüpe kokku^[4].

Militaarseid ballistilisi rakette on praeguseks 30 riigil. 2010. aastal sõlmisid Ameerika Ühendriikide ja Venemaa valitsused kokkuleppe, et mõlemad vähendavad oma kontinentidevaheliste rakettide arvu 7-aastase perioodi jooksul 1550-ni^[5].

Ballistilisi rakette jagatakse gruppidesse nende lennukauguse järgi. Erinevad riigid jagavad ballistiliste rakettide lennukaugust erinevate skeemide kohaselt.

Näiteks Ameerika Ühendriikides jagatakse sellised raketid nelja klassi^[6]:

Mandritevaheline ballistiline rakett (ICBM, (Inter-Continental Ballistic Missile) üle 5500 kilomeetri. Nt. RT-21 Temp 2S (GRAU indeks 15Ž42)/SS-16 Sinner (NATO koodnimetus), R-36M (GRAU indeks 15A18)/SS-18 Satan (NATO koodnimetus), RS-24 Jars/SS-29 (NATO koodnimetus), RS-28 Sarmat, Avangard/SS-X-31 (NATO koodnimetus), LGM-118 Peacekeeper, LGM-30 Minuteman, R-29RM/SS-N-23 Skif Venemaa ja UGM-96 Trident Ameerika (Submarinelaunched Ballistic Missile, SLBM)

Vahepealse distantsi ballistiline rakett (IRBM, Intermediate-range Ballistic Missile) 3000–5500 kilomeetrit. Nt. RSD-10 Pioneer/SS-20 Saber (GRAU indeks 15Ž45), R-14 Tšusovaja/SS-5 Skean (GRAU indeks 8K65), PGM-17 Thor,

keskmaa ballistiline rakett (MRBM, Medium-range Ballistic Missile) 1000–3000 kilomeetrit. Nt. MGM-31 Pershing 1a, MGM-31B Pershing II, PGM-19 Jupiter, R-5 Pobeda, R-12 Dvina, RT-15

lühimaa ballistiline rakett (SRBM, Short-range Ballistic Missile) kuni 1000 kilomeetrit. Nt SS-21 Skarabeus, R-11 Zemlja/SS-1B Scud-A, R-17 Elbrus/SS-2 Scud-B, ATACMS,

Venemaa sõjaväe ballistilised raketid jagatud viieks rühmaks^[6]:

• strateegiline üle 1000 kilomeetri, Nt. RT-21 Temp 2S (GRAU indeks 15Ž42)/SS-16 Sinner (NATO koodnimetus), R-36M (GRAU indeks 15A18)/SS-18 Satan (NATO koodnimetus), Topol-M/ SS-27 Sickle B, RS-24 Jars/SS-29 (NATO koodnimetus), RS-28 Sarmat, Avangard/SS-X-31 (NATO koodnimetus), RSD-10 Pioneer/SS-20 Saber (GRAU indeks 15Ž45), R-29RM/SS-N-23 Skif, R-30 Bulava Venemaa (Submarinelaunched Ballistic Missile, SLBM)
• operatsioon-strateegiline 500–1000 kilomeetrit, Nt SS-21 Skarabeus, R-11 Zemlja/SS-1B Scud-A, R-17 Elbrus/SS-2 Scud-B, 9K720 Iskander, H-47M2 Kinžal
• operatsiooniline 300–500 kilomeetrit,
• operatsioon-taktikaline 50–300 kilomeetrit,
• taktikaline kuni 50 kilomeetrit.

Rakett lendab Newtoni kolmanda seaduse põhjal, mis ütleb, et igale jõule mõjub sama tugev vastassuunaline jõud ehk reaktiivjõud.^[6]. Ballistiline rakett lennutatakse välja maa-alusest šahtist, allveelaeva šahtidest või erilistelt veokitelt ja raudteerongidelt.^[1]. Raketid on mitmeastmelised ja nende mootorid töötavad kas vedel- või tahkekütusel^[1]. Kaheastmelise raketi korral eraldub lõhkepea pärast viimase astme mootori töö lõppemist kestast ja hakkab gravitatsiooni mõjul allapoole langema^[6]. Kukkuv lõhkepea langeb ballistilisel trajektooril. Raketi koormaks võib olla mitu lõhkepead, neid saab suunata ühte kohta või ka mitmele sihtmärgile^[2].

Enamasti kasutatakse rakettide juhtimiseks inertsiaalset juhtimissüsteemi, mis kogu aeg liikumistrajektoori kontrollib ja vajadusel ettenähtud väärtustega võrreldes trajektoori parandab^[1]. Raketi juhtimissüsteemilt ja GPS-ilt saadud informatsiooni võrreldakse tuntud taevatähtede asukoha suhtes. Sellise juhtimissüsteemiga langeb lõhkekeha suure tõenäosusega kuni 50 meetri kaugusele määratud sihtmärgist. Sarnast autopiloot-juhtimissüsteemi asendi säilitamiseks ruumis kasutatakse ka piloodita lennukil. Lühimaarakettide korral kasutatakse täpsuse parandamiseks GPS-seadmeid, mille abil saavutatakse täpsus umbes 10 meetrit^[1]. Suur täpsus ja madal hind muudavad lühimaaraketid väga ohtlikeks relvadeks^[1]. Samas on õhutõrjesüsteem Patrioti nüüdseks piisavalt arendatud, et ballistilised raketid enne alla lasta, kui need sihtmärgini jõuavad^[1].

Kuna ballistiline rakett lendab osaliselt oma trajektooril ka väljaspool atmosfääri, on selle lennukõrgus ja -kaugus palju suurem kui tavalise raketil. Ballistilise raketi tootmine ja hooldamine on tavalisest raketist umbes 10 korda kallim^[7].

 Pikemalt artiklis Scud

SCUD-raketid pärinevad otseselt sakslaste raketiarendusest^[1] ning neid rakette kasutavad tänapäeval oma relvastuses mitmed riigid^[8]. SCUD-rakette (R-11 Zemlja - NATO koodnimetus SS-1B Scud-A, R-11M (GRAU indeks 8K11), R-11FM, R-17 Elbrus (GRAU indeks 9K72) - NATO SS-1C Scud-B, R-17 NATO SS-1d Scud-C, R-17 VTO - NATO SS-1e Scud-D)) peetakse NSV Liidu versiooniks sakslaste V-2 raketist, mida sakslased Teise maailmasõja aegadel kasutasid^[8].

Raketi pikkus on 12,3 meetrit, läbimõõt 0,88 meetrit. Selle stardimass on 6500 kilogrammi, millest lõhkepea mass on 985 kilogrammi. Üheastmelise vedelkütusmootoriga raketi lennukaugus on 300 kilomeetrit. Poolte rakettide tabamisraadius on 50 meetrit. Iraak on suutnud sama raketi lennukauguse viia 600 kilomeetrini, kuid tabamisraadius on sellel kõigest 1 kilomeeter.

Rakett Trident D-5 on ameeriklaste uusima põlvkonna allveelaevalt lastav kontinentidevaheline ballistiline rakett^[9]. Esimene selle raketi lend toimus aastal 1990. Alates aastast 1989 on D-5 raketiga tehtud 150 edukat katselendu, mis on kõige parem näitaja võrreldes teiste suurte ballistiliste rakettidega. Kogu raketi kasutusaja jooksul on ebaõnnestumisi olnud 5, nendest viimane 1989. aastal^[10].

D-5 raketi pikkus on 13,6 meetrit ja mass 59 tonni, lennukaugus 11 100 kilomeetrit.^[10]

• ATACMS
• RT-2UTTH Topol-M
• mandritevaheline ballistiline rakett