Austria

See artikkel räägib riigist; teiste tähenduste kohta vaata Austria (täpsustus)

See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Austria Vabariik saksa Republik Österreich
Austria lipp Austria vapp
Riigihümn	Land der Berge, Land am Strome
Pealinn	Viin
Pindala	83 879 km² (2014)[1]
Riigikeel	saksa keel, piirkondlikud keeled horvaadi, ungari ja sloveeni
Rahvaarv	8 979 894 (2022)[2]
Rahvastikutihedus	107,1 in/km²
Riigikord	föderatiivne vabariik
President	Alexander Van der Bellen
Liidukantsler	Karl Nehammer
Iseseisvus	27. juuli 1955 (liitlasvägede okupatsiooni lõpp)
SKT	447,033 mld $ (2019)
Valuuta	euro (EUR)
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen	.at
ROK-i kood	AUT
Telefonikood	43

Austria Vabariik (saksa keeles Republik Österreich) on merepiirita riik Kesk-Euroopas, 9 liidumaast koosnev föderatsioon.

Austria piirneb läänes Liechtensteini ja Šveitsiga, lõunas Itaalia ja Sloveeniaga, idas Ungari ja Slovakkiaga ning põhjas Saksamaa ja Tšehhi Vabariigiga. Austria pindala on 83 879 km². Maastik on väga mägine, kuna suure osa territooriumist võtavad enda alla Alpid. Ainult 32% territooriumist asub merepinnast madalamal kui 500 meetrit. Austria kõrgeim punkt on Großglockneri mägi (3798 meetrit merepinnast^[3]), madalaim punkt asub Neusiedli järve läheduses ja on 115 meetrit merepinnast.^[4]

Enamik rahvastikust räägib emakeelena saksa keele Baieri murret. Ametlikuks standardkeeleks on saksa keele Austria variant, mis on mõjutatud kohalikust murdest. Ametlikeks piirkondlikeks vähemuskeelteks on ungari (Burgenlandi liidumaal), horvaadi (Burgenlandi liidumaal) ja sloveeni (Kärnteni liidumaal). Mitteametlikud vähemuskeeled on serbia ja türgi.^[5]

Austria kujunemine on tihedalt seotud Habsburgide dünastiaga, kuna suurem osa maast kuulus sajandeid Saksa-Rooma keisririigi koosseisu. Alates reformatsioonist nägid mitmed keisrivõimuga rahulolematud Põhja-Saksa vürstid protestantismis võimalust oma sõltumatuse suurendamiseks. Pärast Kolmekümneaastast sõda hakkas Põhja-Saksamaal kasvama Prantsusmaa ja Rootsi mõju, mis üheskoos Preisi kuningriigi kujunemise ja tugevnemisega ning Napoleoni sissetungiga 19. sajandi alguses nõrgestasid pidevalt keisrivõimu kontrolli sealsete vürstiriikide üle. Seevastu lõuna pool, impeeriumi mittesaksa aladel, säilis nii keisri kui ka katoliku kiriku mõju. 17.–18. sajandil säilitas Austria oma suurvõimu positsiooni Euroopas^[6]. 1804. aastal, vastureaktsioonina Napoleoni kroonimisele prantslaste keisriks, kuulutas toonane Saksa-Rooma keiser Franz II välja Austria keisririigi. Pärast Napoleoni lüüasaamist sai Preisi kuningriigist Austria peamine konkurent võitluses ülemvõimu pärast Saksa aladel. Austria lüüasaamine Königgrätzi lahingus 1866 andis Preisimaale ülejäänud Saksa riikide seas selge eelispositsiooni. 1867. aasta riigireformiga muudeti Austria keisririik Austria-Ungari kaksikmonarhiaks. Prantsusmaa lüüasaamisega 1870. aasta Prantsuse-Preisi sõjas jäi Austria kõrvale Saksa keisririigi moodustamisest. Sellele vaatamata lähenes Austria järgnenud kümnenditel välispoliitiliselt Preisi poolt suunatud Saksa keisririigile. Troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi tapmisele järgnenud juulikriisi ajal 1914. aastal survestas Saksamaa Austriat esitama ultimaatumit Serbiale, mis viis esimese maailmasõja puhkemiseni.

Habsburgide valitsetud Austria-Ungari impeerium lakkas olemast esimese maailmasõja lõppedes 1918. Vahetult pärast seda nähti lühikest aega võimalust Austria ja Saksamaa liitmiseks ning moodustatud vabariik kandis esialgu nime Saksa-Austria Vabariik (Deutschösterreich). Kahe riigi liitmine langes päevakorrast Saint-Germain-en-Laye rahulepinguga 1919, millega loodi Esimene Austria vabariik. 1938. aastal okupeeris ja annekteeris Saksamaa Austria (anšluss)^[7]. Anneksioon kestis kuni teise maailmasõja lõpuni 1945. aastal. Seejärel okupeerisid Austria liitlasväed ning Austrias taastati varasem demokraatlik konstitutsioon. 1955. aastal taastati Austria riigilepinguga Austria suveräänsus ning liitlaste okupatsioon lõppes. Samal aastal võttis Austria parlament vastu neutraliteedideklaratsiooni, millega Teine Austria Vabariik kohustus rahvusvahelistes konfliktides jääma neutraalseks.

Tänapäeval on Austria parlamentaarsel esindusdemokraatial põhinev föderaalriik, mis koosneb üheksast liidumaast^[8]. Pealinn ja ühtlasi suurim linn on 1,7 miljoni elanikuga Viin. Sisemajanduse kogutoodangu (43 900 USD elaniku kohta 2014^[9]) poolest kuulub Austria maailma jõukaimate riikide hulka. Riigi kõrge elatusstandard kajastub maailma inimarengu indeksis (23. koht 2014. aastal^[10]). 1955. aastast on Austria ÜRO liige, 1995. aastast Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi liige ning 1999. aastast eurotsooni liige.

Austria saksakeelne nimi Österreich tähendab idariiki. See tuleneb vanast ülemsaksakeelsest sõnast Ostarrichi, mis esimest korda ilmus ühes ürikus (Ostarichi-Urkunde) 996. aastal^[11]. Võimalik, et tegemist on keskaegse ladina kohanime Marcia orientalis ("Idariik" või "Idamark") tõlkega kohalikku baieri dialekti; teadaolevalt moodustati 976. aastal tänapäeva Austria aladel Baieri hertsogkonna idapoolne piirimaa. "Austria" on saksapärase nime latiniseeritud vorm, mis ilmub kirjalikesse allikatesse esimest korda 12. sajandil. Sel ajal kujutasid Austria Doonau-piirkonnad (Ülem- ja Alam-Austria) endast nii Baieri kui ka üldse Saksa riikide kõige idapoolsemaid alasid, mida sel ajal asustasid sorbid, polaabid jt slaavi hõimud.

Austria Teise vabariigi poliitiline süsteem põhineb 1920. aastal vastu võetud konstitutsioonil, mille kohaselt on Austria demokraatlik föderaalne vabariik. Konstitutsiooni täiendati 1929. aastal ning taaskehtestati 1945. aastal. Riigipeaks on föderaalpresident (Bundespräsident), kelle valib rahvas. Valitsusjuht on föderaalkantsler, kelle määrab ametisse president. Valitsus on võimalik tagandada presidendi dekreediga või parlamendi alamkoja (Nationalrat) mittesalajase hääletuse tulemusel^[12].

Austria parlament koosneb kahest kojast: 183-kohalisest Nationalrat'ist (alamkoda) ja 63-kohalisest Bundesrat'ist (ülemkogu). Alamkoja valimised toimuvad regulaarselt iga 5 aasta järel (või alamkoja erakorralise laialisaatmise järel) ning valimistel võib osaleda iga vähemalt 16-aastane hääleõiguslik kodanik, mis on koos Maltaga Euroopa Liidu madalaim vanusepiir. 1992. aastal alandati vanusepiir 19-lt 18-le ja 2007. aastal 18-lt 16-le. Erakondade jaoks on kehtestatud 4% valimiskünnis. Valimisringkondi on kokku 43^[13]. Alamkojal on seadusloomes juhtiv roll. Bundesrat, mis esindab üheksat liidumaad, on piiratud vetoõigus^[14]. Märgatavat mõju seadusandlikule protsessile omab ka konstitutsioonikohus (Verfassungsgerichtshof)^[15]. Alates 1995. aastast on Euroopa Kohtu otsused Austria suhtes ülimuslikud. Euroopa Inimõiguste Konventsioon on integreeritud Austria konstitutsiooni ja Austria rakendab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid^[16].

Kuigi ametlikult on Austria föderaalriik, on liidumaadel tegelikult vähe poliitilist võimu. Liidumaadel ei ole kohtuvõimu, see on ainult riiklik.

Igal liidumaal on ka oma kohalik parlament Landtag (maapäev), mis valitakse viieks aastaks (Ülem-Austrias kuueks aastaks). Kõik maapäevad on ühekojalised. Kõige väiksemad maapäevad on Burgenlandi, Kärnteni, Salzburgi, Tirooli ja Vorarlbergi liidumaadel (36 kohta), Steiermargi maapäev on 48- ning Alam- ja Ülem-Austria maapäevad on 56-kohalised. Liidumaade valitsusjuhiks on kuberner (meessoost Landeshauptmann, naissoost Landeshauptfrau), kes on praktiliselt alati maapäevas enamusse kuuluva partei liidumaa osakonna juht.

Viin on ühteaegu nii linn kui ka liidumaa, sellepärast on Viini linnapea ka Viini liidumaa kuberner. Ka Viini 100-kohalise linnavolikogu (Gemeinderat) liikmed on kõik korraga ka Viini maapäeva liikmed, kuid Viini linnaseadus nõuab linnaasjade ja maa-asjade lahusust. Seega toimuvad linnavolikogu ja maapäeva istungid eraldi, kuigi liikmed on samad. Linnavolikogu istungil tohib arutada ainult linnaasju, maa-asjade arutamine on keelatud ja maapäeva istungil võib arutada ainult maa-asju, kuid mitte linnaasju.

Viimased maapäevade valimised toimusid Ülem-Austrias 2015, Alam-Austrias, Kärntenis, Salzburgis ja Tiroolis 2018, Steiermargis ja Vorarlbergis 2019 ning Burgenlandis ja Viinis 2020. Järgmised valimised toimuvad Ülem-Austrias 2021, Alam-Austrias, Kärntenis, Salzburgis ja Tiroolis 2023, Steiermargis ja Vorarlbergis 2024 ning Burgenlandis ja Viinis 2025.

2006. aasta üldvalimistel saavutasid tugevama tulemuse sotsiaaldemokraadid (Sozialdemokratische Partei Österreich, SPÖ), samal ajal kui konservatiivid (Österreichische Volkspartei, ÖVP) kaotasid ligikaudu 8% varasemast toetajaskonnast. Moodustati konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide nn suur koalitsioon (kestis juunini 2008, kantsleriks sotsiaaldemokraat Alfred Gusenbauer). 2008. aasta valimised nõrgestasid mõlemat suurparteid, kuid kahe peale saavutati siiski 70% valijate toetus. Kantsleriks sai sotsiaaldemokraat Werner Faymann. Kolmanda tulemuse saavutasid rohelised (11%). Parempoolsed (FPÖ) ja Austria Tulevikuliit (Bündnis Zukunft Österreich) kogusid ühtekokku alla 20% häältest. Ka 2013. aasta valimiste järel säilitasid SPÖ ja ÖVP kahe peale parlamendis enamuse (99 kohta 183-st). FPÖ-l on 40 ja rohelistel 24 kohta. Ülejäänud kohad jagunevad kahe väikepartei vahel^[17].

2017. aasta valimistel kaotasid rohelised kõik kohad, samas SPÖ koosseis ei muutunud, kuid suurimad võitjad olid ÖVP ja FPÖ, mis moodustasid ka valitsuse ja ÖVP juht, 31-aastane Sebastian Kurz sai maailma kõige noorimaks valitsusjuhiks. 2019. aastal ÖVP ja FPÖ koalitsioon lagunes, korraldatud erivalimistel kaotasid SPÖ ja FPÖ vastavalt 12 ja 20 kohta, rohelised pääsesid uuesti parlamenti, võites 26 kohta. 2020. aastal moodustati uus ÖVP ja roheliste koalitsioon, ning Kurz sai uuesti kantsleriks ja on jälle ka maailma noorim valitsusjuht.

Kõik Viini linnapead aastast 1945 on olnud SPÖ liikmed. Ka kõik Burgenlandi kubernerid on alates 1964. aastast olnud SPÖ liikmed, samas kõik Alam-Austria, Ülem-Austria, Tirooli ja Vorarlbergi kubernerid alates 1945. aastast on olnud ÖVP liikmed. Salzburgi ja Steiermargi kubernerid olid alates 1945. aastast kuni vastavalt 2004. ja 2005. aastani kõik ÖVP liikmed, seejärel sai võimule mõlemal liidumaal SPÖ, kuid pärast 2013. ja 2015. aastast on mõlemal liidumaal ÖVP juhitud valitsus. Kärnten oli pikka aega (1945–1989) SPÖ kants, kuni kuberneriks sai vastuoluline FPÖ parteijuht Jörg Haider. Ta kaotas umbusaldushääletuse 1991, mispeale valitses kuni 1999. aastani ÖVP, kuid 1999 valiti Haider tagasi. 2013. aastal tuli Kärntenis uuesti võimule SPÖ, kuberneriks Peter Kaiser.

Viinis valitseb SPÖ-roheliste koalitsioon, Burgenlandis SPÖ enamus (19 kohta 36st), Kärntenis ja Steiermargis nn suur koalitsioon (Kärntenis SPÖ, Steiermargis ÖVP juhitud), Tiroolis ja Vorarlbergis ÖVP-roheliste koalitsioon, Salzburgis ÖVP-roheliste-NEOS koalitsioon ning Alam-Austrias ja Ülem-Austrias ÖVP juhitud Proporz.

1955. aasta Austria riigilepinguga lõppes liitlaste okupatsioon ja Austriat tunnustati taas suveräänse riigina. 26. oktoobril 1955 deklareeris Austria oma neutraliteeti, mille kohaselt pidi riik hoiduma sõjalistest liitudest ning mitte lubama oma territooriumile välismaiseid sõjaväebaase. Neutraliteet jäi mitmeks aastakümneks Austria välispoliitika nurgakiviks. Muutus tekkis seoses Nõukogude Liidu likvideerimisega. Alates 1995. aastast teeb Austria koostööd Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikatega ning osaleb NATO rahupartnerlusprogrammi (Partnership for Peace) raames rahumissioonidel^[18]. 1955. aasta neutraliteedilepingust kehtib praegu vaid klausel, mis ei luba Austria territooriumil rajada välismaiseid sõjaväebaase. Austria kuulub Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE).

Austria sõjavägi (Bundesheer) põhineb kohustuslikul ajateenistusel. Iga sobiva tervisliku seisundiga meeskodanik vanuses 18–50 aastat on sõjaväeteenistuskohuslane ning peab enne 35. eluaastat läbima 6-kuulise ajateenistuse, mille järel ta arvatakse kaheksaks aastaks reservi. Vabatahtlik ajateenistuse läbimine on võimalik alates 16. eluaastast, seda nii meestele kui naistele. Maailmavaatelistel, religioossetel vm põhjusel võib taotleda ajateenistuse asendamist üheksakuulise tsiviilteenistusega^[19]. Alates 1998. aastast võivad naised saada elukutselisteks sõduriteks.

2013. aastal korraldatud rahvahääletuse tulemusega (59.7-40.3) lükati tagasi üleminek kutselisele sõjaväele. Ainsa liidumaana hääletas ülemineku poolt Viin.^[20]

Austria sõjajõud (Streitkräfteführungskommando) koosnevad maavägedest (Landstreitkräfte), õhuvägedest (Luftstreitkräfte), rahvusvahelistest missioonivägedest (Internationale Einsätze) ja erivägedest (Spezialeinsatzkräfte). Lisanduvad mitmesugused juhtimis- ja tugiteenistused (Kommando Einsatzunterstützung, Führungsunterstützungszentrum). Merepiirita riigina puudub Austrial merevägi.

2012. aastal moodustasid Austria kaitsekulutused 0,8% sisemajanduse kogutoodangust^[21]. Elavjõudude suurus on ligikaudu 27 000 inimest^[22], kellest umbes 12 000 on ajateenijad. Põhiseaduse järgi on sõjavägede ülemjuhatajaks riigipea (president), tegelikuks juhiks on kaitseminister.

Külma sõja ajal oli Austria oma idabloki naabritest (Tšehhoslovakkia, Ungari) eraldatud nn raudse eesriidega. Pärast selle langemist abistasid sõjajõud Austria piirivalvet illegaalse immigratsiooni ohjeldamisel endistest sotsialismileeri maadest. Vajadus sõjaväe koostööks piirivalvega lakkas 2008. aastal, mil Ungari ja Slovakkia ühinesid Euroopa Liidu Schengeni viisaruumiga. Riigi pikaajaline neutraliteet ei takista osalemast ÜRO rahuvalvejõududes jm humanitaarmissioonidel. Katastroofide likvideerimiseks loodud kiirreageerimisüksus koosneb üksnes vabatahtlikest ning teeb tihedat koostööd tsiviilspetsialistidega (nt päästekoerte teenistus).

Föderaalriigina jaguneb Austria üheksaks liidumaaks (Bundesländer), mis on omakorda jagatud regioonideks (Bezirke) ja linnadeks. Regioonid jagunevad omavalitsuslikeks kogukondadeks (Gemeinden). Linnad ei ole üksnes administratiivsed üksused, vaid omavad mõningaid föderaalvalitsusest sõltumatuid seadusandlikke õigusi, peamiselt kultuuri, sotsiaalhoolekande, linnaplaneerimise ja ehituse ning keskkonnakaitse (mh jahipidamise) valdkonnas.

Elanike arv seisuga 1. jaanuar 2012

1. Viin – 1,731 mln
2. Graz – 265 000
3. Linz – 191 000
4. Salzburg – 149 000
5. Innsbruck – 121 000
6. Klagenfurt – 95 000

Austria asub 46° ja 49° põhjalaiuse ning 9° ja 18° idapikkuse vahel. Maa on valdavalt mägine, eriti lääneosas. Austria 84 000 km² kogupindalast hõlmavad tasandikud umbes veerandi (valdavalt idaosas) ja ainult 32% territooriumist asub madalamal kui 500 m merepinnast.

Geograafiliselt jaguneb Austria 5 vööndiks: Ida-Alpid (u 62% territooriumist), Alpide ja Karpaatide eelmäestikud (12%), Pannoonia tasandik ümbritsevate eelmäestikega (12%), Böömi massiivi keskosas asuv Austria graniidiplatoo (10%) ja osa Viini basseinist (4%).

Kõrgeimad mäed:

Fütogeograafiliselt kuulub Austria boreaalse vööndi tsirkumboreaalsesse alasse. Austria territoorium jaguneb nelja ökotüüpi: Kesk-Euroopa segametsad, Pannoonia segametsad, Alpi okaspuu- ja segametsad ning Lääne-Euroopa laialehised metsad.

Suurem osa Austriast asub mõõdukas kliimavöötmes, kus puhuvad valdavalt niisked läänetuuled. Kuna ligemale ¾ maast moodustavad Alpid, siis on mäestikuline kliima domineeriv. Idaosas Pannoonia tasandikul ja piki Doonau orgu on kliima kontinentaalsem ja kuivem kui mägistel aladel. Hoolimata suhteliselt külmadest talvedest (−10°...0 °C) võivad suvised temperatuurid olla suhteliselt kõrged (keskmiselt 20 °C; maksimum 40,5 °C augustis 2013)^[23].

Austria on turumajanduslik arenenud tööstusriik. 1. jaanuaril 2002 võeti kasutusele euro, mis vahetas välja Austria šillingi.

Pärast teist maailmasõda riigistati Saksamaale kuulunud ettevõtted. Riigi valduses on rasketööstuse põhiharud (energeetika, metallurgia, naftatööstus) ja suured pangad.^[viide?] Haldusfirma Österreichische Industrieverwaltungs-Aktiengesellschaft kontrolli all olevais riigiettevõtteis valmib veerand Austria tööstustoodangust.^[viide?] Riigistatud tööstus on suuremalt jaolt erastatud (OMV AG, Voestalpine AG, VA Technologie AG, Steyr Daimler Puch AG, Austria Metall AG). Steyr-Daimler-Puch müüdi kontsernile Magna International, VA Tech Siemens AG-le, Jenbacher Werke General Electricule.

Austria majandusse on paigutatud rohkesti väliskapitali, millest kolmandik pärineb Saksamaalt. Et Austria välispoliitika põhineb neutraalsusel, on sõjalised kulutused piiratud. See on soodustanud Austria majanduse ühtlasemat arengut võrreldes Lääne-Euroopa tööstusmaadega.

2017. aastal oli Austrias tööjõulisi 4,26 miljonit ja töötus 5,5%. 3% elanikkonnast elas allpool vaesuspiiri.^[24]

 Pikemalt artiklis Austria energeetika

1972. aastal, pärast parlamendi üksmeelset heakskiitu, alustati Doonau jõel Zwentendorfis tuumaelektrijaama ehitust. 1978. aastal toimunud referendumil hääletas 50,5% tuumaenergia kasutamise vastu^[25], mille järel keelustati selle kasutamine parlamendi dekreediga hoolimata sellest, et Zwentendorfi tuumajaam oli valminud.

Üle poole Austria elektrivajadusest saadakse veejõust. Taastuvenergia (lisaks veele ka tuul, päikeseenergia ja biomass) moodustab 62,89% Austria energiatarbimisest. Ülejäänu pärineb maagaasist ja naftast.^[26]

Austria tähtsaimad ekspordiartiklid on masinad ja varuosad, mootorsõidukid ja nende varuosad, paber ja papp, metallikaubad, kemikaalid, raud ja teras, tekstiilid ning toidukaubad. Austria tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 30,96%, Itaalia 8,17%, Šveits 4,99% ja Ameerika Ühendriigid 3,99%-ga (2009).^[24]

Austria tähtsaimad impordiartiklid on *masinad ja varuosad, mootorsõidukid, kemikaalid, metallikaubad, nafta ja naftasaadused ning toidukaubad. Austria tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 45,07%, Šveits 6,76%, Itaalia 6,66% ja Holland 4,03%-ga (2009).^[24]

2008. aasta esimeses kvartalis oli Austrias registreeritud töötuid 175 000, millele vastab Austria arvutusmetoodika järgi töötus 6,7% (Euroopa Liidu metoodika järgi 4,2%). Kõige suurem töötus on teeninduses, eriti turismimajanduses. Koos koolitatavate inimestega on tööta umbes 296 800 inimest. Töötutest oli 2008. aasta esimeses kvartalis mehi 93 600 ja naisi 81 600 ning alla 25-aastasi noori umbes 48 000. Töötuse näitajad on Euroopa Liidu keskmisega võrreldes head.

55–64-aastastest töötab 40,7%. See on Euroopa võrdluses kasin näitaja. Varase pensionilemineku levik on seotud koondamistega riigiettevõtetes ja osaliselt või täielikult riigile kuuluvates eraettevõtetes.

Austria suurim börs on Viini Börs, mille tähtsaim börsiindeks on Austrian Traded Index (ATX).

1988. aasta andmetel on umbes 45% Austria pindalast kasutusel põllumajanduses.^[viide?]

Austria põllumajandus põhineb väikemajanditel. Püütakse spetsialiseeruda kvaliteettoodetele, sest Euroopa Liidu laienemine teravdab konkurentsi. 10% majandeist tegeleb mahepõllundusega. Austrias on mahepõllunduse osakaal Euroopa Liidu suurim.

Tähtsaim põllukultuuride kasvatamise piirkond on Marchfeld Viini lähedal.

Tähtsaim põllumajanduslik eksporttoode on vein, mida viiakse peamiselt Saksamaale (2/3 ekspordist), Šveitsi ja USA-sse. Veini eksporti kahjustas 1985. aasta glükoolveiniskandaal, ent vahepeal on Austria kvaliteetveinid nii palju paremaks läinud, et eksport on suurem kui enne skandaali.

1988. aasta andmetel on umbes 40% Austriast kasutusel metsamajanduses.^[viide?]

Suurte metsade tõttu on metsamajandus oluline majandusharu. Toorainega varustatakse kohalikku puidutööstust ja paberitööstust. Toorpuitu eksporditakse peamiselt Lõuna-Euroopasse.

Jahimajandus ja kalandus on väikese mahuga ning orienteeruvad enamjaolt kodumaisele turule.

Mäetööstuse tähtsus on viimastel kümnenditel vähenenud. Näiteks plii kaevandamine Bad Bleibergis on lõpetatud. Suletud on ka suurem osa rauamaagi- ja pruunsöekaevandusi.

Olulised on veel soola, rauamaagi (koos hematiidiga 2 091 995 tonni, peaaegu kõik Erzbergilt), magnesiidi (769 188 tonni) ja volframimaagi (400 000 tonni) kaevandamine ning nafta (856 270 tonni) ja maagaasi (1,76 miljardit kuupmeetrit). Suurim soolatootja Salinen Austria tootis 2006. aastal 764 189 tonni keedusoola ja 1336 tonni kivisoola. Pruunsöekaevandusi on jäänud ainult üks (7854 tonni 2006, 3,7 miljonit tonni 1970).

Mäetööstuses on umbes 5000 töötajat, kellest enamik töötab kivimurdudes ning kruusa- ja liivakarjäärides.^[27]

Tööstuses on esikohal rasketööstus. Musta metallurgia (Linz, Leoben, Kapfenberg) toodang ületab omamaised vajadused. Värvilistest metallidest toodetakse kõige rohkem alumiiniumi (Ranshofenis), vaske (Brixleggis) ja pliid (Gailitzis). Üle poole elektrienergiast annavad hüdroelektrijaamad. Masinatööstus (Viin, Graz, Sankt Pölten, Steyr) toodab kerge-, toiduaine- ja naftatööstuse ning energeetikaseadmeid, elektriaparaate, vedureid, mootorrattaid ja jõelaevu. Keemiatööstuse põhitoodangusse kuuluvad lämmastikväetised (Linz), kunstkiud (Gmunden) ja plastid.

Teenused moodustavad Austrias üle poole hüvistest. Peamised valdkonnad on turism, kaubandus ja pangandus.

Austria pangad lõikavad tänini kasu rangest pangasaladusest. Pärast Euroopa Liitu astumist kaotati küll pangakontode anonüümsus, kuid võimud pääsevad neile ligi üksnes kohtuniku korraldusega.

Turism on Austrias oluline majandusharu. Umbes 5% sisemajanduse kogutoodangust on otseselt või kaudselt seotud talispordiga.

2016. aastal elas Austrias hinnanguliselt 8 576 149 inimest, ligikaudu veerand neist pealinnas Viinis (1,8 miljonit, koos eeslinnadega 2,6 miljonit). Aastatel 2001–2011 kasvas Austria rahvaarv 4,6% võrra, mis on viimaste kümnendite suurim tõus. Suurem osa selles langeb sisserände arvele. Rahvaarv suurenes kõigil liidumaadel, välja arvatud Kärtneris (−0,6%). 43% elanikkonnast on koondunud Ida-Austriasse (Viin, Alam-Austria, Burgenland), järgneb Lääne-Austria (Ülem-Austria, Salzburg, Tirool, Vorarlberg) 36%-ga. Lõunapoolsete liidumaade (Kärtner, Steiermark) arvele langeb 21%^[28].

31. oktoobri 2013 seisuga elas Austrias 954 meest iga 1000 naise kohta (absoluutarvudes vastavalt 4,15 ja 4,35 miljonit). Naiste arvuline ülekaal tuleneb nende kõrgemast elueast. 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal rahvastikus oli 18,3% ja see tõuseb. Alla 15-aastaste laste osakaal 14,4% oli jäänud samaks. Loomulik iive oli kergelt negatiivne (−0,01% ehk −942 inimest). Rahvastiku keskmine vanus oli 42,2 aastat. Muu riigi kodakondsusega isikuid oli 12,4%. 16,6% elanikest olid sündinud välismaal, peamiselt Saksamaal (73 000), Türgis (71 000), Bosnias ja Hertsegoviinas (55 000), Serbias (42 000), Tšehhis (33 000), Rumeenias (26 000) ja Poolas (21 000). 2011. aasta loenduse kohaselt omas 2/5 välismaal sündinud elanikest Austria kodakondsust (enamasti saadud naturalisatsiooni korras). Muudest rahvustest inimesi elas kõige enam Viinis (21,7%), millele järgnesid läänepoolsed liidumaad Vorarlberg (13,2%), Salzburg (12,6%) ja Tirool (11%)^[29].

Aastatel 2001–2011 jäi elussündide arv aastas 75 000 ja 78 000 vahele. 41,7% lastest sündis registreerimata kooselust või üksikvanematel^[30]. Populaarseimad nimed olid Anna ja Lukas^[31]. Iga viljakas eas naise kohta sündis 2014. aastal 1,46 last. Keskmine vanus esimese lapse sündimisel on 29 aastat. Oodatav eluiga oli meestel 78,9 aastat (2004 76,4 aastat) ja naistel 83,7 aastat (2004 82,1 aastat)^[32].

2014. aastal immigreerus Austriasse 170 115 ja emigreerus 97 791 inimest. Rahvaarv suurenes sisserände arvel 72 324 inimese võrra, mis on 2013. aastaga võrreldes 32% tõus (siis +54 728). 62% immigrantidest pärineb teistest Euroopa Liidu maadest (+44 841), eriti Rumeeniast (+12 710), Ungarist (+7798) ja Saksamaalt (+5562). Väljastpoolt Euroopa Liitu saabus 29 902 inimest, peamiselt Bosniast ja Hertsegoviinast (+2625), Serbiast (+2543) ja Kosovost (+1375). Väljaspool Euroopat olid sisserändajate peamisteks lähteriikideks Süüria (+7129), Afganistan (+2709). Austria-siseselt oli eelistatud sihtkohaks Viin (35% kõigist sisserännanutest)^[33].

Austria riigikeel on saksa keel, mida räägib emakeelena või õpitud keelena 96% elanikkonnast. Saksa keel on kasutusel haridussüsteemis ja meedias, kuigi sõnavaras ja häälduses leidub erinevusi Saksamaal kõneldavast standardkeelest (näiteks "jaanuar" on kõrgsaksa keeles Januar, kuid Austrias Jänner). Esineb arvukalt kohalikke dialekte, mille rääkijatel võib olla raskusi üksteisest arusaamisega. Üldiselt on Austrias levinuim baieri dialekt, millest omakorda eristatakse kahte alamdialekti: keskbaieri, mida räägitakse peamiselt Alam- ja Ülem-Austrias ning Salzburgi ja Burgenlandi põhjaosas. Sellest omakorda eksisteerib Viini dialekt, mida väljaspool Viini peaaegu üldse ei räägita, ka linna ümbritseval Alam-Austria liidumaal ei tunta paljusid Viini väljendeid. Steiermargis, Kärntenis, Tiroolis ning Salzburgi ja Burgenlandi lõunaosas räägitakse rohkem lõunabaieri dialekti. Vorarlberg on eriline, kuna seal domineerib alemanni dialekt. Võõrkeeltest on enim levinud inglise keele oskus, mida emakeelena räägib 0,7%, kuid õpitud keelena u 40% elanikkonnast^[34]. Kärtneri ja Steiermargi liidumaal on ametlikuks vähemuskeeleks sloveenia keel, Burgendlandi liidumaal ungari keel. 2015. aasta seisuga räägib emakeelena türgi keelt 183 000, serbia keelt 177 000, inglise keelt 58 600, bosnia keelt 34 900, poola keelt 30 600, albaania keelt 28 200, tšehhi keelt 17 700, araabia keelt 17 600, rumeenia keelt 16 900, pärsia ja itaalia keelt kumbagi 10 700, prantsuse keelt 10 200 ja hispaania keelt 9980 inimest^[35].

Austria kodakondsuse taotlemisel naturalisatsiooni korras on nõutav saksa keele oskus B1-tasemel^[36].

Ajalooliselt tavatseti pidada austerlasi etnilisteks sakslasteks, kuid see suhtumine muutus esimese maailmasõja järel ning veelgi enam pärast teist maailmasõda^[37]. Traumaatilised sõjalis-poliitilised sündmused ja soov distantseeruda natsismist viisid katseteni luua omaenda eristuv identiteet ning tänapäeval ei pea enamik austerlasi ennast sakslasteks^[38].

Ajalooliselt on Austrias elanud suured sloveeni ja horvaadi (Kärtneri liidumaal) ning ungari kogukonnad (Burgenlandi liidumaal), keda 1955. aasta Riigilepinguga tunnustatakse kui vähemusrahvustena^[39]. Kärtneri liidumaal võib kohati leiduda vähemusrahvuste ja saksakeelse enamuse vahelisi pingeid, mida 1990. aastatel ja 2000. aastate esimesel poolel võimendas FPÖ^[40]

Põhja- ja Kesk-Saksamaalt lähtunud reformatsiooni järel kujunesid Austria ja Baierimaa 16.–17. sajandil vastureformatsiooni tuumikaladeks. Habsburgide monarhia nägi ennast kui katoliikluse kaitsjaid ning kehtestas ranged seadused selle mõju taastamiseks ja levitamiseks. Olud hakkasid leevenema seoses 18. sajandi valgustusega. 1781. aastal andis keiser Joseph II tolerantsuspatendi, mis võimaldas teistele konfessioonidele piiratud tegevusvabaduse. Usuvabadus deklareeriti konstitutsioonilise aktiga 1867. aastal, millega ühtlasi tunnustati rooma-katoliku kiriku kõrval ka ortodoksi (kreeka, serbia, rumeenia, vene, bulgaaria) ja protestantlikke (luterlased, kalvinistid) kirikuid, samuti juute. Pärast Bosnia ja Hertsegoviin annekteerimist 1912. aastal tunnustati ametlikult ka islamit^[41].

Tänapäeval käsitletakse kirikuid kui juriidilisi isikuid, mis alluvad riiklikule seadustikule. Kokku on Austrias 14 ametlikult tunnustatud kirikut ja religioosset kogukonda ning 10 registreeritud uskkonda. Ajalooliselt on olnud mõjukaim katoliku kirik, ehkki alates 20. sajandi teisest poolest on aktiivsete usklike arv pidevalt vähenenud. Jaanuari 2011 seisuga moodustasid registreeritud katoliiklased 64,1% ja protestandid 3,8% elanikkonnast (20. sajandi lõpul vastavalt 74% ja 5%). Traditsiooniliselt maksavad Austria kristlased kirikumaksu (Kirchenbeitrag), mis moodustab umbes 1% nende sissetulekust^[41].

Ligikaudu 340 000 inimest, peamiselt sisserännanud Türgist, Bosniast ja Hertsegoviinast ning Kosovost, kuulub islamikogudustesse. Ortodoksi kiriku liikmeid on umbes 180 000 (peamiselt serblased). 20 000 inimest kuulub Jehoova tunnistajate kogudustesse. 20% rahvastikust ei tunnista ühtki religiooni^[41].

Austria juudi kogukond vähenes 1938. aasta 200 000-lt umbes 4500-ni teise maailmasõja järel. Umbes 65 000 Austria juuti hukkus holokaustis ning 130 000 emigreerus. Suurem osa praegusest juudi kogukonnast rändas sisse teise maailmasõja järgsetel kümnenditel, peamiselt Ida-Euroopast ja Kesk-Aasiast. Usuliselt aktiivseid juute leidub praegu umbes 8100^[41].

Üldhariduse andmine on osalt liidumaade, osalt föderaalvalitsuse pädevuses. Koolikohustus kestab 9 klassi, tavaliselt 15.–16. eluaastani. Eelharidus (Kindergarten) on enamikus liidumaadest tasuta ning seda võimaldatakse soovi korral kõigile lastele 3. ja 6. eluaasta vahel. Lasteaias käimine pole kohustuslik kuid enamik vanemaid näeb seda lapse haridustee tavapärase osana. Igale lasteaiarühmale on ette nähtud kvalifitseeritud õpetaja ja abiõpetaja. Algharidus (Volksschule) kestab 4 aastat. Oluliseks peetakse tugevat sidet õpetaja ja õpilaste vahel, seetõttu töötab sama õpetaja klassi kogu algkooli vältel. Rõhku pannakse lugemis-, kirjutamis- ja arvutusoskusele. Kogu klass järgib ühtset õppeprogrammi. Õpilased töötavad individuaalselt, projektiõpe on vähem levinud. Antakse kodutöid. Seoses vanemate suurenenud tööhõivega korraldab aina enam koole lastele tundide-eelset või -järgset järelevalvet^[42].

Sarnaselt Saksamaaga on põhikoolis võimalik valida kahe suuna vahel, vastavalt õpilase huvidele ja kalduvustele. Akadeemiliselt võimekamatele mõeldud gümnaasiumi lõpul tuleb sooritada küpsuseksam (Matura), mis on eelduseks õpingute jätkamiseks ülikoolis. Keskkool (Hauptschule) valmistab õpilasi ette kutsehariduseks, kuid ka kõrgemaks tehnika-, ettevõtlus- või muuks hariduseks. Viimased eeldavad samuti Matura sooritamist. Mõned koolid (Gesamtschule) kombineerivad gümnaasiumi- ja keskkooli suunda. Varase võõrkeeleoskuse huvides õpitakse mõnedes koolides osa aineid inglise keeles. Rohked kodutööd ja sagedased eksamid on gümnaasiumis tavalised. Järgmisse klassi pääsemise (aufsteigen) eelduseks on rahuldavad hinded. Koolivaheaja lõpus saab uuesti sooritada varem ebaõnnestunud eksameid, mille tulemusest oleneb, kas õpilane jätkab järgmises klassis või peab kordama eelmist (sitzenbleiben), vahel korduvalt. Pärast kahe esimese gümnaasiumiklassi läbimist valitakse edasiseks suunaks nn tavaline gümnaasium (suurem humanitaaria osakaal) või reaalgümnaasium (suurem reaalteaduste osakaal)^[43].

Austria kõrgharidussüsteem on kättesaadav igale õpilasele, kes on sooritanud Matura. Teatud erialadel (nt meditsiin) võidakse nõuda sisseastumiseksameid. Alates 2001. aastast kehtib avalik-õiguslikes ülikoolides kohustuslik õppemaks (Studienbeitrag) 363,36 eurot semestri kohta^[44]. Euroopa Liidust pärit välisüliõpilastele on õppimine Austria ülikoolides nominaalaja vältel õppemaksuvaba, pärast selle ületamist rakendub sama õppemaks mis Austria tudengitel^[45].

 Pikemalt artiklis Austria muusika

Endise suurriigina panustasid Austria võimud oluliselt kultuuriellu, kõige enam muusikakultuuri. Alates 16. sajandist hakkas Viin kujunema Euroopa mastaabis kultuurikeskuseks. Sel ajal sai barokne õukonnamuusika mõjutusi slaavi ja ungari rahvamuusikast. Kasutuse võeti uusi instrumente, muuhulgas lauto. Habsburgide soosing aitab Viinil 18. ja 19. sajandil omandada Euroopa muusikapealinna maine, eriti klassikalise muusika vallas^[46]. Wolfgang Amadeus Mozarti sünnikoht Salzburg kuulus tollal iseseisvasse piiskopkonda Saksa-Rooma riigi koosseisus, kuid oli kultuuriliselt tihedasti seotud Austriaga. Nii Mozart kui ka Ludwig van Beethoven veetsid suure osa oma elust Viinis. Austrias sündisid ja töötasid ka heliloojad Joseph Haydn, Michael Haydn, Franz Liszt, Franz Schubert, Anton Bruckner, Johann Strauss vanem ja Johann Strauss noorem. Samuti tegutses seal nn teine Viini koolkond (Arnold Schönberg, Anton Webern, Alban Berg)^[47].

Austria praegune hümn, mille meloodia autoriks peetakse Mozartit, võeti kasutusele pärast teist maailmasõda, asendamaks traditsioonilist hümni, mille autor oli Joseph Haydn^[48].

Austrian Herbert von Karajan oli 35 aastat Berliini Filharmooniaorkestri peadirigent. Teda peetakse üheks 20. sajandi väljapaistvamaks dirigendiks, kes mõjutas tugevasti klassikalise muusika arengut alates 1960. aastatest kuni oma surmani^[49].

 Pikemalt artiklis Austria ajalugu

Esiajal oli Kesk-Euroopa suures osas asustatud keldi hõimudega, kes organiseerusid omavahel lõdvalt seotud pealikuvõimuga valdusteks. 1. sajandil pKr vallutasid roomlased keldi kuningriigi Noricumi ja muutsid selle oma impeeriumi provintsiks. Praeguses Ida-Austrias asuv Petronell-Carnuntum oli umbes 400 aasta vältel tähtis sõjaväelaager ja Ülem-Pannoonia provintsi keskus. Hiilgeaegadel võis seal elada kuni 50 000 inimest.^[50]

Pärast Rooma riigi langemist asustati Austria alad baieri, slaavi ja avaari hõimude poolt.^[51] 788. aastal vallutas piirkonna Karl Suur, kes liitis selle Ida-Frangi riigiga. Järgnesid kolonisatsioon ja ristiusustamine. Tänapäeva Austria tuumikalad, tollal tuntud kui Marchia orientalis, läänistati 976. aastal krahv Leopold Babenbergile.^[52] Esimene kirjalik allikas, mis sisaldab nime Austria/Ostarrichi, viitabki Babenbergide valdustele. 1156. aastal välja antud õigusaktiga "Privilegium Minus" muudeti Austria hertsogkonnaks. 1192. aastal omandasid Babenbergid ka Steiermargi. Nende meesliin lakkas hertsog Friedrich II surmaga 1246. aastal.^[53] Lühikeseks ajaks haaras pärijata jäänud Austria, Steiermargi ja Kärtneri hertsogkondade üle kontrolli Böömi kuningas Ottokar II. 1278. aastal sai ta Dürnkruti lahingus lüüa Rudolf I Habsburgi vägedelt. Habsburgidest sai Austria valitsev dünastia, mis oli võimul kuni esimese maailmasõja lõpuni.^[54]

Alates 14.–15. sajandist hakkasid Habsburgid koondama enda kätte naaberalasid. 1438. aastal valiti Austria hertsog Albert V oma äia Sigismundi järglaseks Püha Rooma keisri troonil. Sellest ajast alates jäi keisrivõim Habsburgide kätte (ühe lühikese erandina 18.sajandil). Samal ajal koondus Haburgide kätte ka alasid, mis asusid Austriast eemal. 1477. aastal abiellus keiser Friedrich III ainus poeg ertshertsog Maximilian Burgundia riigi pärija Mariaga. Selle abielu kaudu omandasid Habsburgid Madalmaad. Maximiliani ja Maria poja Philip Ilusa abielu Kastiilia ja Aragoni pärija Joannaga tõi Habsburgidele Hispaania koos selle valdustega Itaalias, Aafrikas ja Uues Maailmas^[55]. 1526. aastal, pärast Mohácsi lahingut, omandas Austria Böömi kuningriigi ning selle osa Ungarist, mis jäi välja Türgi sultani võimu alt. Türklaste edasitung Balkanilt tõi kaasa pidevad kokkupõrked kahe impeeriumi vahel. Lõuna- ja Ida-Austriat tabas mitukümmend sissetungi rüüstamise, põletamise ja orjade võtmisega^[56].

1683. aastal kaitsesid mitme Euroopa riigi ühendväed Poola kuninga Jan Sobieski juhtimisel edukalt Viini türklaste eest. Leopold I valitsusajal (1657–1705) jooksul omandas Austria järk-järgult kontrolli kogu Ungari üle (lõplikult Karlowitzi rahuga 1699). Järgmise keisri Karl VI ajal seisid Habsburgid silmitsi meesliini hääbumisega ning pidid loobuma mitmetest varasematest pretensioonidest. Vastutasuks pragmaatilise sanktsiooni tunnustamise eest (millega sai keisri pärijaks vanim tütar Maria Theresia) pidi Austria loovutama teatud territooriumid ja eesõigused^[57]. Samal ajal algas seoses Preisimaa esilekerkimisega Austria-Preisi vastasseis ja konkurents ülemvõimu pärast Saksa aladel. Koos Venemaa ja Preisimaaga osales Austria Poola esimeses ja kolmandas jagamises (vastavalt 1772 ja 1795).

Prantsuse revolutsiooni järel osales Austria Prantsusmaa-vastases koalitsioonis. Napoleoni keisriks kroonimine ja tema sõjaline edu Euroopas viisid Püha Rooma riigi likvideerimiseni 1806. aastal. Seda ennetades rajas keiser Franz II aastal 1804 oma pärusvaldustest Austria keisririigi (Austria keisrina Franz I). Austria kuulus koalitsiooni, mis kukutas 1814. aastal Napoleoni ja lõpetas sõjad Prantsusmaaga^[58]. Järgnenud Viini kongressil 1815 kuulus Austriale kui ühele Euroopa suurvõimule juhtiva roll. Samal aastal asutati Austria eesistumisel Saksa Konföderatsioon.

Saksa alade lahendamata sotsiaalsed, poliitilised ja rahvuslikud vastuolud viisid revolutsioonide laineni 1848. aastal. Selle järel võeti poliitiline suund Saksamaa ühendamisele^[59], mis võinuks teostuda kas Suur-Saksamaa või Suur-Austria kujul. Uus kroon pakuti Preisi kuningale Friedrich Wilhelm IV-le, kuid Austria ei soovinud loovutada oma saksakeelseid alasid moodustatavale Saksa impeeriumile ega lakata pretendeerimast juhtpositsioonile Saksa maade seas. Lisandus tüli Schleswig-Holsteini pärast. 1866. aastal viis see Austria-Preisi sõjani, mis lõppes Austria jaoks kaotusega Königgrätzi lahingus. Austria oli sunnitud lahkuma Saksa Konföderatsioonist ning jäi edaspidi Saksamaa poliitikast eemale^[60]. Vastukaaluks lüüasaamisele reorganiseeriti keisririik 1867. aastal Austria-Ungari kaksikmonarhiaks (Austria keiser Franz Joseph I sai samal ajal ka Ungari kuningaks)^[61].

Lisaks austerlastele ja ungarlastele hõlmas riik arvukalt slaavi rahvaid (horvaadid, tšehhid, poolakad, russiinid, serblased, slovakid, sloveenid, ukrainlased), lisaks mitmed Itaalia ja Rumeenia alasid. Seadusi avaldati kaheksas eri keeles ning asjaajamine ja koolide õppetöö toimusid rahvuskeeltes. Sellele vaatamata raskendasid paljurahvuselise impeeriumi valitsemist rahvuslikud liikumised, millele võimud olid sunnitud vastama salapolitsei tugevdamisega.^[62]

1908. aastal okupeeris Austria Türgile kuuluva Bosnia ja Hertsegoviina. Rahvuslikud ja poliitilised pinged Balkanil viisid troonipärija Franz Ferdinandi atentaadini Sarajevos 1914, mida juhtivad Austria poliitikud kasutasid ära Serbiale sõja kuulutamiseks. See viis omakorda esimese maailmasõja puhkemiseni. Aastatel 1914–1918 hukkus enam kui miljon Austria-Ungari sõdurit ning sõja tulemusena lakkas impeerium olemast^[63]. Oktoobris 1918 moodustasid keiserliku Austria Reichsrat'i austerlastest liikmed Saksa-Austria Ajutise Rahvuskogu (Provisorische Nationalversammlung für Deutschösterreich), mis moodustas valitsuse (Staatsrat). Uus valitsus keeldus osalemast Itaaliaga peetavatel kõnelustel vaherahu sõlmimiseks, jättes seeläbi vastutuse sõja lõpetamise eest ainuüksi keiser Karl I-le ja tema administratsioonile. 11. novembril 1918 (samal päeval, mil lõppes sõda liitlaste ja Saksamaa vahel) avaldas keiser uue ja vana valitsuse nõuandel proklamatsiooni, millega tunnistas rahva õigust valitsemisvormi valikul ning loobus riigiasjades osalemast. Hoolikalt sõnastatud dokumendis ei maininud keiser troonist loobumist^[64]. Järgmisel päeval kuulutati välja Saksa-Austria riik (Staat Deutschösterreich), mille eesmärgina nähti ühinemist Saksamaaga^[65] Sõjajärgne olukord Kesk-Euroopas fikseeriti Saint-Germaini rahulepinguga 1919. aastal (Austria jaoks) ja Trianoni lepinguga 1920. aastal (Ungari jaoks). Rohkem kui 3 miljonit saksa keelt rääkivat endist Austria alamat leidsid ennast elavat vähemustena uutes rahvusriikides (Tšehhoslovakkias, Jugoslaavia, Ungari, Itaalia) väljaspool Austria vabariiki. Böömimaa (Sudeedimaa) ja suur osa Tiroolist läksid rahulepinguga vastavalt Tšehhoslovakkiale ja Itaaliale. Rahulepinguga keeldusid liitlased Saksa-Austria ühendamisest Saksamaaga, kartes viimase liigset tugevnemist. Liitlaste nõudmisel muudeti ka riigi nimi 1919. aasta lõpul Austria vabariigiks (Republik Österreich). Suures osas jäi püsima Austria impeeriumiaegne piir Serbia, Horvaatia ja Sloveeniaga (mis hiljem moodustasid Jugoslaavia).^[66]

1922. aastal garanteeris Rahvasteliit Austriale antavaid rahvusvahelisi laene oma inflatsiooni ohjeldamiseks, riigipankroti vältimiseks ja majanduse taastamiseks. Senine rahaühik kroon asendati šillingiga (suhtega 10 000:1) 1925. aasta rahareformi käigus^[67]. Aastatel 1925–1929 nautis Austria majandus lühikest õitseaega, mil stabiilset šillingit nimetati kujundlikult Alpi dollariks. Uus tagasilöök tuli seoses USA börsikrahhiga 1929. aastal (nn must teisipäev).

Esimene Austria vabariik kestis kuni 1933. aastani, mil kantsler Engelbert Dollfuss kehtestas Itaalia fašismiga sarnaneva autokraatliku režiimi. Toonased suurparteid, sotsiaaldemokraadid ja konservatiivid, omasid mõlemad paramilitaarseid üksusi. Sotsiaaldemokraatide Schutzbund kuulutati pärast pööret illegaalseks, kuid kodusõja puhkemise tõttu ei saadud seda laiali saata^[68]. 1934 keelati sotsiaaldemokraatliku partei tegevus, paljud selle liikmed vangistati või emigreerusid. Mais 1934 kehtestasid nn austrofašistid uue konstitutsiooni (Maiverfassung), mis tugevdas Dollfussi võimu. Vt Austria Liitriik. Dollfuss tapeti 25. juulil 1934 natside riigipöörde katse käigus^[69]. Tema järglane, kantsler Kurt Schuschnigg suutis Austria iseseisvust mõnda aega alal hoida.

12. märtsil 1938 võtsid Austria natsid üle valitsuse, samal ajal kui Saksa väed riigi okupeerisid. Päev hiljem, 13. märtsil 1934 kuulutati ametlikult välja Austria liitmine Saksamaaga (Anschluss). 10. aprillis toimusid parlamendivalimised Reichstagi referendum (osalesid üksnes Natsionaalsotsialistliku partei kandidaadid). Ühtlasi kujutasid valimised endast referendumit, mis pidi tagantjärele kinnitama Austria liitmise Saksamaaga ühtseks Suursaksa riigiks (Kolmas Reich). Ametlike tulemuste järgi oli osalusprotsent 99,5%, kellest 98,9% vastasid jaatavalt^[70]. Iseseisvuse kaotanud Austria nimetati ümber Ostmarkiks, 1942. aastal Alpi-Doonau Ringkonnaks (Alpen-Donau Reichgaue). Kohe algas spontaanne juutide tagakiusamine, millele peagi anti ka seaduslik õigustus. Mitmed prominentsed natsipartei liikmed (Adolf Hitler, Ernst Kaltenbrunner, Arthur Seyss-Inquart, Franz Stangl) olid päritolult austerlased^[71].

13. aprillil 1945, pisut enne Kolmanda Reich'i kokkuvarisemist, langes Viin Nõukogude vägede kätte. 27. aprillil 1945 kuulutasid kolme partei (sotsiaaldemokraadid, konservatiivid ja kommunistid) esindajad iseseisvusdeklaratsiooniga Austria Suur-Saksamaa koosseisust eraldanuks. Samal päeval kinnitati Stalini eelneval heakskiidul ametisse ajutine valitsus eesotsas kantsler Renneriga^[72]. Ühtlasi taastati varasem, Dollfussi-eelne konstitutsioon. Ehkki osa Lääne- ja Lõuna-Austriast oli endiselt Saksa vägede kontrolli all, loetakse 27. aprilli Austria Teise vabariigi asutamise päevaks. Aastatel 1939–1945 hukkus umbes 260 000 austerlast. Holokaustis hukkunud Austria juutide arvu hinnatakse 65 000-le, sõja eel riigist põgenenuid oli umbes 140 000. Hilisemad valitsused on tunnistanud tuhandete austerlaste osalemist tõsistes sõjakuritegudes.

Sarnaselt Saksamaaga jagati ka Austria liitlaste vahel okupatsioonitsoonideks. Pealinn Viin asus Nõukogude tsoonis. Kuna lääneliitlased tunnustasid Renneri valitsust (pärast mõningaid kahtlusi, et tegemist on Stalini marionetiga), välditi riigi jagamist kaheks, nagu toimus Saksamaal. Austriat käsitleti kui liitlaste poolt Natsi-Saksamaa okupatsioonist vabastatud maad^[73]. Järgnesid aastaid kestnud läbirääkimised liitlastega, mida mõjutas vahepeal alanud Külm sõda. 15. mail 1955 sõlmiti Austria valitsuse ja liitlaste vahel Austria riigileping, millega taastati Austria täielik iseseisvus. 26. oktoobril 1955, pärast kõigi liitlasvägede lõplikku väljaviimist, deklareeris Austria parlament riigi neutraalsust rahvusvahelistes konfliktides.^[39]

Teise vabariigi poliitiline süsteem tugineb 1945. aastal taastatud konstitutsioonile. Seda iseloomustab põhimõte, et kõige tähtsamad poliitilised ametikohad jagunevad Sotsiaaldemokraatliku ja Rahvapartei liikmete vahel (Proporz)^[74]. Arvestatavate huvirühmade (töölised, ettevõtjad, farmerid jt) esindajatega konsulteeritakse kogu seadusandliku protsessi vältel, mis garanteerib vastu võetud seaduste laialdase konsensuse^[75]. Alates 1945. aastast on Austrias valitsenud kas nn Suur Koalitsioon (konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid) või nn Väike Koalitsioon (üks eelnimetatutest koos mõne väiksema erakonnaga). Ühe partei enamusvalitsus on olnud aastatel 1966–1970 (konservatiivid) ja 1970–1983 (sotsiaaldemokraadid).

Aastatel 1986–1992 oli Austria president Kurt Waldheim, endine Wehrmachti luureohvitser. Talle ametiajal esitatud kahtlustused sõjakuritegudes käivitasid intensiivse diskussiooni Austria natsimineviku üle^[76].

Gorbatšovi võimuletulekuga Nõukogude Liidus kadus vajadus hoida rangelt neutraalset positsiooni ida ja lääne vahel. 1987. aastal algasid kõnelused Austria lähenemise üle Euroopa Ühendusele. 1994. aastal toimunud referendumil pooldas 67% osalenutest Austria ühinemist Euroopa Liiduga alates 1. jaanuarist 1995. Riigi sõjalise koostöö ja rahvusvahelistesse sõjalistesse organisatsioonidesse kuulumise suhtes on peamised parteid eri meelt: sotsiaaldemokraadid (Sozialdemokratische Partei Österreich, SPÖ) ei välista seda, kuid konservatiivid (Österreichische Volkspartei, ÖVP) eelistavad neutraliteedi jätkumist. 1998. aastal oli Austria Euroopa Liidu eesistujamaa, 1999. aastal liitus euroalaga. Samal ajal osutus valimistel edukaks Euroopa Liidu vastaseid jm parempoolseid meeleolusid koondanud Austria Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreich FPÖ), mis oli aastatel 2000–2004 valitsuskoalitsioonis konservatiividega.^[18]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Austria

• 1999. aasta Austria parlamendivalimised
• 2002. aasta Austria parlamendivalimised
• 2006. aasta Austria parlamendivalimised
• 2008. aasta Austria parlamendivalimised
• 2010. aasta Austria presidendivalimised
• Austria jalgpallikoondis
• Austria meediasüsteem
• Austria lennukompaniide loend
• Austria välismaateenistus
• Austria Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Austria jalgpalli kõrgliiga
• Austria veinid
• Eestlased Austrias
• Austria näitlejate loend
• Eesti suursaadik Austrias
• Eesti-Austria suhted
• 2013. aasta Austria ajateenistusreferendum

• Beller, Steven, A Concise Histort of Austria. Cambridge: Cambridge University Press. 2006.
• Brook-Shepherd, Gordon, The Austrians: a thousand-year odyssey. New York: Carroll & Graf Publishers, Inc. 1998.
• EWEA Staff, Cumulative installed capacity per EU Member State 1998 – 2009. European Wind Energy Association. 2010.
• Johnson, Lonnie, Introducing Austria: a short history. Riverside (Calif): Ariadne Press. 1989.
• Piir, Milvi Martina, Austria identiteediotsinguil Euroopa Liidus. Diplomaatia 137/138, (veebruar) 2015.
• Rauchensteiner, Manfred, Der Sonderfall. Die Besatzungszeit in Österreich 1945 bis 1955. Wien: Heeresgeschichtliches Museum / Militärwissenschaftliches Institut. 1985.
• Thaler, Peter, The Ambivalence of Identity: The Austrian Experience of Nation-Building in a Modern Society. West Lafayette (IN): Purdue University Press. 2001
• Wallace, Ian (ed,), German-speaking exiles in Great Britain. Amsterdam: Rodopi. 1999.
• Wheatcroft, Andrew, The Habsburgs. Embodying Empire. London: Penguin Books. 1996.

Euroopa Liidu riigid

Austria | Belgia | Bulgaaria | Eesti | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Itaalia | Kreeka | Küpros | Leedu | Luksemburg | Läti | Malta | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Taani | Tšehhi | Ungari

Euroopa maad

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

¹ loodusgeograafiliselt asub Aasias       ² suurem osa territooriumist Aasias

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad