Valgevene

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Valgevene Vabariik valgevene Рэспубліка Беларусь * Respublika Biełaruś * (Respublika Belaruss) vene Республика Беларусь (Respublika Belaruss)
Valgevene lipp Valgevene vapp
Riigihümn	My biełarusy
Pealinn	Minsk
Pindala	207 595 km² [1]
Ametlikud keeled	valgevene, vene
Rahvaarv	9 155 978 (1.01.2024)[2]
Rahvastikutihedus	44,1 in/km²
President	Alaksandr Łukašenka[3]
Peaminister	Raman Hałoŭčanka
SKT	54,442 mld $ (2017)[4]
SKT elaniku kohta	5733 $ (2017)[5]
Valuuta	Valgevene rubla (BYN)
Ajavöönd	Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen	.by
ROK-i kood	BLR
Telefonikood	375

Valgevene (valgevene keeles Беларусь, vene keeles Беларусь^[6] või Белоруссия^[7], leedu keeles Baltarusija, läti keeles Baltkrievija, poola keeles Białoruś, ukraina keeles Білорусь) on merepiirita riik Euroopa idaosas. Riik piirneb Venemaa Föderatsiooni (Pihkva, Brjanski, Smolenski oblasti), Ukraina, Poola, Leedu ja Lätiga.

 Pikemalt artiklis Valgevene järved

Valdav osa Valgevene pindalast on madal tasandik (umbes 110–200 meetri kõrgusel merepinnast). Idast läände kulgeb Valgevene kõrgustik. Riigi kõrgeim tipp on merepinnast 345 meetri kõrgune Dziaržynskaja mägi.

Valgevene pindalast on metsaga kaetud 41%.^[8]

Valgevene on üks vähestest riikidest, kus euroopa piison elab vabas looduses.

Valgevene president on alates 1994. aastast Alaksandr Łukašenka, riigi peaminister on 4. juunist 2020 Raman Galovtšanka.

Valgevene Rahvavabariigi president on Ivonka Surviłła, kes on eksiilis.

Valgevene jaguneb oblastiteks (вобласць / voblasć). Oblastid on jaotatud rajoonideks (раён) ja need omakorda külanõukogudeks. Pealinn on eristaatuses.

Pealinn

• Minsk (Мiнск)

Oblastid

• Bresti oblast (Брэсцкая вобласць)
• Homieli oblast (Гомельская вобласць, Gomeli oblast)
• Hrodna oblast (Гродзенская вобласць, Grodna oblast)
• Mahiloŭ oblast (Магілёўская вобласць, Magiljovi oblast)
• Minski oblast (Мінская вобласць)
• Viciebski oblast (Віцебская вобласць, Vitsebski oblast)

Valgevene relvajõud moodustati 1992. aastal Valgevene iseseisvuse väljakuulutamise järel, NSV Liidu relvajõudude Valgevene sõjaväeringkonnast. Valgevene riigikaitse aluseks on Valgevene maavägede kaks armeekorpust Läänepiirkonnas ning staabid Hrodnas, Loodepiirkonnas ja Barysaŭs ning Valgevene erioperatsiooniväed^[9]. Lisaks alalisvägedele on Valgevene relvajõudude koosseisus ka territoriaalsed reservväed, mis mobiliseeritakse sõja alguses.

Valgevene sisejulgeolekut tagavad asutused on: Valgevene Julgeolekunõukogu, Valgevene Vabariigi Riiklik Julgeoleku Komitee, Riiklik Majanduskuritegude Uurimiskomitee, Riigikaitse Peavalitsuse Presidendi Julgeolekuteenistus ja Valgevene Siseministeeriumi riigi juhtkonna valveteenistus ("Ахова"). Valgevene Tollikomitee, Riigikontrollikomitee ja Riiklik Piirivalvekomitee.

2019. aasta rahvaloenduse andmeil oli 1. oktoobri seisuga Valgevene rahvaarv 9 413 446. 2009. aasta rahvaloenduse andmeil elas 14. oktoobri seisuga Valgevenes 9 503 807 inimest. Valgevenelased moodustasid elanikest 83,7%, venelased 8,3%, poolakad 3,1%, ukrainlased 1,7% ja juudid 0,1%. Statistika- ja Analüüsiministeeriumi andmetel oli 1. juulil 2007 Valgevene rahvaarv 9 698 100 inimest.

Sarnaselt veel mitme Ida-Euroopa riigiga on Valgevene rahvastiku iive negatiivne. Positiivne rändeiive ei kompenseeri negatiivset loomulikku iivet. 2015. aastal oli 69,9% elanikest vanuserühmas 14–64; 15,5% olid alla 14-aastased ja 14,6% üle 65-aastased. Riigi elanikkond on vananev. Keskmine oodatav eluiga oli 72,15 (meestel 66,53 aastat ja naistel 78,1 aastat). 2018. aastal sündis Valgevenes 94 042 last ja 2019. aastal 87 851 last, mis on madalaim näitaja pärast 1945. aastat.^[10]

• Minsk
• Brest
• Homiel
• Hrodna
• Mahiloŭ
• Viciebsk

Suurem osa riigi majandusest on riigi kontrolli all. Töötavatest Valgevene elanikest 51,2% töötab riigisektoris, 47,4% erasektoris (neist 5,7% välisosalusega ettevõtetes) ja 1,4% välisettevõtetes. Valgevene majandus sõltub Venemaast mitme impordiartikli tõttu, sealhulgas nafta.

2006. aastal oli Valgevene olulisimaks kaubanduspartneriks Venemaa, mille arvele langes ligi pool väliskaubanduse käibest. Euroopa Liidu riikidega toimus umbes 1/3 kogu Valgevene väliskaubandusest.

Tööstustoodangust moodustavad olulise osa traktorid ja muud põllumajandusmasinad, mootorrattad, veoautod, kodumasinad, väetised ja tekstiilid.

Alates 1. juulist 2016 on Valgevenes käibel Valgevene rubla (BYN).

Kuni 2016. aasta juulini oli Valgevenes käibel valuuta, mille nimetus oli samuti Valgevene rubla (BYR), mis võeti kasutusele mais 1992. 23. mail 2011 devalveeriti see rubla USA dollari suhtes 56%. 1. juunil 2011 palus riik Rahvusvaheliselt Valuutafondilt päästepaketti. Tol aastal oli riigis inflatsioon 109%.

Keskmine kuupalk oli 2012. aasta mais 3,559 miljonit Valgevene rubla (umbes 350 eurot).

1. juulil 2016 võeti kasutusele praegune Valgevene rubla (BYN). Sedasi korraldas Valgevene Vabariigi Riigipank denominatsiooni: 1 BYN (uus Valgevene rubla) = 10 000 BYR (vana Valgevene rubla). Raharinglusse lasti 2009. aastaga dateeritud ühekopikased ja üherublased mündid (1 капейка – 2 рублі) ning rublakupüürid (5 рублёў – 500 рублёў). Need mündid on esimesed mündid iseseisva Valgevene Vabariigi rahakäibes. Vanad pangatähed jäid käibele ja olid paralleelselt ringluses kuni 31. detsembrini 2016. Ajavahemikus 01.01.2017–31.12.2019 sai vahetada vanu rublasid uuteks Valgevene riigipangas, kõikides Valgevene pankades ning muudes krediidi- ja finantsasutustes ilma summapiirangu ja komisjonitasuta. Alates 1. jaanuarist 2020 saab vanu rublasid uute vastu vahetada ainult Valgevene riigipangas kahe aasta jooksul.

• Valgevene ajalugu
• Valgevene valitsejad
• Valgevene Rahvavabariik
• Valgevene kirjandus
• Valgevene muusika
• Litviinid
• 2006. aasta Valgevene presidendivalimised
• Valgevene kõrgustik
• Valgevene jalgpallikoondis
• Valgevene 2014. aasta taliolümpiamängudel
• Eestlased Valgevenes
• UNESCO maailmapärand Valgevenes
• Valgevene gooti arhitektuur
• 2020. aasta Valgevene meeleavaldused
• Valgevene 1995. aasta referendum

Vikisõnastiku artikkel: Valgevene

Tsitaadid Vikitsitaatides: Valgevene

• Valgevene koduleht
• Valimised Valgevenes
• Presidendi portaal
• Valgevene saatkond Eestis
• Jaanus Piirsalu. Nõukogude elu mureneb Valgevenes, aga siiski visalt: takistajaks on hirm, Eesti Päevaleht, 4. oktoober 2008
• Eesti avab suursaatkonna Valgevenes. Välisministeerium, 29. jaanuar 2009
• Ryhor Astapenia. Belarus is no longer 'Europe's last dictatorship'. Theguardian.com. 12. september 2014.
• Ilenna Oja. Kartuli- ja puhtuse­armastajate maa – Valgevene, Eesti Ekspress, 26. juuli 2017

Sõltumatute Riikide Ühenduse riigid

Armeenia | Aserbaidžaan | Kasahstan | Kõrgõzstan | Moldova | Tadžikistan | Usbekistan | Valgevene | Venemaa
Assotsieerunud vaatleja: Türkmenistan

Euroopa maad

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

¹ loodusgeograafiliselt asub Aasias       ² suurem osa territooriumist Aasias

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad