Demidovi auhind

Demidovi auhind ehk Demidovi preemia on teadusauhind Venemaal.

Demidovi auhinna asutas 1831. aastal Uurali tööstur ja metseen krahv Pavel Demidov. Auhinna määramise õigus jäi Keiserlikule Peterburi Teaduste Akadeemiale.

Demidovi preemia väljaandmise idee oli patriootiline: "edendada teadusi, kirjandust ja tööstust oma isamaal".^[1]

Demidovi auhind oli universaalne: ta hõlmas töid filosoofia, majandusteaduse, meditsiini, geoloogia, bioloogia, keemia, geograafia, astronoomia, ajaloo, filoloogia, füüsika, matemaatika, metroloogia, meteoroloogia ja sõjateaduse alalt.^[1]

Auhinnal oli kaks järku:

• Demidovi täisauhind (ka Demidovi täispreemia^[2], ka suur Demidovi auhind^[3]; полная Демидовская премия). Täisauhinda jõuti välja anda 55 korral.

• Demidovi pool-auhind (ka pool Demidovi auhinda^[3], ka Demidovi preemia pooles ulatuses^[4]; половинная Демидовская премия). Kokku määrati Demidovi pool-auhinda 220 korral.

Algselt määrati täispreemia rahaliseks väärtuseks 5000 assignaatrubla (1428 hõberubla) ja poolele preemiale 2500 assignaatrubla (714 hõberubla). Reeglina väljastati Demidovi auhinda trükis varem avaldatud venekeelsetele originaalteostele. Võõrkeelsed raamatud võisid kandideerida juhul, kui teos käsitles ainestikku, millel oli otsene seos Venemaaga.^[1]

Konkursile võis esitada teadustöid, kirjandusteoseid, teaduslikke reisikirju, teadusloolisi kirjutisi, õpikuid, sõnaraamatuid, tööstuses rakendust leidvate leiutiste ja avastuste põhjalikke seletuskirju jms.^[5][1]

Auhinna kandidaat ei võinud olla akadeemia tegevliige.^[6] Auhinnafond moodustus sellisel viisil, et igal aastal tõi Demidov akadeemiasse 25 000 rubla, pärast tema surma (1840) jätkus tema testamendi kohaselt auhinna finantseerimine veel 25 aasta jooksul – täpselt niikaua kestiski veel Demidovi auhinna väljaandmine^[1].

Demidovi komisjonil oli õigus oma äranägemise järgi otsustada auhinnasaajate arv, jagada auhind mitmeks või ühendada kaks auhinda üheks. Peale selle oli komisjonil õigus üksikuid töid ära märkida Teaduste Akadeemia tunnustusarvustusega (почетные отзывы). Sellega ei kaasnenud rahalist hüvitust.^[5]

Esimest korda jagati Demidovi auhindu 1832. aastal. Komisjon otsustas välja anda 2 täisauhinda ja 2 pool-auhinda. Viimast korda määrati Demidovi auhindu 1865. aastal. Välja anti kaks täisauhinda ja neli pool-auhinda. Kuus konkursile esitatud tööd said Teaduste Akadeemia tunnustusarvustuse.^[5]

34 aasta jooksul (1832–1865) vaatas Demidovi komisjon läbi 903 tööd, sealhulgas 139 käsikirja. Tööd olid enamasti vene keeles (769 tööd), ülejäänud võõrkeelsed. 53 tööle määrati Demidovi täisauhind (kokku 75 684 rubla) ja 220 tööle pool Demidovi auhinda (kogusummas 157 080 rubla). 127 tööd märgiti ära Teaduste Akadeemia tunnustusarvustusega. Peale selle finantseeriti Demidovi fondist 27 käsikirja väljaandmist (rahaline kulu 18 803 rubla).^[5]

Perioodil 1832–1865 osutus kõige auhinnatumaks valdkonnaks ajalugu. Sellel alal anti välja 9 täisauhinda, 35 pool-auhinda ja 18 tunnustusarvustust. Peale selle sai hulk ajaloo-alaseid töid Demidovi auhindu teistel aladel (kui nad käsitlesid selle ala ajalugu)^[5]

Demidovi auhinna on pälvinud hulk Eestiga seotud isikuid. Teadusloolase Hain Tankleri väitel on ainuüksi Tartu ülikooli kasvandikele ja õppejõududele määratud Demidovi preemia või tunnustusauhind vähemalt 70 korral.^[2] Tunnustusauhinna all peab Tankler silmas ilmselt Teaduste Akadeemia tunnustusarvustust.

• 1832 – Magnus Georg Paucker (metroloogia)
• 1832 – August Heinrich Julius Hagemeister (majandusteadus), Tartu ülikooli lõpetanud rahandusspetsialist ja statistik
• 1833 – Aleksandr Vostokov (filoloogiɑ, Kuressaares sündinud baltisaksa päritolu filoloog ja luuletaja
• 1836 – Friedrich Benjamin von Lütke (geograafia), Tartu ülikooli auliige, Avanduse mõisnik Virumaal, olnud ka Tallinna sõjakuberner
• 1837 – Adam Johann von Krusenstern (geograafia)
• 1840 – Moritz Hermann von Jacobi ( füüsika)
• 1841 – Alexander Postels (bioloogia), Tartus sündinud loodusuurija, osales Lütke juhtud ümbermaailmareisil
• 1842 – Ferdinand von Wrangell (geograafia)
• 1843 – Gregor von Helmersen ( geoloogia)
• 1844 – Nikolai Pirogov (meditsiin)
• 1844 – Aleksandr Vostokov (filoloogia)
• 1846 – Aleksei Savitš (astronoomia)
• 1846 – Carl Claus (keemia)
• 1847 – Alexander von Keyserling (geograafia)
• 1847 – Paul Theodor von Krusenstern (geograafia)
• 1851 – Nikolai Pirogov (meditsiin)
• 1857 – Christian Heinrich Pander ( geograafia)
• 1859 – Carl Maximowicz ( bioloogia)
• 1860 – Nikolai Pirogov (meditsiin)
• 1865 – Friedrich von Smith (ajalugu), Narvas sündinud ja koolis käinud saksa päritolu ajaloolane
• 1865 – Peter Carl Ludwig Schwarz (geodeesia)

• 1837 – Alexander von Schrenck
• 1840 – Alexander Magnus Fromhold von Reutz
• 1841 – Nikolai Pirogov
• 1846 – Ferdinand Johann Wiedemann
• 1849 – Konstantin Possiet, Pärnus sündinud vene admiral, Pärnu aukodanik.^[7]
• 1850 – Ferdinand Johann Wiedemann
• 1853 – Carl Rathlef
• 1855 – Carl Friedrich Wilhelm Russwurm
• 1860 – Friedrich Reinhold Kreutzwald

1993. aastal taasasutati Venemaa Teaduste Akadeemia Uurali osakonna initsiatiivil Demidovi auhind. Seda toetasid Sverdlovski oblasti valitsus ja Uurali ettevõtjad. Asutati mitteriiklik Demidovi Fond ja määrati iga-aastase auhinna rahaline suurus – 10 000 $. Erinevalt varasemast auhinnast ei määrata auhind ühe kindla trükis avaldatud teose eest ja teadlase taotluse esitamisel, vaid teadlase panuse eest ühes valdkonnas – kas maateadustes, füüsikas ja matemaatikas, majandusteaduses ja ettevõtluses või humanitaarteadustes.^[1]

Taasasutatud Demidovi auhinna saajate seas on ka ajaloolane ja arheoloog Anatoli Derevjanko (2004) ja Eesti Geograafia Seltsi auliige glatsioloog ja geograaf Vladimir Kotljakov (2011).