Barysaŭ

Barysaŭ
	[ bar'õssau ]
valgevene	Барысаў / Barysaŭ (Barõssav)
vene	Борисов (Borissov)
	Barysaŭ keskväljak
	Barysaŭ lipp Barysaŭ vapp
	Pindala: 46,0 km²
	Elanikke: 135 696 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 54° 13′ N, 28° 31′ E

Barysaŭ ehk Barõssav (poola keeles Borysów, leedu keeles Barisavas) on linn Valgevenes Minski oblastis, Barysaŭ rajooni halduskeskus. Elanike arv oli 2017. aastal 143 287.^[2] Linn asub Biarezina jõe ääres, merepinnast 173 meetri kõrgusel.

Haridust annavad kolm keskeriõppeasutust, kolm ametikooli, polütehniline lütseum, kaks gümnaasiumi, 24 keskkooli, muusikakool, kunstikool ja koreograafiakool. Kõrgharidust annab majandus- ja ettevõtlusinstituudi filiaal.

Linnas on kultuurimaja, teater, kolm kino ja neli raamatukogu. Barysaŭ linnas asub Minski oblasti riikliku arhiivi filiaal. Antakse välja rajoonilehte Борисовские новости, kodulooalast ajalehte Гоман Барысаўшчыны ja üleriigilist ajalehte Адзінства. Linnas on ka kaks telekanalit.

Linna esindab jalgpalliklubi Borissovi BATE.

Barysaŭ on tööstuslinn, kus on palju ettevõtteid. 2002. aastal oli linnas 41 suurt tööstusettevõtet, tehasetööliste arv ulatus 30 000 inimeseni. Suuremad ettevõtted on autode elektriseadmeid tootev BATE, farmaatsiatehas, turbokompressorite tehas, tikuvabrik, makaronivabrik, lihakombinaat, piimakombinaat, kummitoodete vabrik, puidutööstus DOC.

Vaatamisväärsusteks on vanalinn, juudi kool 20. sajandi algusest, ristimägi, katoliku kirik (1806–1823), mitu sünagoogi, 20. sajandi algul ehitatud raudteejaama hoone, kaubanduskompleks aastast 1908, Ülestõusmise katedraal aastast 1874. Huvipakkuv on ka insener Vladimir Šuhhovi püstitatud torn, üks vanemaid hüperboloidstruktuuriga torne maailmas.

Barysaŭ on Narva sõpruslinn.

Ajalugu

Barysaŭ asutas ühtedel andmetel Polotski vürst Rahvałod-Barys Usiasłavič aastal 1102, teistel andmetel aga Jaroslav Tark aastal 1032. Vana asula paiknes Biarezina vasakul kaldal. Barysaŭ' asulat mainitakse aastal 1127 kui Polotski vürstiriiki kuuluvat linna.

13.–14. sajandil rajati sinna linnus, sellal liitus Barysaŭ Leeduga. 14. sajandi teisel poolel kolis linn mööda jõge allavoolu, tänapäevasesse asukohta, vanas asukohas asub tänapäeval agrolinnake Starabarysaŭ. Linna rajati uus linnus, asulast sai suurvürst Vytautase valdus.

Aastal 1565 sai asula linnaõigused. Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas asula kuuluma Minski vojevoodkonda ja Minski maakonda. Aastal 1569 hakkas Barysaŭ kuuluma aga Viciebski vojevoodkonda ja Orša maakonda. Linn oli nii Ogińskite kui ka Radziwillide valduses. Aastal 1642 ehitati linna esimene katoliku kirik.

Uputuse ajal hõivasid linna aastal 1655 Moskva väed. Aastaks 1657 oli linna ümbruses tegutsema hakanud kohalikest partisanidest ligi 500-meheline väesalk, aga asula õnnestus vabastada alles aastaks 1662.

Poola jagamisel hakkas Barysaŭ aastal 1793 kuuluma Venemaa Keisririigi koosseisu. Linna asus Minski kubermangus. Napoleoni 1812. aasta sõjakäigu ajal üritasid linna hõivanud Vene väed tõkestada Napoleon I ülepääsu Biarezina jõest, ent edutult.

Linna arengu seisukohalt oli väga oluline raudtee rajamine aastal 1871. Toona rajati Biarezina jõe paremale kaldale raudteejaam, selle juurde tekkis aga asula. Tänapäeval asub jõe paremal kaldal suurem osa Barysaŭ linnast. Aastal 1905 avati linnas vabrik, kus hakati valmistama kristallklaasist tooteid.

Aastal 1924 sai alevist samanimelise Valgevene NSV rajooni keskus. Aastast 1938 oli oblastilise alluvusega linn. Teise maailmasõja tapeti linna ümbruse surmalaagrites üle 33 000 inimese. Aastal 1948 rajati linna sõjaväebaas, mis kuulub praegu Valgevene relvajõududele.