Virumaa

Eesti ja Põhja-Läti maakonnad, linnused ja teed muinasaja lõpusajanditel
1202

Virumaa (saksa keeles Kreis Wierland, ladina keeles Vironia, Vyronia) on ajalooline maakond Eesti põhja- ja kirdeosas. Maakonna ajaloolised alad on tänapäeval jagatud tänaste Lääne- ja Ida-Viru maakonna vahel. Samas hõlmavad Ida- ja Lääne-Virumaa ka mitmeid osi ajaloolisest Tartumaast ning ajaloolisest Järvamaast, mistõttu ajaloolise Virumaa piirid ei vasta nüüdisaegsete Lääne-Viru ja Ida-Viru maakondade piiridele.

Geograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Virumaa piirneb põhjas Soome lahega, ranniku ääres asuvad ida-lääne suunal lahed: Narva laht, Kunda laht, Toolse laht, Rutja laht, Eisma laht, Pedasaare laht, Vergi laht, Käsmu laht ja Munga laht.

Esiaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Virumaa kuni 13. sajandi alguseni

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolise Virumaa alale vastav arheoloogiliste leidude põhjal tuvastatav kultuuripiirkond eristus laiemast Ranniku-Eesti kultuurialast alates keskmisest rauaajast. Importesemete leiud näitavad kontakte Ida-Rootsiga rahvasterännuajal ning Soomega eelviikingi- ja viikingiajal. Mitmed viikingiajal kasutusele võetud esemetüübid ühendavad Virumaad ka Kesk-Eesti idaosa ja Lõuna-Eestiga. Virumaa muinasaegne asustus koondus Viru lavamaale Soome lahe rannikumadaliku ja Peipsi-äärse Alutaguse madaliku vahel.[1] Virumaa (resp. Lääne-Viru) oli muinas-Eesti jõukamaid maakondi oma hea pöllupinna ja lähedasel rannikul asetsevate, heade sadamakohtade poolest[2].

11. sajandi ruunikivi (U 356) Virumaal langenu mälestuseks Ängbys Rootsis

Kolmelt 11. sajandi Upplandi ruunikivilt pärinevad esimesed teadaolevad Virumaa kirjalikud mainimised. Neil kõigil leinab ema Virumaal (a urlati ja a uirlanti) tapetud poega – kahel samasisulisel ruunikivil mälestatakse ilmselt lahingus langenud Bjǫrni, ühel tapetud Ǫnundri.[3][4][5]

Skandinaavia allikad, mis on kirja pandud kirjeldatavatest sündmustest küll tunduvalt hiljem, mainivad veel mitmel korral muinasaegse Virumaaga seotud sündmusi. Örvar-Oddri saagas (kirjutatud 13. sajandi teisel poolel) öeldakse, et müütilise Novgorodi kuninga Kvillánuse väe hulka kuulus sõjamehi ka Virumaalt (Vírland). 14. sajandi algusest pärit käsikiri "Hauksbok", loetledes Venemaa (Gardariki) kõrval asunud maid, nimetab ka Virumaad (Virland). Mõlemad allikad mainivad Virumaa kõrval ühtlasi Eestimaad (Eistland), aga loevad need eraldi maadeks.[6][7][8] Sarnaselt on Virumaad näinud ka mõned hilisemat, vallutusjärgset aega kirjeldavad allikad. 1240. aasta paiku Bartholomeus Anglicuse poolt koostatud entsüklopeedia mainib Virumaad (Vironia) ja näiteks ka Revalat (Rivalia), aga Eestimaad ei tunne. 13. sajandi keskpaiga Ida-Euroopa geograafiat tutvustav teos Descriptiones terrarum kirjeldab Virumaad (Bironia) Eestist (Hestonia) ida suunas jääva maana.[9]

Vene leetopissid nimetavad kahel korral, seoses 1111. ja 1179./1180. aasta Novgorodi vürstide sõjakäikudega, kohanime Otšela. Tavaliselt peetakse seda Adsele maakonnaks, kuid kuna üks teade mainib Otšela tšuudide põgenemist mere äärde, on oletatud ka selle paiknemist Virumaal.[10]

Henriku Liivimaa kroonika järgi rüüstas Rootsi jarl Birger Brosa koos ojamaalaste ja sakslastega 1197. aasta paiku kolm päeva Virumaal. Kaasas oli ka preester Theoderich, hilisem Eestimaa piiskop. Virulastega olevat juba peetud läbirääkimisi ristiusu vastuvõtmise üle, kuid see jäi teostamata, sest jarl otsustas pärast andami saamist lahkuda. Kuna Taani annaalide väitel toimus samal aastal kuningas Knudi sõjaretk Eestimaale, on mõnikord oletatud, et tegemist võis olla sama sündmusega.[11][12]

Virumaal asuvat Tõrma küla mainitakse Novgorodi leetopissis, mille kohaselt Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš tegi 1211. aastal sõjakäigu Torma-nimelisse kohta, kust saadi saagiks palju vange ja kariloomi. Kuigi sel ajal oli arvatavasti juba olemas ka praegune Torma küla, on loogilisemaks peetud, et leetopissis mõeldakse tol ajal märksa suuremaks keskuseks olnud Tõrmat. Kuna leetopissi teatel tegi Mstislavi järgmisel aastal sõjaretke Otepääle, mille usaldusväärsemaks peetava kronoloogiaga Henriku Liivimaa kroonika dateerib 1210. aastasse, siis on tõenäoline, et vürsti sõjakäik Tõrmasse leidis aset juba 1209. aastal.[13][14]

Sisemine jaotus 13. sajandi alguses

[muuda | muuda lähteteksti]
Pada linnamägi

Peamine allikas muinasaegse Virumaa haldusjaotuse kohta on ajavahemikus 1219–1241 koostatud Taani hindamisraamat, mõningal määral leidub sellekohast infot ka Henriku Liivimaa kroonikas. Mõlemad teosed loevad Virumaad Eestimaal asuvaks. Ennekõike neile allikatele toetudes teatakse, et 13. sajandi alguses oli Virumaal viis muinaskihelkonda.[15][16]

Virumaa loodeosas, hilisemate Haljala ja Kadrina ning suuremal osal Rakvere kirikukihelkonna territooriumist paiknes Rebala muinaskihelkond (Repel, Revele) keskusega praeguse Rakvere juures, kus olid Tarvanpää linnus ja arvatavasti ka kaubitsemiskoht. Tarvanpää võis olla keskse tähtsusega kogu Virumaa jaoks. Kuna ka Revala muinasmaakonna idapoolseima kihelkonna nimi oli Rebala, on oletatud, et kunagi oli tegu ühtse hõimualaga, mis selle lääne- ja idaosa loodusliku eraldatuse tõttu jagunes maakondade tekkimise ajal vastavalt Revala ja Virumaa vahel. Virumaa Rebalast idas asus Mahu muinaskihelkond (Maum), hõlmates hilisema Viru-Nigula kirikukihelkonna. Sealt on teada kolm linnust, millest tähtsaim oli arvatavasti Pada linnus. Omakorda Mahust itta jäi Askele muinaskihelkond (Askælæ) hilisema Lüganuse kirikukihelkonna alal. Mitmest sealsest linnusest võis peamine olla Tarakalda linnus. Virumaa edelaosas hilisemate Viru-Jaagupi, Simuna ja Väike-Maarja ning osalt Rakvere kirikukihelkonna alal paiknes Lemmu muinaskihelkond (Lemmun, Laemund), mille üks asustuskeskus oli kihelkonna põhjaosas, teine Pudiviruks kutsutud lõunaosas. Peamine linnus võis asuda Äntu Punamäel. Lemmu eristus ülejäänud maakonna rannikumurdelisest hõimualast, jäädes keskeesti murde piirkonda.[17][18]

Jõuga vadjapärane kääbaskalmistu

Kõige idapoolsem muinaskihelkond oli Alutaguse (Alentagh), mis asetses Jõhvi, Vaivara ja suures osas ka Iisaku kirikukihelkondade territooriumil. Kihelkonna keskuseks võis olla Alulinna linnus. Alutaguse idapiir oli Narva jõgi, millest algasid Novgorodi vürstiriigi valdused. Alutaguse asustus koondus kihelkonna loodeossa, ülejäänud piirkonnad jäid väheasustakuks.[18][19] Seejuures elas kihelkonna lõunaosas Narva jõe taguste läänemeresoomlastega (hilisemal ajal oli seal vadjalaste asuala) sarnane rahvastik, keda iseloomustas kääbaste rajamine.[20][21] Arheoloogilise materjali põhjal on idapoolse rahvastiku sisseränne toimunud 11.–12. sajandi vahetusest kuni 14. sajandi alguseni.[22] See eriilmelise rahvastikuga piirkond oli põhjapoolse Alutagusega ilmselt nõrgalt seotud või ei kuulunud üldse kihelkonda.[23] Ka Alutaguse kihelkond tervikuna oli ülejäänud maakonnaga arvatavasti suhteliselt lõdvalt seotud.[19]

Võimalik, et suuremad ja mitme asustuskeskusega kihelkonnad – Rebala, Lemmu ja Alutaguse – olid algselt eraldiseisvad väikemaakonnad, mis noorema rauaaja jooksul järk-järgult Virumaaga liitusid.[19] Kristjan Oad on oletanud, et Virumaa kihelkonnad liitusid ühtseks võimkonnaks võrdsetel alustel, kuna Henriku kroonika järgi esindasid maakonda kihelkondade vanemad ühiselt ja puudus üks juhtiv võimukeskus. Tema arvates näitab asjaolu, et vakuste piirid Virumaal ei ühtinud kihelkonnapiiridega, et maakonna ühinemisjärgne haldusjaotus põhines kihelkondade asemel juba ülemaakondlikul võimkonnal.[18]

Virumaa põllumajandusliku maa kogusuuruseks oli Taani hindamisraamatu kohaselt 3000 adramaad, mis arvatavasti vastab ligikaudselt ka sealsete majapidamiste arvule. Ühe majapidamise keskmine elanike arv oli omakorda arvatavasti 6–9 inimest.[24] Suurima külana nimetab Taani hindamisraamat 70 adramaa suurust Tõrmat, mis teadaolevalt oli ka kogu Eesti ala suurim asula (Taani hindamisraamatus puuduvad aga andmed Sakala ja Ugandi kohta). Kuigi tavaliselt peetakse adramaade arvu vastavaks majapidamiste arvule, on Tõrma puhul arvatud, et seal oli talusid siiski 35.[25][26]

Virumaa Liivimaa ristisõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa ristisõja ajal toimunud Eestimaa vallutamise käigus alistati ka Virumaa. Teave selle kohta pärineb eelkõige Henriku Liivimaa kroonikast (kirja pandud 1220. aastatel). Läti Henriku teatel oli virulaste esimene kokkupuude ristisõdijatega 1217. aasta alguses, kui järvalaste vastu sõjakäigu teinud riialased (Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu), latgalid, liivlased, ugalased ja sakalased osaliselt ka Virumaad rüüstasid.[27] Sama aasta septembris ühines virulasi riialaste vastu kogunenud eestlaste väega, mis Madisepäeva lahingus lüüa sai.[28]

Pärast ordu juhtimisel toimunud järjekordset sõjakäiku Järvamaale, mille tulemusel kohalikud ülikud taas riialaste ülemvõimu tunnistasid, olevat järvalased teinud ettepaneku üheskoos Virumaad rünnata. Peagi tungitigi Virumaale: sakslased Tõrma (Turme) piirkonda, liivlased ja latgalid Avispeale (Avispe), sakalased Rebala kihelkonda (Revelensi provincia), ugalased Pudivirusse ning järvalased oma kihelkondade naabrusse. Selle sõjakäigu kirjelduses tutvustab Henriku kroonika Virumaad kui "viljakat ja väga ilusat ning oma väljade tasasuse tõttu avarat maad". Viiepäevase rüüstamise järel tulid sõjaväe juhi Rudolfi juurde Virumaa kihelkondade vanemad sooviga rahu sõlmida, nõustudes vastutasuks enda ristimisega. Vanemate seast on kroonika nimeliselt välja toonud Tabelinuse, kes olevat juba varem Ojamaal ristitud olnud, ja Kyriawane, kes oma varasema jumalaga rahul polevat olnud ja ainsana kohe kohapeal ristiti. Pärast kokkulepete kinnitamist ja kõigi Virumaa viie kihelkonna pantvangide üleandmist sõjaväed lahkusid. Sakslastele järgnesid Riiasse kihelkondade vanemad, kes seal ristiti ja kellega rahu kinnitati.[29]

Vaade Ebavere mäelt, kust legendi järgi saarlaste jumal Tarapita Saaremaale lendas

Riia piiskop Albert koos Eestimaa piiskopi Theodericiga oli juba 1218. aastal vastutasuks sõjalise abi eest lubanud Eestimaa, sh Virumaa, üle anda Taani kuningale Valdemar II-le,[30] aga riialased ei soovinud hiljem kokkulepet järgida – nii tekkis 1220. aastal riialaste ja Taani vahel konflikt. Kuna võimu kinnitamise aktiks loeti inimeste ristimist, mida seniajani küllaltki väheulatuslikult tehtud oli, võttis Riia ja Taani vaheline vastuolu võiduristimise ilme, kus kummagi poole preestrid hakkasid kiirustades ristima võimalikult palju vaidlusaluste territooriumide rahvast.[31][32] Riiast saadetud preestrid Petrus Kaikewalde ja kroonik Henrik ristisid kõik Pudiviru 14 küla koos sealse üliku Tabelinusega (ehkki Henriku kroonika järgi oli ta juba vähemalt ühel, aga võib-olla juba kahel korral ristitud). Ülejäänud virulased keeldusid taanlaste ähvarduste tõttu riialastelt ristimist vastu võtmast. Veidi hiljem ristisid riialased veel kolm küla Virumaa äärealal, kus kuuldi legendi, et kohalikul mäel (arvatavasti Ebavere mägi) olevat sündinud saarlaste jumal Tarapita, kes sealt Saaremaale lendas. Seal samas raius preester puruks jumalakujud, mille peale kohalikud olevat imestanud, et neist verd välja ei voola ja nii olevat nad preestrite juttu rohkem uskuma jäänud. Peagi võttis Virumaa oma võimu alla aga Taani, ristides kogu maakonna, puues Tabelinuse riialaste võimu alla minemise eest karistuseks üles ja saates kohapeale elama asunud riialaste preestri paljaksriisutuna minema. Lundi peapiiskop Andreas Sunesen pühitses Viru- ja Järvamaa piiskopiks Ostradi.[33]

Kui saarlased pärast 1221. aasta lihavõtteid Taani tugipunkti, Toompea linnust, piirama asusid, liitus nendega osa virulastest, revalastest ja harjulastest. Pärast piiramise ebaõnnestumist ja saarlaste lahkumist poosid taanlased nendega koostööd teinud Virumaa, Revala ja Harju vanemad üles, panid ülejäänutele peale mitmekordse maksu ja nõudsid hüvitist. See Taani samm ajendas Henriku sõnul eestlasi aga kavandama järgmist katset taanlastest vabanemiseks.[34]

Pärast saarlaste võitu 1222. aastal Saaremaale tunginud Taani väe üle ärgitasid nad taanlaste vastu üles tõusma ka mandrieestlasi. Saarlased, läänemaalased ja harjulased kogunesid Varbolasse ja tapsid seal olnud taanlased ning läkitasid Virumaale saadiku üleskutsega seal samamoodi toimida. Virulased ja järvalased otsustasid piirduda oma preestrite kokkukogumise ja tervelt Tallinna saatmisega. Henrik põhjendab virulaste ja järvalaste sellist käitumist asjaoluga, et nad olid "lihtsameelsed inimesed ja teistest eestlastest alandlikumad".[35]

1223. aasta veebruaris-märtsis piirasid saarlased, läänemaalased, varbolased, virulased ja järvalased koos Taani käes olevat Toompea linnust, kuid löödi linnuse kaitsjate väljasööstuga põgenema.[36] Sama aasta septembris tehti uus katse taanlaste alistamiseks. Seekord oli piirajate peajõuks Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva vürstiriikidest kogutud vägi, millega lisaks ürituse algatanud saarlastele ühines ka virulasi, järvalasi, varbolasi ja ugalasi. Neljanädalase Toompea piiramise jooksul aga linnust vallutada ei suudetud.[37]

1223. aasta lõpus saabus Tartu linnusesse Novgorodist saadetud vürst Vjatško, kes koos oma kaaskonna ja ugalastega proovis ümberkaudseid alasid endale allutada, neilt makse nõudes ja vastuhakkajaid rüüstates. Tema sõjakäigud ulatusid Henriku teatel ka Virumaale. 1224. aasta alguses, kui riialased olid äsja alistanud harjulaste Lohu linnuse ja rüüstasid Järvamaal, läksid nii järvalased kui virulased rahusooviga nende juurde. Riialastele lubati ristiusu sakramente enam mitte rikkuda ja anti neile rahu kinnituseks pantvange. Riialastega kokkuleppe sõlmimise eest ründasid hiljem neid taanlased ja allutasid taas endale.[38] 1224. aasta suvel, valmistudes Tartu linnuse piiramiseks, rüüstasid riialaste salgad Virumaal "seni veel vastuhakkajaid", et oma sõjaväe jaoks lambaid, härgi ja muud tarvilikku hankida. Pärast Tartu vallutamist viisid virulased Riiga hobuseid ja muid kingitusi.[39]

1225. aasta sügisel lõid virulaste vanemate kutsel maakonda saabunud Otepää sakslased (juhiks arvatavasti Tartu piiskop Hermann von Buxhövden läänivasall Johann (Hans) von Dolen, Dolenite suguvõsast) taanlased maakonnast välja, hõivasid linnused ja asusid ise seal valitsema. Samal ajal Riias viibinud paavsti legaat Modena Wilhelm sekkus konflikti ja sundis kirikliku karistusega ähvardades kõigepealt sakslasi ja siis ka taanlasi Virumaast loobuma ning võttis maakonna paavsti võimu alla. 1226. aasta alguses läks Wilhelm isiklikult Virumaale, jutlustas seal ristiusust ning määras kohalike virulaste seast vanemaid ja kohtunikke.[40] 1226. aasta mais tungis Johannes Dolenist jälle Virumaale ja vallutas seal ühe linnuse, oletatavalt Tarvanpää. Taas tekkis riialaste ja taanlaste vahel sõjaline konflikt. Wilhelm ja tema esindaja magister Johannes asusid Johannest Dolenist toetama ja saatsid ka oma mehi Virumaale taanlastega võitlemiseks ja kaitseks "saarlaste märatsemise" vastu. Aasta lõpus tegid riialased Taaniga rahu, et keskenduda saarlaste alistamisele. 1227. aasta alguse sõjakäigust Saaremaale võttis osa eestlasi kõigist maakondadest, seega ilmselt ka virulasi.[41]

Magister Johannese läänimeeste vägivallatsemise tõttu puhkes hiljem samal aastal virulaste ja järvalaste vastuhakk, mille käigus olevat tapetud 100 vasalli. Riia, Tartu ja Zemgale piiskoppide ja ordu jõud surusid ülestõusu maha, alistasid seejärel Taani tugipunkti Toompeal ning mõõgavennad võtsid seni Taani valduses olnud Põhja-Eesti, sh Virumaa, oma võimu alla. 1238. aasta Stensby lepinguga läks Virumaa tagasi Taanile.[42]

Keskaeg

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Eesti keskaeg, Eestimaa hertsogkond ja Rakvere ajalugu
Vana-Liivimaa pärast Stensby lepingut (Taani ala roheline)

Taani valitsusaeg

[muuda | muuda lähteteksti]
Taani kuninga vasallide ja liitlaste sõjaretk 1240/1241 Vadjamaale ja Pihkvasse

Eestimaa hertsogkonna Taani hindamisraamatus, mida koostati kuni 1241. aastani, oli Alentagh 316 adramaad (ehk talu). 1252. aastast nimetatakse taanlaste uut tugikohta linnust Wesenberghi (Tarvanpea keskalamsaksa keeles). 1253 laastasid novgorodlased ja karjalased maa-alad lääne pool Narva jõge. Taani hindamisraamatu järgi oli 13. sajandi keskel üks Virumaa suuremaid maaomanikke kuninga kõrval Dietrich von Kyvel, ta oli silmapaistev isiksus, keda on peetud Narva linna alusepanijaks, Taani asehalduriks Virumaal, Virumaa ja Alutaguse maaomanik, sealse vasallide korporatsiooni juhiks ja ristisõja ettevõtjaks[43]. 1254. aastal toimus Riia piiskopkonna vägede ja Taani kuninga Virumaa vasallide[44][45] Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli (Tidemandus de Kiveloe, Tidemannus ehk Theodoricus de Toyvele) juhtimisel sõjaretk Narva taha vadjalaste ja karjalaste maale. 1256. aastal, Kiievi suurvürsti Aleksandri viibimise ajal Vladimiris korraldasid Liivimaa sakslased, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse Narva jõe idakaldapiirkonda, kus alustasid ka Narva jõe äärde püsiva kantsi ehitamist[46], kuid novgorodlaste vastusõjakäigu tõttu oldi sunnitud taanduma vallutatud aladelt. 1255. aastal toimus novgorodlaste rüüsteretk üle Narva jõe Põhja-Maavalda. 1256. aastast on esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati taanlaste poolt Narvia küla lähistele.

1267. aastal algas uuesti sõjategevus õiguste üle kontrollida kaubandust ja laevatamist Narva jõel. Novgorodi väed vürst Juri juhtimisel tungisid Virumaale Rakvereni, rüüstasid raskelt piirkonda. Kindlust vallutada ei suudetud, kaotati üks oma pealikest ja muid tähtsaid mehi ning pöörduti tagasi. 1268. aasta jaanuaris tuli mitu Novgorodi vürsti oma vägedega (umbes 30 000 meest) üle Narva jõe ning läksid Rakvere alla, hävitades teel hulga koopasse (Olgino maa-alune kalmistu) (pakku põgenenud rahvast. Koobastikku juhiti vesi ja väljatulijad tapeti. 1268. aasta 18. veebruaril leidis aset Kihola jõel verine lahing novgorodlaste ja sakslaste-eestimaalaste vahel. Novgorodlased said lahingus lüüa. Novgorodi vürst Dowmonti rüüstas tagasiteel Virumaad. 1294. aastal Novgorodi vürsti väesalk põletas Narva.

13. sajandil moodustati Virumaa aladele Jõhvi ja Narva kirikukihelkonnad, hilisem Vaivara kihelkond. 1268. aasta 18. veebruaril – ründasid maakonda Novgorodi vürsti Dimitri ja Pihkva vürsti Dowmonti väed. 1302. aastal sai linnuse juurde kujunenud Wesenberghi asula Lübecki linnaõigused. 1341. aastal põletasid novgorodlased teist korda Narva asula. 1346. aastast on esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas. 1346. aastal müüs Taani kuningas Valdemar IV pärast Jüriöö ülestõusu oma Eestimaa alad valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega) Saksa ordu ordumeistrile Goswin von Herikelile umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest ja Saksa ordu pantis need 1347 Liivi ordule.

Virumaa kirikukihelkonnad 13. sajandil: Haljala kihelkond, Viru-Nigula kihelkond, Viru-Jaagupi kihelkond, Lüganuse kihelkond, Jõhvi kihelkond, Simuna kihelkond, Kadrina kihelkond. 13. sajandi alguses moodustati ajaloolise Alutaguse kihelkonna alale Narva kihelkond. 14. sajandil moodustati Väike-Maarja kihelkond ja 15. sajandil Rakvere kihelkond. Aastast 1623 kandis Narva kihelkond Vaivara kihelkonna nime.

Liivi ordu valdused aastatel 1346(1347)–1558

Liivimaa ordu valitsusaeg

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Vana-Liivimaa, Rakvere ordulinnus ja Narva ordulinnus

1347. aastal algas Virumaal Liivi ordu võimuperiood. Moodustati Narva foogtkond, kuhu kuulus ka Vaivara kihelkonna ala ja 1347. aastal alustas Liivi ordu Narva linnuse tugevdamist. 1349. aastal moodustati Vasknarva foogtkond, samal aastal ehitati kihelkonna maa-alale esimene Vasknarva ordulinnus, kuid pihkvalased hävitasid selle sõjakäiguga samal aastal. 1354. aastal mainiti ajalooallikates esimest korda Jõhvi kihelkonda Virumaa koosseisus. Aastal 1367 põletasid novgorodlased kolmandat korda Narva. 1407. aastal 1406–1409 aastate Liivimaa-Pihkva sõjas, 29. juunil tungisid pihkvalased vürst Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstasid palju külasid ja pöördusid rikkaliku röövsaagiga tagasi. Aastatel 1427–1442 ehitas Liivi ordu Vasknarva ordulinnuse endisele kohale üles. Kindlust kutsuti Vastne-Narva, alamsaksa keeles Nyslot. Linnusest sai Vasknarva foogtkonna keskus. 1501. aasta Liivimaa-Moskva sõjas, Moskva suurvürstiriigi vägi, kus oli palju tatarlasi, tungis röövides ja rüüstates Virumaa kaudu Harjumaale. Teine Moskva vägi tegutses samal ajal Vanal-Liivimaal. Kuuenädalase rüüstamise jooksul hävitati palju majapidamisi ja vähenes rahvaarv. Üks kaasaegne allikas märkis ära 40 000 tapetut ja vangivõetut. 1503. aastal rajati Rakveres frantsisklaste Püha Mihkli katoliku kiriku klooster. 1520. aastast on Narva, dominiiiklaste Püha Anna kloostri esmamainimine.

Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

Liivimaa sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti varauusaeg, Liivimaa sõda

1558. aasta 22. jaanuaril, Vene-Liivi sõjas, Moskva tsaaririigi vägi tungis põhjas Virumaa ja lõunas Vastseliina kaudu Tartu piiskopkonda, rüüsteretk kestis kolm nädalat. 11. mail vallutasid Moskva tsaaririigi väed Narva. 6. juunil vallutasid Moskva tsaaririigi väed Vasknarva ja seejärel hõivasid Rakvere. 1558. aasta Narva piiramise ja vallutamise järel oli Virumaa ja Narva aastatel 1558–1581 Moskva tsaaririigi võimu all.

1561. aasta 4.–6. juunil andsid Harju-Viru rüütelkond ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. Järgnevatel 1561, 1566 ja 1571 aastatel, olid katkuaastad. 1568. aastaltoimus mõisameeste rüüsteretk Virumaale, piirati Rakvere linna ja põletati maha Rakvere juures alev ning lahkuti sõjasaagiga.

1570. aastal toimus Moskva tsaaririigi opritšnina rüüsteretk Narva, tapeti Narva venelasi, hävitati, põletati. 1573. aastal toimus Moskva tsaaririigi vägede suur sõjakäik Narva kaudu Viru-, Harju- ja Järvamaale, vallutati Paide linnus. Pärast Paide vallutamist liikus 16 000-meheline sõjavägi Läänemaale, sai aga Koluvere lahingus rootslastelt lüüa. 1573. aastal sai Rootsi vägede väepealik Liivimaal Claes Åkeson Tott ülesande vallutada koostöös admiral Hermann Flemingi juhitava laevastikuga Narva. 1574. aastal suundus rootsi vägi, nende seas palju šoti palgasõdureid Narva poole, ja piirasid jaanuarist edutult venelaste valduses olnud linna ning lahkusid 25. märtsil[47]. 1574. aasta kevadel, kui Rakvere piiramine ebaõnnestus ja hakkasid Rootsi väed Moskoovia kontolli all olevatel aladel röövima ja rüüstama[48].

 Pikemalt artiklites Vene-Liivi sõda, Kahekümneviieaastane sõda ja Rakvere piiramine (1574)

Rootsi valitsusaeg

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Rootsi aeg, Rootsi Ingeri ja Ingerimaa kubermang

1581. aasta 6. novembril vallutasid Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahelises Kahekümneviieaastases sõjas Rootsi väed moskoviitidelt Narva ja aastatel 1581–1591 kuulus Narva Rootsi Ingeri koosseisu. 1581. aasta Rakvere piiramise järel, kus linnust piiranud Rootsi vägesi juhtis Pontus De la Gardie, Vene garnison kapituleerus 4. märtsil 1581. 1583. aasta 10. augustil sõlmis Moskva tsaaririik Rootsiga kolmeks aastaks Pljussa vaherahu mille alusel Põhja- ja Lääne-Eesti alad läksid Rootsi kuninga võimu alla.

Läänemere ja Soome lahe äärsed maa-alad: Soome Suurvürstiriik, Ingerimaa ja Eestimaa hertsogkond, 1596. aasta Gerardus Mercatori kaardil

Rootsi kuninga Johan III poolt teostatud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa liitmine ühtseks territooriumiks – Eestimaa hertsogkonnaks, oli aluseks Pontus de la Gardie initsiatiivil Harju-Viru rüütelkonnast 20. märtsil 1584 Rootsi Eestimaal oma rüütelkonna moodustamiseks. Eestimaa hertsogkond jagati linnusläänideks. Rakvere sai Rakvere linnuslääni keskuseks, kus resideeris kuninglik asehaldur[2]

Rakvere linnusefoogtidena[49] ja hauptmannina valitsesid Halsten Nilsson (1581–1589). 1589. aastast linnusefoogti ja linnusepealiku ametid ühendati ning sellest alates juhtis Rakvere linnust ja lääni ainult linnusepealik, [50]Hans von der Nijenborch (1590–1592), Hans Brake (1593–1598), Helge Bengtsson (1600–1601[51]). Virumaa Rakvere lääni valitsesid[52]: Johan Hastfer (1581–1582), Gert Höjer (1583–1590), Jakob Persson (1597?–1598) ja Toolse lääni: Tönnes Maydel (1581), Henrik Eriksson Sabelstjerna[53], (1608–1610), Jöns Persson (Ruuth) (1610–1612), Jurgen Gersdorff (1614–1617). 1583. aastal sõlmitud Pljussa vaherahuga, läks Rakvere linn läks Rootsi valdusse.

 Pikemalt artiklites Rakvere ajalugu, Narva ajalugu, Rakvere lään, Narva lään, Toolse lään ja Rootsi Ingeri
Rootsi Läänemereprovintsid ja Virumaa, 1680

1590. aastal alanud Vene–Rootsi sõja 1595. aasta Täyssinä rahulepinguga loovutas Rootsi Moskva tsaaririigile Ingerimaa, mis oli saadud Pljussa vaherahuga, kuid Moskva tsaar loovutas Rootsile Eestimaa hertsogkonna koos kõigi linnustega: Narva, Tallinna, Rakvere, Toolse, Vasknarva, Porkuni linnusstega jt. Järgnevalt oli Eestimaa ja Virumaa, Narva kaasatud Rootsi-Poola sõtta Sigismundi vastu ja 1600–1611 aastate Poola-Rootsi sõtta. 1601. aastal vallutas Poola suurhetman Jan Zamoyski Rakvere suuremat vastupanuta. 1603. aastal lõid poolakad Rakvere lähedal Rootsi väesalka Palmse lähedal. Alles 1605. aastal õnnestus kuningas Karl IX-l Rakvere ja Virumaa edelaosa taasvallutada.

Aastatel 1591–1617 oli Virumaa Narva ja Vasknarva foogtkonnad ühendatud Narva lääniks. 17. sajandil liideti Virumaaga halduslikult Viru-Nigula kihelkonna alad, mis enne kandsid Mahu kihelkonna nime. Virumaa halduspiir ulatus sellest ajast Kunda jõeni.

Rootsi Läänemereprovintsid 17. sajandil

1613. aastal Venemaa Segaduste ajal, toimunud sõjategevuse käigus tungisid vene väed mõlemalt poolt Peipsit Eestimaale ja rüüstasid Alutaguse piirkonda. 1617. aastast oli Virumaa haldusüksussena Rootsi Ingeri osa. 1623. aastal mainiti esimest korda Vaivara kihelkonda (Waywerschen Kerspel) – endist Narva kihelkonda. 1641. aastal liideti Virumaa aladel olevad kirikukihelkonnad kiriklikult Ingeri superintendantuuriga.

1651. aastal ühendati Virumaa nii halduslikult, kui kiriklikult Eestimaa kubermanguga Eestimaa aadelkonna soovil. Aastatel 1654–1744 eksisteeris Iisaku kihelkond eraldi kihelkonnana. 1744. aastal liideti osa Iisaku kihelkonna alasid Jõhvi- ja osa Viru-Jaagupi kihelkonnaga. Rootsiaegsel Virumaal: Tristferi (S. Katarinæ), S. Mauritii, Wesenbergi (S. Michaelis)e, Maholmi (S. Nicolai)), Keeli (S. Jacobi), Katkulli (S. Simonis), Neukircheni (Klein-Marien)) kihelkonnad ja Alutagusel: Lüganuse kihelkond (rootsi keeles Luggenhusen), (Narva oli Ingerimaa kubermangus)[54]. 17. sajandil moodustati Vaivara kihelkond ja Iisaku kihelkond (vaheajaga, täieõiguslikult jälle 19. sajandil).

F. de Witt'i 18.saj alguses avaldatud kaart

1658. aastal sõlmiti Vallisaare mõisas (Usnowa) Vaivara kihelkonnas Vallisaare vaherahu, mis peatas 1656.–1658. aastal Moskva tsaaririigi alustatud Vene-Rootsi sõja.

 Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658)

1700. aastal algas Põhjasõda. Moskva tsaaririigi esimesed rüüstesalgad tungisid septembrikuus Virumaale. Algas Narva piiramine Moskva vägede poolt. 19. novembril toimus Põhjasõjas esimene Narva lahing (1700). Aastatel 1703–1704 tegid Vene vägede korduvad rüüsteretked Narva ümbruskonda. 1704. aastal Vene väed vallutasid Narva ja Narva maakond eraldati Virumaast ja liideti Moskva tsaaririigi Ingerimaa kubermanguga. 1708. aastal Narva ja Tartu kodanikkond viidi Moskva tsaaririigi aladele sundasumisele, kes osaliselt pääsesid tagasi alles viis aastat hiljem, väga paljud aga surid asumisel.

Eestimaa hertsogkonna Virumaa distrikt Eesti- ja Liivimaa kaardil aastast 1745.
Первый официальный атлас Российской империи (1745). Карта герцогств Эстляндского и Лифляндского, вместе с течением реки Двины

Uusaeg

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti uusaeg

Aastatel 1708–1722 oli Virumaa, Moskva tsaaririigis koos Tartumaaga Narva provintsina, Moskva tsaaririigi Peterburi kubermangu koosseisus, kui vallutatud ala. 1719. aastal, Vene tsaar Peeter I ukaasiga 29. maist 1719 moodustati Tallinna kubermang ning selle koosseisu kuulusid Põhja-Eesti, Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa distriktid, kuna Narva piirkond liideti algselt Peterburi kubermanguga.

Eestimaa hertsogkonna ja kubermangu Viru kreis ehk Cercle Ludwig August Mellini kaardil
1783

10. septembril 1721. aastal sõlmiti Uusikaupunki rahu, mis lõpetas Põhjasõja. Rootsi kuningriik loovutas sellega Eestimaa, Hiiumaa, Ingerimaa, Liivimaa ja Saaremaa, Venemaa keisririigile. 1727. aastal eraldati Narva piirkond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn Jaanilinnaga jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775–1802 Jamburgi maakonna maakonnalinnaks. Reveli kubermangu (Narva maakonna) idapiir algas Joala mõisast ja läks kuni Narva jõe suudmeni. 1783. aastal loodi Viru kreis ja Narva kreis, kuhu kuulus osa Virumaa maid ja osa Narva jõe taguseid Ingeri alasid. 1797. aastal eraldati Narva kreisile allunud maadest Narva linn, ülejäänud maad liideti Eestimaa kubermanguga. 1798. aastal moodustati Virumaal adrakohtu ringkond (1798–1888), kuhu kuulusid Iisaku, Jõhvi, Vaivara ja Viru-Nigula kirikukihelkondade alad. 1816. aastal jõustus Eestimaa talurahvaseadus, mis vabastas talupojad pärisorjusest. 1856. aasta 5. juunil anti välja uus talurahvaseadus, mis võimaldas talupoegadel maad rentida või päriseks osta. 1865. aastal toimus Jõhvis esimene laulupidu. 1866. aasta vallareformiga vabastati vallad mõisate eestkoste alt, neist said riiklikud haldusüksused.1867. aastal moodustati uuesti Iisaku kihelkond Jõhvi kihelkonna ja lõunapoolsete kihelkondade jagamisel. Aastatel 1891–1893 liideti enamus valdu suuremateks.

 Pikemalt artiklites Viru kreis ja Narva kreis

Uusim aeg

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Eesti uusim aeg, Viru maakond ja Viru maakond (1949–1950)

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 250–253
  2. ↑ 2,0 2,1 Ivar Paulson, Piirjooni Rakvere ajaloost, Virumaa Teataja, nr. 43, 15 aprill 1944
  3. ↑ Tvauri 2012, lk 29
  4. ↑ Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk I, kommentaar 32, lk 29
  5. ↑ Kristel Zilmer. He Drowned in Holmr’s Sea – His Cargo-ship Drifted to the Sea-bottom, Only Three Came out Alive’. Records and Representations of Baltic Traffic in the Viking Age and the Early Middle Ages in Early Nordic Sources. Doktoritöö, Tartu Ülikool, 2005
  6. ↑ Tvauri 2012, lk 28
  7. ↑ Arvo Alas, Islandi saagad ja Eesti. Looming 1999, nr 2, lk 244–248
  8. ↑ Raivo Palmaru. "Eesti vanimais kirjalikes allikais", lk 261–269. Keel ja Kirjandus, 1980, 5
  9. ↑ Marek Tamm. Uus allikas Liivimaa ristiusustamisest: Ida-Baltikumi kirjeldus Descriptiones terrarum'is (u 1255). Keel ja Kirjandus, 12, 2001, lk 872–884
  10. ↑ Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 27
  11. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, I 13, kommentaar 31, 32, lk 28–29
  12. ↑ Sulev Vahtre. Eesti ajalugu: kronoloogia. 1994. Tallinn: Olion
  13. ↑ Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 66
  14. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XIV, kommentaar 4, lk 103
  15. ↑ Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Lk 275
  16. ↑ Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 314
  17. ↑ Tõnisson 1982, lk 401–403, 406
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 Tõnisson 1982, lk 403
  20. ↑ Tõnisson 1982, lk 352–356
  21. ↑ Selart 2012, lk 395–396
  22. ↑ Lang 2007, lk 247–248
  23. ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 213
  24. ↑ Tõnisson 1982, lk 388, 401
  25. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIII, kommentaar 31, lk 199
  26. ↑ Tõnisson 1982, lk 388
  27. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XX 6, lk 174–175
  28. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXI 2–3, lk 178–181
  29. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIII 6–7, lk 196–203
  30. ↑ Vahtre 1990, lk 129–130
  31. ↑ Vahtre 1990, lk 144–145
  32. ↑ Selart 2012, lk 50
  33. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 1–2, 5–6, lk 210–219
  34. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 7, lk 218–221
  35. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 3–5, lk 230–233
  36. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 11, lk 236–237
  37. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 3, lk 240–243
  38. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 5–6, XXVIII 2, lk 242–247
  39. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 5–7, lk 248–253
  40. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIX 6–7, lk 260–263
  41. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXX 2–3, kommentaar 4, lk 264–267
  42. ↑ Vahtre 1990, lk 171
  43. ↑ Uno Trumm, Dietrich von Kyvel – Rakvere piirkonna suurvasall, SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2017, lk 24
  44. ↑ Kristjan Kaljusaar, Virumaa läänimehed 13. sajandi esimesel poolel, Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2021 (Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 2022), 31–64. 24
  45. ↑ Edgar V. Saks, Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal 1220 -1345, Võitleja = The Combatant : ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja, 1 July 1970
  46. ↑ Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk 71
  47. ↑ Rootslaste sõjakäik Rakvere linnuse alla (1574), Uno Trumm, Rakvere linnus ja maakond Liivi sõja ajal, SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2015
  48. ↑ Kristiina Savin, KURJAKUULUTAVAD ENDEMÄRGID 16. SAJANDIL Eesti- ja Liivimaaga seotud ülestähendusi Joen Klinti käsikirjalises endemärkide kogus (u 1586-1608), Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat = Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia, nr. 15, jaanuar 2015
  49. ↑ Jakob Koit, DIE MUSTERREGISTER DER ESTLÄNDISCHEN ADELSFAHNE VON 1584 UND 1586, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat = Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia, nr. 6, jaanuar 1975
  50. ↑ Johan Axel Almquist, Fogdar på Wesenbergs slott, Den civila lokalförvaltningen i Sverige 1523–1630, Riksarkivet, 1919, lk 655
  51. ↑ Hierta nr 381, www.adelsvapen.com
  52. ↑ Johan Axel Almquist, Fogdar på Wesenbergs slott, Den civila lokalförvaltningen i Sverige 1523–1630, Riksarkivet, 1919, lk 656
  53. ↑ Henrik Eriksson, Befallningsman Tolsborg Adlad av hertig Carl 1609, Ståthållare på Nyen 1611. Död 1619, www.adelsvapen.com
  54. ↑ Johan Axel Almquist, Fögderiindelningen i Estland och Livland. II. Wiek, Den civila lokalförvaltningen i Sverige 1523–1630, Riksarkivet, 1919, lk 649

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk lk. 70–86.
  • Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. Lk lk. 23–24.
  • Edgar V. Saks. "Viru nime iidsest algupärast". Võitleja, november 1963, nr 11, lk 8.
  • Virumaa, Maakonna minevikku ja olevikku kajastav koguteos. Koostanud Ernst Rosenberg. Viru Maavalitsuse väljaanne 1924, Rakvere.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti ala maakonnad muinasaja lõpul

Adsele • Alempois • Harjumaa • Jogentagana • Järvamaa • Läänemaa • Metsepole • Mõhu • Nurmekund • Revala • Saaremaa • Sakala • Soopoolitse • Ugandi • Vaiga • Valgatabalve • Virumaa

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Virumaa&oldid=6729584"