Eduard von Taaffe

Eduard von Taaffe
Sünniaeg	24. veebruar 1833 Viin
Surmaaeg	29. november 1895 (62-aastaselt)
Autasud	Kuldvillaku ordeni kavaler
[muuda Wikidatas]

Krahv Eduard Franz Joseph von Taaffe (Iiri tiitliga üheteistkümnes vikont Taaffe ja Ballymote'i parun; 24. veebruar 1833 Viin – 29. november 1895 Ellischau loss, Böömimaa (praegu Nalžovy Tšehhis)) oli Austria riigimees, konservatiivne sotsiaalreformide tegija ning Salzburgi maa, Ülem-Austria ja Tirooli president.

Tema suguvõsa oli iiri päritolu. Eduard oli minister Ludwig Patrick von Taaffe teine poeg.

Ta oli keiser Franz Joseph I noorpõlvesõber ning tegi kiiret poliitilist karjääri, astudes 1852 avalikku teenistusse.

Kui Eduardi vanem vend Charles, kes oli Austria ooberst 1873. aastal suri, päris Eduard tema Austria ja Briti aadlitiitlid.

• aastast 1863: Salzburgi maa president
• aastast 1867: Ülem-Austria asevalitseja
• 1867: haridus- ja kultuuriminister
• 1867: Austria (Tsisleitaania) asesiseminister ja aasta lõpus siseminister
• 1870–1871: Austria siseminister
• 1867–1870: Austria kaitse- ja politseiminister
• september 1868 – jaanuar 1870, ning aprill 1870: Austria peaministri kohusetäitja
• 1879–1893: Austria peaminister ja siseminister

Pärast Austria kaotust Preisi-Austria sõjas 1866 sai ta 1867 haridus- ja kultuuri- ning siseministriks Ferdinand von Beusti valitsuses ning seejärel kaitseministriks ja 1868 peaministri kohusetäitjaks pärast Carlos von Auerspergi erruminekut.

Oma esimesel perioodil valitsuses oli Taaffe üks peamisi keisri soovide esindajaid.

Ta sai keisri kutsel aseministriks algul Saksa Liberaalse Partei esindajana, kuid võttis varsti vahepealse positsiooni keisri tugeval toetusel põhiseadusse föderalistlikke parandusi sooviva partei ning siseminister Bergeri vahel.

Aastal 1870 astus ta valitsuse eestotsast tagasi, sest tema soov teha Böömimaale föderalistlikke järeleandmisi viis ta valitsusega konflikti. Taaffe koos Alfred Józef Potocki ja Berger tahtsid föderalistidele järeleandmisi teha, kuid liberaalne enamus tahtis Riiginõukogu võimu täielikult säilitada. Kumbki pool esitas keisrile oma seisukohti kaitsva memorandumi ning tagasiastumispalve. Pärast mõningat kõhklust kiitis keiser heaks enamuse poliitika ning Taaffe ja tema mõttekaaslased astusid tagasi.

Ent liberaalidel ei õnnestunud valitsemist jätkata, sest enamiku maade esindajad keeldusid Riiginõukokku ilmumast. Valitsus astus tagasi ning aprillis 1870 naasid Potocki ja Taaffe ametisse. Viimasel eu õnnestunud aga saavutada kokkulepet tšehhidega ning ta pidi tagasi astuma, loovutades koha Karl Siegmund von Hohenwarti klerikaalsele ja föderalistlikule valitsusele.

Kui 1879 liberaalne valitsus kukkus, kutsuti jälle ametisse Taaffe. Algul püüdis ta oma liini jätkata, kuid oli varsti sunnitud sõlmima kokkuleppe feodalistide ja föderalistidega. Valimised tõid enamuse rahvuslastele ja klerikaalidele. juulis 1879 sai Taaffe Austria peaministriks. Algul valitses ta koos liberaalidega, kuid varsti osutus see võimatuks ning ta oli sunnitud otsima tuge konservatiividelt.

Taaffe rajas 1882 aluse tõhusale sotsiaalseadusandluse (tööaja piiramine, puhkepäev pühapäeval, õnnetus- ja haiguskindlustus).

Aastal 1882 alandas Taaffe tsensusepiiri (maksu alammäära) üle 24-aastaste meeste valimistel osalemiseks 10 kuldnalt 5 kuldnale.

Enne seda reformi oli tsensusepiir määratud igal maal eraldi, kuid enamasti oli ta palju kõrgem, nii et valimistel sai osaleda ainult 6% Tsisleitaania meestest. Ent ka pärast seda reformi jäi veel neli valijate rühma, kelle hääli arvestati erinevalt olenevalt sellest, kui palju inimene maksu maksis.

Radikaalne Rahvuspartei ja teised rahvuslikud jõud ei lasknud Taaffel kehtestada (peaaegu) üldist valimisõigust.

Järgmise, radikaalsema valimisreformi teostas 1896 krahv Kasimir Felix Badeni.

Taaffel õnnestus veenda tšehhe valimiste boikoteerimisest loobuma. Tema enamus parlamendis sõltus tšehhi ja poola konservatiivide (mõisnike) ja klerikaalide toetusest.

Taaffe püüdis Austria rahvused võrdõiguslikena ühtses parlamendis ühendada. Hoolimata kasvavast opositsioonist saksa liberaalide poolt, kes ei tunnistanud rahvuste võrdsust, püsis Taaffe sellel positsioonil 13 aastat.

1880. keele-eeskirjaga, mis nägi ette tšehhi keele saksa keelega võrdõigusliku ametliku (kohtu- ja haldus-) keelena ka Böömimaa puhtsaksa rahvastiku aladel, kergendas Taaffe tšehhidel ametnikeks saamist. Samuti jaotas ta Praha ülikooli keele järgi. Neid samme vastustasid ägedalt Georg von Schönereri ja Karl Luegeri ümber kogunenud parempoolsed ning liberaalid.

Tema lepitusläbirääkimised tšehhidega jaanuaris 1890 Viinis nurjusid rahvuslikult meelestatud noortšehhide vastuseisu tõttu. Tal ei õnnestunud ära hoida Austria lõhenemist keele pinnal.

Taaffe saneeris riigieelarvet.

Kui tšehhid eesotsas František Ladislav Rieger veelgi radikaliseerusid, kaotas ta kontrolli oma valitsuse üle. Lõpuks astus ta 1893 tagasi, kui kõik parteid lükkasid tagasi tema valimisreformiettepaneku.

Taaffel ei olnud originaalseid ideid, kuid ta oli väga hea organisaator.

Ta oli väga halb kõnemees, kuid eravestlustes näitas ta üles iirlaslikku huumorimeelt. Ta oli väliselt küüniline ja frivoolne, kuid peitis endas patriootlikke tundeid ja lojaalsust keisrile.

Tal õnnestus säilitada kooskõla riigi kahe osa vahel ning põhiseaduslik valitsemiskord Austrias.

Ta oli jõudude vahekorra tõttu parlamendis tulema konservatiivideleja tšehhidele rohkem vastu, kui ta võib-olla oleks tahtnud.

Taaffe suri 1895 oma Ellischau lossis.