Osa artiklitest teemal
Budism
Kolm kalliskivi Buddha Dharma Sangha
Ajalugu ja levik Budism Sri Lankal Budism Hiinas Budism Jaapanis Tiibeti budism Budism läänes Budism Eestis
Õpetus ja teostusviisid Neli õilsat tõde Kaheksaosaline tee Sõltuvuslik tekkimine Viis takistust Kannatus Isetus Tühjus Kosmoloogia Psühholoogia Meditatsioon
Virgumine Šraavaka Voolusesse astunu Ükskordnaasja Mittenaasja Arhat Bodhisattva Pratjekabuddha Buda Nirvaana
Tekstid Paali kaanon Tiibeti kaanon Mahajaana suutrad
Koolkonnad Theravaada Mahajaana Vadžrajaana Chan Zen
v r

Budism, nagu mitmed teisedki õpetused Buddha-aegses Indias, tekkis vastukaaluks veedade õpetusele ja brahmanistlikule ühiskonnakäsitlusele, mille üheks aluseks oli kastisüsteem. Budismis nähakse võimalust jõuda kõrgemate vaimsete sihtideni ühiskonnaläbiselt – see tee on avatud kõigile ja keegi ei ole eelisseisundis. Paljud budismi tekke olulised eeldused, mõisteaparaat ja lähtekohad on siiski ka varasemates upanišadide tekstides.

6. sajandil eKr oli Indias palju koolkondi ning budism oli üks nendest. Tipitaka suutrate kogusse kuuluv Brahmajālasutta käsitleb teisi tolleaegseid õpetusi; kokku mainitakse selles tekstis tervelt 62 õpetust. See oli killunenud riikide ajastu ja samamoodi pluralistlik ka vaimses vallas.

Üheks oluliseks nähtuseks Vanas Indias oli brahmodya – rituaalne dispuut, mille käigus väitlejad esitasid teineteisele mõistatusi mitmesuguste filosoofiliste probleemide kohta, mis nõudsid vastajalt kindlaid formaliseeritud vastuseid.

Hiljem kasvab selline väitlemine üle tõeliseks filosoofiliseks dispuudiks, mis kajastub ka tollastes tekstides. Küsimuste-vastuste vormis on kirjutatud nii upanišadid kui ka paljud budistlikud tekstid.^[1]

Tolleaegsetest õpetustest on praegu tuntumad

• džainism,
• adžiivika,
• lokajaata (lokāyata),
• saankhja (sāmkhya).

Buddha järgijate koguduse ehk sangha teket on kirjeldatud "Seadmusratta käimapaneku suutras" (paali k. Dhammacakkappavattana-sutta), mida peetakse Buddha esimeseks jutluseks, mille ta pidas Vārānasī lähedal Sārnāthi Hirvepargis. Buddha esimesteks õpilasteks olid viis askeeti, kellega koos ta oli enne virgumiseni jõudmist harjutanud.

Varane sangha koosnes ringi rändavatest munkadest (paali k. bhikkhu, sanskriti k. bhikṣu), kellel polnud kindlat peatuspaika ning kes elatusid annetustest. Vihmaperioodiks kogunesid nad kokku, et üheskoos harjutada. Buddha eitas seisuste olulisust inimese vaimses arengus, mistõttu võis sangha liikmeks saada mistahes ühiskonnaklassi sündinud isik (ainsate eranditena ei saanud liituda orjad ja kuninga teenistuses olevad isikud, kuna see oli vastuolus kohalike seadustega). Enamik sangha liikmeid pärinesid siiski braahmanite ja kšatrijate seisustest. Peale munkade ja nunnade oli Buddhal ka ilmalikke järgijaid.^[2]

 Pikemalt artiklis Budistlikud suurkogud

Pärast Buddha surma leidsid aset mitmed suuremad sangha kokkutulekud, kus arutati Buddha õpetust puudutavaid küsimusi. Eri koolkondade ajalookroonikad annavad suurkogude kohta veidi erinevat teavet.^[2]

Esimene suurkogu (paali k. paṭhama sangāyana), mis toimus umbes kolm kuud pärast Buddha vaibumist parinirvaanasse, viidi läbi Mahākassapa juhtimisel. Buddha nõbu Ānanda Thera ja munk Upāli Thera tsiteerisid peast Buddha õpetusi. Ānanda edastas Buddha poolt antud õpetuste (dhamma) osa ja Upāli mungaelu korralduslike juhiste osa (vinaya) ning 499 arahanti kinnitasid nende sõnade ehtsust. Seal struktureeriti esmakordselt Vinaya Piṭaka (kloostrireeglite kogumiku) ja Sutta Piṭaka (õpetuste kogumik) tekstid. Esimese budistliku suurkogu kirjeldus leidub Vinaya Piṭaka osast Cullavagga.

Teisel suurkogul toimus dispuut vinajat puudutavate küsimuste üle, mis päädis sangha jagunemisega mahāsaṅghika ja sthaviravaada koolkondadeks.

Järgnevatel sajanditel muutus sangha järjest paiksemaks. Jõukad ilmikud olid annetanud sanghale maavaldusi, kus mungad alguses vihmaperioodidel ning hiljem aastaringselt peatuda said. Tõenäoliselt oli umbes sajand pärast Buddha parinirvaanat enamus munki valinud paikse eluviisi.^[2]

Buddha õpetuse suureks toetajaks oli kuningas Ašoka (269–232 e.m.a.), kelle organiseeritud misjonitöö tulemusena hakkas budism laiemalt levima ning jõudis Sri Lankale.^[2]

Aja jooksul levis Buddha õpetus aina laiemal territooriumil ning geograafiline äralõigatus soodustas jagunemist koolkondadeks. Lahknemise otseseks põhjuseks olid enamasti väikesed erinevused käitumisjuhistes ja kloostrielu reeglistikus. Tänaseni on säilinud seitse vinajat, mille vahelised erinevused puudutavad pisidetaile nagu mungarüü värvus ja kandmise viis.^[2]

Erinevad seisukohad tekkisid ka Buddha õpetuse tõlgendamisel. Seda soodustas asjaolu, et Buddha ei nimetanud endale ühtegi järeltulijat, kes oleks saanud pärast tema surma sangha juhiks. Seetõttu kujunes sangha mittetsentraliseeritud struktuuriks. Buddha soovitas igaühel jääda iseendale saareks: "Niisiis, Ānanda, nii nüüd kui ka pärast minu lahkumist, kes te ka olete, peate te jääma omaenda saareks, omaenda kindluseks, nii, et dharma on teie saar ja dharma on teie kindlus, ning mitte muretsema teiste saarte ja teiste kindluste pärast." Koolkondade teket soodustas ka õpetuse tõlkimine ja säilitamine eri keeltes ja dialektides. Paistab ka, et eri mungad spetsialiseerusid konkreetsetele suutratele või suutrarühmadele ning seetõttu hakati eri koolkondades tähtsustama erinevaid tekste.^[2]

Mõjukamad varased koolkonnad olid

• mahasanghika,
• sthaviravaada,
• pudgalavaada,
• sarvastivaada ja
• sautraantika.

Nendest on ainsana on säilinud sthaviravaada alakoolkond theravaada.^[2]

 Pikemalt artiklis Theravaada

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Jaanuar 2020)

 Pikemalt artiklis Mahajaana

Esimesel sajandil e.m.a kuni esimesel sajandil m.a.j hakkasid Buddha õpetuse järgijate seas esile kerkima teistsuguste suunitlustega õpetused, mis ei kuulunud varasemate koolkondade kaanonitesse. Need sisaldasid alternatiivseid ideid ning, pidades silmas olemasolevate koolkondade tõlgendusi, esitasid endi omi Buddha algse õpetuse taastamisena.

Mahajaana on koondnimetus budismi suundadele, mis tunnustavad Buddha õpetustena ka muid tekste peale Tripitaka. Pole olemas ühtset mahajaana õpetust. Mahajaana õpetused on avaldatud erinevates suutrates ja nad on erinevad. Võrreldes varasematega pööratakse mahajaana koolkondades rohkem tähelepanu kaastundele ja eesmärgile aidata kannatustest vabaneda kõikidel olenditel.

Aja jooksul muutusid mahajaanalikud vaated aina populaarsemaks ja kogusid järgijaid ka ilmikute seas. Suurtest kloosterülikoolidest nagu Nālandā, Vikramašīla said olulised rahvusvahelised kultuuri- ja haridusekesed. Mahajaana õpetused levisid ka Indiast väljapoole. Tiibetis, Hiinas, Jaapanis, Koreas ja Vietnamis said mahajaana suunad valdavaks.^[2]

Mahajaana suutrad ilmuvad ajavahemikul 100 e.m.a. kuni 1000 m.a.j.

 Pikemalt artiklis Vadžrajaana

Vadžrajaana (sanskriti k. "teemantsõiduk") on budismi esoteeriline suund, kus kasutatakse rohkelt rituaale, mantraid ja kujustamisharjutusi ning soovitakse jõuda virgumiseni juba käesolevas elus. Vadžrajaana hakkas omaette suunana kujunema esimese aastatuhande teisel poolel põhiliselt mahajaana budismi kontekstis. On tõendeid ka mitte-mahajaana esoteerilisest praktikatest, kuid need õpetusliinid ei ole tänaseni säilinud. Vadžrajaana võttis üle mahajaana filosoofiatraditsiooni, kuid liigitab pühakirjade hulka ka budistlikud tantrad. Varasemad tantrad ilmusid juba enne 3. sajandit; mõjuka suunana saab vadžrajaanat käsitleda alates 8. sajandist.^[2]

Budism hakkas aina enam koonduma suurtesse kloosterülikoolidesse nagu Nālandā ja Vikramašīla, mis sõltusid kuninglikust rahastusest. Aina rafineeritumaks muutunud filosoofiatraditsioon muutis õpetuse lihtrahvale raskesti mõistetavaks.^[2]

India budismi häving algas 8. sajandil esimeste muslimite vallutusretkedega Indiasse. 12.–13. sajandiks olid muslimid vallutanud kogu Põhja-India ning rüüstanud budistlikud kloosterülikoolid, mida nad ekslikult kindlusteks olid pidanud.^[2]

Budismi levimisel on läbi aegade olnud oluline budistlike tekstide tõlkimine selle maa keelde ja kohaliku mungakoguduse teke. Buddha ütles, et tema õpetus peab igaüheni jõudma tema emakeeles.

Budism on enamasti osanud sulanduda kohalikku kultuuri, võttes üle rohkemal või vähemal määral mõisteid kohalikust kultuuriruumist, saades mõjutusi kohalikust religioonist ja teistest õpetustest, ning teiselt poolt mõjutades neid ka ise. Buddha õpetus on alati "vabanemise maitsega", kuid igal maal liitub õpetusega erinev kultuurikomponent.

 Pikemalt artiklis Tiibeti budism

Budism jõudis Tiibetisse 7. sajandil kuningas Songtsen Gampo kahe budistist abikaasa kaudu, kellest üks pärines Nepalist ja teine Hiinast. Kuningas Trisong Detsen rajas 8. sajandil esimese kloostri Samje, kutsudes selleks oma õukonda India õpetlasmunga Śāntarakṣita ning seejärel tantristliku joogi Padmasambhava. Samal ajal jõudsid Tiibetisse ka Hiina budistlikud misjonärid. India ja Hiina traditsioonide vaheliste erimeelsuste lahendamiseks korraldati debatt Samje kloostris, mille võitjaks kuulutatid India budismi esindajad, keda juhtis Kamalašila. Sellest ajast peale tugineb Tiibeti budism India budismi traditsioonil. Üheksanda sajandi keskpaigas hakkas kuningavõim budismi taga kiusama; budismi areng jätkus 10. sajandil pärast valitseja surma.^[2]

 Pikemalt artiklis Budism Hiinas

Budism jõudis Hani dünastia aegsesse Hiinasse meie ajaarvamise 1. sajandil Siiditeed mööda rändavate kaupmeeste ja munkade vahendusel. Erinevalt Kagu-Aasiast ja Tiibetist oli Hiinas juba enne budismi saabumist välja kujunenud kõrgetasemeline kultuur koos keeruka konfutsiaanliku riigiaparaadi ja kohalike filosoofiatraditsioonidega.^[2][3][4]

Hiinas sai valdavaks mahajaana. 1.–3. sajandil levis budism Hiinas peamiselt sisserändajate seas; budistlike mõtlustehnikate vastu tundsid huvi ka kohalikud taoistid. 4.–6. sajandil langes budismile osaks kuninglik soosing. Budismi hiilgeaeg Hiinas jääb 6.–9. sajandisse, mil toimus olulisemate hiinapäraste koolkondade väljaarenemine.^[2][3]

 Pikemalt artiklis Budism Jaapanis

Kofuni ajajärk (250–538). Budism jõudis Jaapanisse Kofuni ajajärgul aastal 552. Selle tulek seondus Korea kuninga katsega naabruses asuvat Jaapani saarestikku poliitilise stabiilsuse suunas kallutada. Jaapani võimukandjad võtsid uue õpetuse avasüli vastu, kuna Jaapan oli just väljumas sisetülide perioodist ja otsiti stabiliseerivat mõjurit, mis aitaks kaotada ülikutevahelisi pingeid ja vaenu. Lisaks soodustas budismi levik Hiina kirjakultuuri, kunstide ja teaduse levikut ning vägivallatuse ja koostöö põhimõtete juurdumist, mis aitasid kaasa ühiskonna arengule. Järgnevatel sajanditel jäi budism eelkõige ülikute ringkondadesse ega levinud lihtrahva hulka.^[2]

Nara ajajärk (710–784). Ka Nara ajajärgul jäi budism peamiselt ülikute ringkondadesse. Paraku kaasnes keiserliku soosinguga ka sangha korrumpeerumine. Budistlikud institutsioonid olid allutatud ilmalikule võimule ning igasse provintsi rajati riigi rahastusel templite võrgustik. 749. aastal püstitati Narasse Tōdaiji templisse 15 meetri kõrgune buddha Vairotšana pronkskuju. Tōdaiji on tänaseni maailma suurim puitehitis ja Jaapani budismi kegon’i (hiina k. huayan) koolkonna keskus.^[2][5]

Heiani ajajärk (784–1192). Heiani ajajärgul jõudsid Hiinast Jaapanisse kaks uut koolkonda: õpetaja Saichō (767–822) vahendusel tendai (hiina k. tiantai) koolkond ja õpetaja Kūkai vahendusel shingoni koolkond. Heiani perioodil algas kuni 19. sajandini kestnud budismi ja shinto lõimumine. Süvenes ka visioon ühiskonna pöördumatust allakäigust (mappō teooria), mida toetas poliitilise stabiilsuse murenemine.^[2]

Kamakura ajajärk (1192–1333). Kamakura ajajärgul tekkisid Jaapani budismile iseloomulikud vormid, mida soodustas Hiina mõjutuste katkemine ning rahulolematus seniste koolkondade tegevusega. Kamakura ajajärgul tekkind koolkondi iseloomustab rõhuasetus ühele lihtsale praktilisele teostusviisile, mida oleks võimalik järgida ka toonasel kodusõdade ja näljahädade ajastul, ning populaarsus lihtrahva seas.^[2]

Jōdo ehk Jaapani puhta maa koolkonna rajas õpetaja Hōnen (1133–1212). Tema õpetuse keskmeks olev Amida (sanskriti k. Amitābha) buddha kultus oli Jaapanis ka varem levinud kuuludes ka teiste koolkondade õpetuste hulka, kuid eraldiseisva koolkonnana saab seda käsitleda alates Hōnenist. Koolkonna peamiseks harjutusmeetodiks on nembutsu (hiina k. nianfo) ehk fraasi namu Amida butsu (jaapani k. "au buddha Amitābhale") kordamine.^[2]

Zen (hiina k. chan) budism saabus Jaapanisse 12. ja 13. sajandil. Õpetaja Eisai (1141–1215) tõi Jaapanisse ''rinzai'' (hiina k. línjì) õpetuse. Sōtō (hiina k. caodong) õpetuse tõi Jaapanisse õpetaja Dōgen (1200–1253). Mõlemad koolkonnad said populaarseks, kuid eri ühiskonnaklassides: rinzai levis eelkõige samuraide hulgas, sōtō rohkem talupoegade seas.^[2]

Nichireni (1222–1283) rajatud koolkonnal Hiinas vastet ei leidu. Nichiren sai mungapühitsuse tendai koolkonnas, kuid jõudis järeldusele, et Jaapani heaolu nimel on tarvis tagasi tuua tõelised budistlikud õpetused, mida ta samastas "Lootossuutra" õpetusega. Koolkonna põhiliseks harjutusmeetodiks on daimoku ehk fraasi namo myōho renge kyō (jaapani k. "pühendan end "Lootossuutrale"") kordamine. Nichiren õpetus sai populaarseks kaupmeeste seas.^[2]

 Pikemalt artiklis Budism Sri Lankal

Kuningas Ašoka saadetud misjonärid jõudsid Sri Lankale aastal 247. e.m.a. ning tõid endaga kaasa theravaada budismi. Kuningas Devānampijatissast sai budismi pühendunud toetaja, kes olevat rajanud Mahāvihāra kloostri. Kuningas Vaṭṭagāmaṇi rajas Abhayagiri vihaara. Aastal 17 e.m.a. peeti vajalikuks Tipiṭaka esimest korda kirja panna, et kindlustada selle säilimine ka traditsiooni kandvate munkade hääbumise korral.^[2]

4. sajandil hakkas kuningas Mahāsena toetama mahajaana budismi ning rajas mahajaana pooldajatele Jetavana vihaara. Mitme sajandi vältel võistlesid need kolm vihaarat soosingu pärast, kusjuures Abhayagiri vihaara oli mahajaana ideedele rohkem avatud kui ortodokssem Mahāvihāra. Iga vihaaraga kaasnes ka oma nikaaja ehk pühitsusliin. 12. sajandil keelustas kuningas Parakkama Bāhu I teiste vihaarate tegevuse ning hakkas propageerima Mahāvihāra õpetust.^[2]

5. sajandil rändas Sri Lankale India munk Buddhaghosa, kes kirjutas kommenteeriva teose "Visuddhimagga" ehk "Puhastumise tee", mis on oluliselt mõjutanud theravaada koolkonna kujunemist. 9. sajandiks olid Sri Lankale jõudnud ka mahajaana tantristlikud tekstid, mis tõi kaasa mantrate kasutamise ning tantristliku theravaada tekke. Sri Lankal levis ka mahajaana. Mahajaana ja tantristlik theravaada hääbusid Mahāvihāra ülemvõimu saabudes.^[2]

Alates 6. sajandist tehakse vahet külamunkade ja metsamunkade vahel. Metsamungad elavad vaiksemates metsakloostrites või eraklates, mis võimaldab neil järgida ranget mõtlusele ja õpingutele pühendatud elustiili. 10. ja 11. sajandi Cola kuningate vallutusretkede ajastul suri välja nunnade (paali k. bhikkhunī, sanskriti k. bhikṣuṇī) pühitsusliin. Järgnevate sajandite korduvate allakäiku ja taaselustamise lainete kiuste on theravaada traditsioon Sri Lankal säilinud tänaseni.^[2]

 Pikemalt artiklis Budism läänes

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Jaanuar 2020)

• Budismi kronoloogia