Eesti looduskaitse

Eesti looduskaitse haarab looduskaitset Eesti territooriumil.

Eesti looduskaitset iseloomustab järjepidevus, mis seisneb nii kaitsealuste territooriumide, liigikaitse, looduse üksikobjektide kaitse, kui ka paljude kaitsepõhimõtete võrdlemisi järjekindlas arengus vähesõltuvalt valitsevast riigikorrast. Sellest hoolimata võib Eesti looduskaitset periodiseerida etappideks vastavalt riigikorra olulisele muutumisele.

Looduskaitse kui kauni ja haruldase looduse hoidmise riiklik korraldamine hakkas nii Euroopas kui Eestis kujunema 19. sajandi lõpul.

Geoloog Gregor Helmersen rääkis aastal 1876 vajadusest metsi kaitsta (et veerežiimi hoida), ja aastal 1879 esitas üleskutse Eesti Loodusuurijate Seltsi kaudu säilitada ja kaitsta rändrahne kui mandrijää tegevuse tunnistajaid – et neid monumentideks, sillasammasteks ja veskikivideks kõiki ära ei kasutataks.^[1]

Samblauurija Edmund Russow innustas Eestis looduskaitsealade loomist, ning ta õpilane Karl Kupffer tegi selle Vaika kaitseala luues teoks, Riias olles. Eesti esimeseks looduskaitsealaks võibki nimetada Artur Toomi eestvõttel ja Riia loodusuurijate seltsi toel 1910. aastal asutatud Vaika linnukaitseala.

Üks looduskaitse initsiaatoreid ja Vaika looduskaitseala taastamise eestvedajaid oli 1919. aastal Riiast Tartusse tulnud mükoloog Fedor Bucholtz.

Aastal 1920 moodustati Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitsekomisjon.

Võeti vastu looduskaitseseadus (1935) ja loodushoiu seadus (1938).^[2]

Esimesed liigid võeti Eestis looduskaitse seaduse alusel kaitse alla 12. mail 1936. Nimekirja kuulus 24 taimeliiki. Kaitsealuste liikide kogumine, hävitamine ja meelega kahjustamine kogu riigis oli keelatud, olenemata maa omandivormist. 4. novembril samal aastal lisati nimestikku veel kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja talvik (Chimaphila umbellata), mille puhul oli keelatud nende taimede müük ja kauplemine. Samuti võeti kaitse alla mõned kaitstavate liikide esinduslikumad kasvukohad, näiteks "Jugapuu kaitseala Hiiumaal".

Kuigi loomaliike eraldi kaitse alla ei võetud, oli enamikul kaitsealadest keelatud lindude hirmutamine ja jahipidamine. 1939. aastal loodi rida linnukaitsealasid (Sinijärve, Merimetsa, Muuga-Uudeküla, Tagaranna heinamaa jpt).

Peamisteks looduskaitse eestvedajaiks olid Gustav Vilbaste ja Johannes Piiper.

Aastal 1955 moodustati TA Looduskaitse komisjon, mille eesotsa sai Eerik Kumari.

Nõukogude ajal järgiti valdavalt varem kaitse alla võetud loodusobjektide puhul seni kehtestatud nõudeid. Esimeseks riiklikuks looduskaitset puudutavaks õigusaktiks oli 7. juunil 1957. aastal vastuvõetud seadus "Eesti NSV looduse kaitsest". Sellega moodustati Looduskaitse Valitsus, mis kinnitas 1958. aasta 24. detsembril kaitsealuste liikide loetelu. Sellesse kuulus 55 taimeliiki ja 54 loomataksonit. Kaitstavate taimede puhult eristati kaht nimekirja:

1. haruldased ja dekoratiivsed taimeliigid
2. loodusmälestusmärgid

Aastast 1962 on eesti rahvuslinnuks suitsupääsuke ja aastast 1968 eesti rahvuslilleks rukkilill.

1958 loodi Tartu üliõpilaste looduskaitsering. 1966 loodi Jaan Eilarti eestvõttel Eesti Looduskaitse Selts.

1971 moodustati esimese rahvuspargina Lahemaa rahvuspark.

Looduskaitse ökoloogilise põhjendamisega tegeles Viktor Masing. Tema initsiatiivil moodustati 1981. aastal ka 30 sookaitseala.

1990 moodustati Lääne-Eesti Saarestiku Biosfäärikaitseala.^[3]

1. juunil 1994. aastal võeti vastu kaitstavate loodusobjektide seadus (KLOS). Selle alusel jaotati kaitsealused liigid nende ohustatuse ja kaitse ranguse järgi kolme kategooriasse:

1. kõige rangema kaitsega I kategooriasse kuulusid 22 taimeliiki ning 10 loomaliiki
2. 15. detsembril 1994. aastal võeti vastu II kategooria taime-, seene- ja loomaliikide nimekiri
3. III kategooria taime-, seene- ja loomaliikide nimekiri kinnitati 30. märtsil 1995.

2004. aasta 10. mail hakkas kehtima Looduskaitseseadus. Sellega seoses muutusid ka kaitstavate liikide nimekirjad. Uue elustikurühmana võeti kaitse alla samblikud; samas lühenes kaitstavate linnuliikide loetelu. Uue seaduse järgi pandi suur rõhk lisaks isendipõhise kaitse korraldamisele ka ohustatud liikide püsielupaikade säilitamisele. Samuti liitus Eesti 2004. aastal Euroopa Liiduga ning siin hakkasid kehtima Linnudirektiiv ja Loodusdirektiiv ja teised EL keskkonnakaitset reguleerivad aktid. Nimetatud direktiivide alusel määratleti Eestis Natura 2000 alad, mille kohta esitas Keskkonnaministeerium Euroopa Komisjonile [Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja].

I kategooria kaitsealused liigid

 Pikemalt artiklis I kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis

II kategooria kaitsealused liigid

 Pikemalt artiklis II kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis

III kategooria kaitsealused liigid

 Pikemalt artiklis III kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis

Eesti on pärast taasiseseisvumist vastu võtnud mitmeid rahvusvahelisi ja Euroopa Liiduga seonduvaid dokumente ja konventsioone. Neist tähtsamad on (sulgudes ratifitseerimise aeg):

• Konventsioonid
  • Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (1994)
  • Berni konventsioon (1992)
  • Pariisi konventsioon (1992)
  • Ramsari konventsioon (1993)
  • CITES (Washingtoni konventsioon) (1993)
  • Helsingi konventsioon (1994)
  • Århusi konventsioon (2001)
  • Cartagena protokoll (2004)

• ELi direktiivid
  • Linnudirektiiv
  • Põhjaveedirektiiv
  • Reoveesetete direktiiv
  • Nitraatide direktiiv
  • Loodusdirektiiv
  • Veepoliitika raamdirektiiv

• Eesti kaitsealade loend
• Eesti Looduse Infosüsteem
• Eesti looduse päev
• Keskkonnainspektsioon
• Loodushoiu- ja Turismi-instituut
• looduskaitse all olevad liigid Eestis
• looduskaitsemärk

• Looduskaitse seaduse kehtiv redaktsioon
• Tiit Sillaots: Looduskaitse ajaloost Eestis