Küüditamine

Küüditamine (ka deporteerimine, deportatsioon) on inimeste sunniviisiline ümberasustamine. Massiline küüditamine võib olla toime pandud genotsiidi täidesaatmisel.^[1]

Eestist küüditati üle 30 000 inimese Nõukogude okupatsiooni ajal Siberisse ja teistesse piirkondadesse, et hävitada Eestis nõukogude võimu aktiivsed ja potentsiaalsed vastased ning nende lähedased ja perekonnaliikmed, kogu iseseisvusaegne poliitiline ja majanduslik juhtkond. Hirmu ja terroriga loodeti maha suruda juba eos igasugune mõte vastupanust ja iseseisvuse taastamisest^[2].

Juuniküüditamine algas 14. juunil 1941. Selle käigus deporteeriti üle 10 000 inimese. Täisealised mehed kuulutati arreteerituiks ja lahutati perekondadest. Enamik neist hukkus vangilaagrites. Naised ja lapsed saadeti asumisele Kirovi ja Novosibirski oblastitesse. Neist jäi ellu umbes pool küüditatute arvust. Samal ajal toimusid massiküüditamised ka Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas ja Moldovas.

Läänemaailmas mälestati juuniküüditamise päeva, 14. juunit, Ikestatud Rahvaste Päevana.

30. juunist 1. juulini 1941 pandi Lääne-Eesti saartel toime uus küüditamisaktsioon (juuliküüditamine), mille käigus viidi ainuüksi Saaremaalt ära 654 inimest, kellest üle 400 (naised ja lapsed) pääses tänu Saksa vägede kiirele edasitungile kuuajalise vangistuse järel Tallinnast tagasi koju.

15. augustil 1945 toimunud sakslaste küüditamisoperatsiooni käigus saadeti Eestist Permi oblastisse asumisele 407 sakslast ja nende perekonnaliiget.

Märtsiküüditamine algas 25. märtsil 1949. Selle käigus deporteeriti üle 20 000 inimese, enamasti naised ja lapsed. Suurem osa neist saadeti Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse.

1. aprillil 1951 küüditati Eestist Operatsiooni Sever käigus Siberisse 282 Jehoova tunnistajat.

Küüditamisi korraldasid okupatsioonivõimud, NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad, koos kohalike abilistega. Relvadega ähvardades sunniti inimesi oma kodudest lahkuma ja toimetati loomavagunites minema. Nende vara konfiskeeriti.

Alates 1956. aastast lubati küüditatutel Eestisse tagasi tulla, kuid nende vara ei tagastatud. Vara tagastamine sai võimalikuks alles pärast okupatsiooni lõppu ja Eesti taasiseseisvumist.

• 1558. aasta sügisel Liivimaa sõja ajal küüditati Tartu kodanikke Pihkvasse, vaatamata eelnenud Tartu piiramisel alistumispunktide lubadustele, kust nad 1559. aasta jaanuaris tagasi lasti
• 1565. aasta juunis toimunud suure küüditamise käigus saadeti Venemaale kõik Tartu kodanikud
• 1572. aastal küüditas Moskva suurvürst Ivan IV osa Tartu linna sakslastest kodanikest pärast nende Vene-vastast ülestõusu Moskvasse^[3].
• 1701–1708 küüditasid Peeter I väed üle 10 000 eestlase Siberisse^[küsitav].^[viide?]
• 1708. aastal küüditati suur osa Tartu saksakeelsest elanikkonnast (oskustöölistest) – 831 inimest – Venemaale Vologda piirkonda.^[4]
• 1708. aasta 4.–27. märtsini küüditati^[5] 1357 narvalast. Vologdasse, Moskvasse, Peterburi, Novgorodi, Kaasanisse ja mujale, kokku umbes 1700 endist Narva elanikku. Narva jäi alles umbes 300 sakslast, eestlast ja soomlast. 1714. aastal lubati narvalastel tagasi tulla, kuid tagasi jõudis neist üle 700 endise narvalase.^[6]
• 3. märtsil 1781 andis Katariina II määruse Hiiumaal elanud rootsi perekondade deporteerimiseks Lõuna-Venemaa steppidesse.

• Aprill 1920 – 45 000 Volga ja Tereki kasakat küüditati Põhja-Kaukaasiast, Ukrainasse ja Venemaa Euroopa-osa põhjapiirkondadesse.
• 1930 – 18 000 inimest küüditati 22 km laiuselt piirialalt Ukraina NSV-st ja Valgevene NSV-st Lääne-Siberisse ja Venemaa Kaug-Itta.
• 1930–1936 – hulk küüditamislaineid seoses kollektiviseerimisega.
• Veebruar–mai 1935 – 30 000 ingerisoomlast küüditati Leningradi oblasti piiriäärsetest piirkondadest Vologda oblastisse, Tadžiki NSV-sse, Kasahhi NSV-sse ja Lääne-Siberisse.
• Veebruar–märts 1935 – 42 000 poolakat ja sakslast küüditati Ukraina NSV Kiievi ja Vinnõtsja oblastist Ukraina idaossa.
• Mai 1936 – 45 000 poolakat ja sakslast küüditati Ukraina NSV-st Kasahhi NSV-sse.
• Juuli 1937 – 2000 kurdi Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani, Türkmenistani, Usbekistani ja Tadžikistani lõunapiiridelt küüditati Kirgiisi NSV-sse ja Kasahhi NSV-sse.
• September–oktoober 1937 – 172 000 korealast küüditatati Lääne-Siberi ja Venemaa Kaug-Ida aladelt Kasahhi NSV-sse ja Usbeki NSV-sse.
• September–oktoober 1937 – 9000 hiinlast ja repatrieerunud "Harbini venelast" küüditati Venemaa Kaug-Ida lõunapiirkondadest Kasahhi NSV-sse ja Usbeki NSV-sse
• Jaanuar 1938 – iraanlaste küüditamine Aserbaidžaani NSV piirialadelt Kasahhi NSV-sse.
• 1938 – 6000 juuti küüditati Turkmeeni NSV lõunaaladelt Turkmeeni NSV põhjaosa kõrbetesse.
• Veebruar 1940 – 140 000 poolakat küüditati Valgevene NSV ja Ukraina NSV-ga liidetud läänealadelt Venemaa Euroopa-osa põhjapiirkondadesse, Uurali ja Siberisse.
• Aprill 1940 – 61 000 poolakat küüditati Valgevene NSV ja Ukraina NSV-ga liidetud läänealadelt Kasahhi NSV-sse ja Usbeki NSV-sse.
• Juuni 1940 – 75 000 Poolast põgenenud poolakat küüditati Valgevene NSV-st ja Ukraina NSV-st Venemaa Euroopa-osa põhjapiirkondadesse, Uurali ja Siberisse.
• Juuli 1940 – "võõramaalaste" küüditamine Murmanski oblastist Karjala-Soome NSV-sse ja Altai kraisse.
• 22. mai 1941 – 11 000 varem arreteeritute perekonnaliiget küüditati Lääne-Ukrainast Lõuna-Kasahstani, Kransojarski kraisse, Omski ja Novosibirski oblastisse.
• 12. juuni 1941 – 30 000 varem arreteeritute perekonnaliiget küüditati Tšernivtsi ja Izmaili oblast^[küsitav]ist (Ukraina ja Moldaavia NSV-s) Kasahstani, Komi ANSV-sse, Krasnojarski kraisse, Omski ja Novosibirski oblastisse.
• 14. juuni 1941 – 45 000 inimest annekteeritud Balti riikidest küüditati erinevatesse kaugetesse piirkondadesse:
  • Leedust küüditati 18 000 inimest Altai kraisse, Novosibirski oblastisse, Kasahstani ja Komi ANSV-sse.
  • Lätist küüditati 17 000 inimest Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse ning Karagandõ oblastisse Kasahstanis.
  • Eestist küüditati 10 000 inimest. (Selle kohta vaata lähemalt artiklist Juuniküüditamine.)
• Juuni 1941 – veel 21 000 inimest küüditati Lääne-Ukrainast.
• September–oktoober 1941:
  • 439 000 volgasakslast (Volgasakslaste ANSV-st ja Saratovi ning Stalingradi oblastist) küüditati Kasahstani, Krasnojarski ja Altai kraisse ning Novosibirski ja Omski oblastisse.
  • 91 000 ingerisoomlast ja sakslast küüditati Leningradi oblastist Kasahstani, Krasnojarski ja Altai kraisse ning Novosibirski ja Omski oblastisse.
  • 36 000 sakslast Moskvast, Moskva oblastist ja Rostovi oblastist küüditati Kasahstani.
  • 138 000 sakslast Krasnodari kraist, Ordžonikidze kraist, Tula oblastist, Kabardiini-Balkaari ANSV-st ja Põhja-Osseedi ANSV-st küüditati Krasnojarski kraisse, Irkutski oblastisse ja Kasahstani.
  • 110 000 sakslast Zaporižžja, Stalinski ja Vorošilovgradi oblastist küüditati Kasahstani ja Astrahani oblastisse.
  • 5000 sakslast Voroneži oblastist küüditati Novosibirski ja Omski oblastisse.
  • 46 000 sakslast Taga-Kaukaasiast küüditati Kasahstani.
  • 6000 sakslast Dagestani ANSV-st ja Tšetšeeni-Inguši ANSV-st küüditati Kasahstani.
• Märts–aprill 1942 – 9000 inimest, peamiselt soomlased^[küsitav] ja sakslased, Leningradist ja Leningradi oblastist küüditati Irkutski oblastisse, Krasnojarski kraisse ja Jakuutiasse.
• Aprill 1942 – kreeklaste, rumeenlaste ja teiste rahvaste küüditamine Krimmist ja Põhja-Kaukaasiast.
• Juuni 1942 – sakslaste, rumeenlaste, krimmitatarlaste ja kreeklaste küüditamine Krasnodari kraist ja Rostovi oblastist.
• August 1943 – 500 karatšaid küüditati Karatšai-Tšerkessi autonoomsest oblastist.
• 2. november 1943 – kõik karatšaid (70 000 inimest) küüditati Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.
• Detsember 1943 – kalmõkid küüditati Kalmõki ANSV-st Altai ja Krasnojarski kraisse ning Omski ja Novosibirski oblastisse.
• 23. veebruar 1944 – kõik tšetšeenid (393 000 inimest) ja ingušid (91 000 inimest) küüditati Tšetšeeni-Inguši ANSV-st Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse. Küüditamise esimesel päeval tapeti kohapeal umbes 48 000 tšetšeeni ja ingušši (küüditamisele vastuhakkajaid, vanureid, rasedaid naisi, osa väikelapsi ja raskesti haigeid – st neid, keda tervisliku seisundi või jõuetuse tõttu ei saanud küüditada). Haibahi külas põletati elusalt 705 tšetšeeni.
• Märts 1944 – kõik balkaarid (38 000 inimest) küüditati Kabardiini-Balkaari ANSV-st Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.
• Märts 1944 – 3000 kalmõkki küüditati Rostovi oblastist Omski ja Novosibirski oblastisse.
• Mai 1944 – umbes 100 balkaari küüditati Gruusiast Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.
• Kevad 1944 – kõigi tšetšeenide, inguššide, kalmõkkide, karatšide ja balkaaride küüditamine kõikjalt muudest Nõukogude Liidu osadest Kasahstani ja Usbekistani; kokku umbes 4200 inimest.
• 18.–20. mai 1944 – vähemalt 183 155 krimmitatarlast küüditati Krimmist Usbekistani ja paljudesse teistesse piirkondadesse.
• Juuni 1944 – 1000 kalmõkki küüditati Stalingradi oblastist Sverdlovski oblastisse.
• Juuli 1944 – 1800 vanausulist Rjazani, Voroneži ja Orjoli oblastitest küüditati Tomski ja Tjumeni oblastisse ning Krasnojarski kraisse.
• Juuni–juuli 1944 – kreeklased, bulgaarlased, armeenlased, türklased jt küüditati Krimmist Usbekistani, kokku 42 000 inimest.
• November 1944 – 92 000 mesheti türklast, kurdid ja hemšinnid^[küsitav]

2 = hemšinniKüüditamine Lõuna-Gruusiast ning 1000 lazuurid^[küsitav] 2 = lazuuriKüüditamine Adžaari ANSV-st küüditati Usbeki, Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.

• Oktoober–november 1947, Teise maailmasõja tulemusel NSV Liiduga liidetud Kaliningradi oblastist, NSV Liidu MN määruse nr. 3547-1169с ja NSV Liidu SM käskkirja №001067 alusel deporteeriti oblastist 30 000 saksa elanikku, Saksamaale Nõukogude okupatsioonitsooni^[7]
• 22.–27. mai 1948 – operatsioon "Kevad" – 40 000 inimest Leedust küüditati Krasnojarski kraisse, Irkutski oblastisse ja Burjaadi-Mongoli ANSVsse.
• Juuni 1948 – 58 000 kreeklast ja Armeenia dašnakid^[küsitav]

2 = dašnakkiKüüditamine küüditati Musta mere rannikult Kasahstani.

• Märts 1949 – operatsioon "Priboi" – 90 000 inimest Balti riikidest, Lääne-Valgevenest ja Lääne-Ukrainast küüditati Krasnojarski kraisse, Jakuutiasse, Tjumeni oblastisse ja Kasahstani. (Eesti kohta vaata lähemalt artiklist Märtsiküüditamine.)
• Mais 1950 – eestlaste ja lätlaste küüditamine vastavalt NSVL MN 12. detsembri 1949 määrusele nr 5881-2201ss, mille alusel tuli Pihkva oblastist Krasnojarski kraisse igaveseks ajaks eriasumisele saata 425 perekonda (1563 inimest).^[8]
• Märts 1951 – 9400 Jehoova tunnistajat, sealhulgas 4000 last, küüditati välja Balti riikidest, Moldaavist ja Lääne-Valgevenest ning Lääne-Ukrainast.
• Oktoober 1951 – operatsioon "Sügis" – 16 150 inimest Leedust küüditati Tomski ja Krasnojarski kraisse.

Aita täiendada seda artikli alaosa!

Teise maailmasõja ajal küüditati Ameerika Ühendriikides kõik Vaikse ookeani läheduses elanud jaapanlased tükk maad ida poole.

Teise maailmasõja järel (peamiselt aastail 1945–1948) küüditati Saksamaast ida poole jäävatelt aladelt (sh Saksamaalt sõja tulemusena äravõetud aladelt) vähemalt 10 miljonit sakslast Saksamaale. Mitme allika kohaselt hukkus selle protsessi käigus vähemalt pool miljonit sakslast. Kuna Saksamaa oli sõja kaotanud riik, siis palju aastakümneid oli sakslaste küüditamisest rääkimine tabuteema.

Türgi on enam kui 70 viimase aasta jooksul korduvalt küüditanud Türgi idaosas elavaid kurde Türgi keskosasse, viljatutele või väheviljakatele aladele. Kokku on küüditatud üle 2 miljoni (mõnedel andmetel aga üle 3 miljoni) kurdi. Pärast Teist maailmasõda toimunud küüditamiste alusel on Türgi kõige enam inimesi küüditanud riik maailmas.

2022. aastal toimub küüditamine Venemaa okupeeritud Ukraina aladelt Venemaal asuvatesse filtreerimislaagritesse. Küüditatute edasine saatus on jäänud ebaselgeks.

• Etnotsiid
• Genotsiid
• Inimsusvastane kuritegu
• Impressum (meediaklubi), kogumik "Küüditamised Eestis: kuidas oli see tegelikult"

• Eestlaste küüditamine. Toimetanud Ene Andresen, Kadi Grichin, Terje Hallik, Merike Ivask, Mari-Liis Sepper, Riina Reinvelt. korp! Filiae Patriae, 2004. ISBN 9949-10-590-0.
• Küüditatud 1941: Üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos) ning Eesti Represseeritute Registri Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal seisuga 24. veebruar 1993 / koostanud Vello Salo. – Brampton: Maarjamaa, 1993. – 236 lk.
• "Valge raamat: eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991". (Teos on valminud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni töö tulemusena ning Riigikogu, Eesti Vabariigi valitsuse ja Justiitsministeeriumi toetusel. Komisjoni esimees: Vello Salo. Autorid: Jaak Kangilaski, Virve Kask, Kalev Kukk, Jaan Laas, Heino Noor, Aigi Rahi-Tamm, Rein Ratas, Anto Raukas, Enn Sarv, Peep Varju. Peatoimetaja Vello Salo. Toimetajad Ülo Ennuste, Erast Parmasto, Peep Varju (Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tegevesimees). Eesti Entsüklopeediakirjastus ISBN 9985-70-194-1 [1]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Küüditamine

• Mineviku varjud tänases päevas – Õpetajate Leht, 13. august 2004
• Oma ajaloost tuleb rääkida – Järva Teataja, 24. märts 2005
• Balkaarid põevad 1944. aasta küüditamise tagajärgi – Pärnu Postimees, 30. august 2007
• Eesti Televisiooni saade "Vabariigi kodanikud" (27.03.2009 20:05); küüditamisest ja kommunismi kuritegudest
• Kalle Kroon, Hoiatus minevikust. Eestlaste ja lätlaste massküüditamistest Põhjasõja ajal (Horisont 2005/5)
• August Kolk versus Eesti ja Pjotr Kislõi versus Eesti – Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus küüditamise osas
• Lätis mälestati punaterrori ja küüditamise ohvreid – DELFI, 25. märts 2010