Hiiumaa

 See artikkel räägib saarest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Hiiumaa (täpsustus)
Hiiumaa
Hiiumaa rannik Tahkuna tuletornist
Hiiumaa rannik Tahkuna tuletornist
Koordinaadid 58° 53′ N, 22° 39′ E
Pindala 1018 km²[1]
Rannajoone pikkus 407,046 km
Kõrgeim koht
Tornimägi (68 m)
Elanikke
9335 (2017)[2]
9,2 in/km²
Kaart

Hiiumaa (ka Hiiu saar) on Eesti suuruselt teine saar, Lääne-Eesti saarestiku põhjapoolseim saar. Hiiumaa piirneb kagus Väinamerega, põhjas ja läänes avamerega. Saart eraldab Saaremaast Soela väin ja Vormsist Hari kurk. Hiiumaast loodes asub laevasõiduks ohtlik Hiiu madal. Saare ida- ja kaguosas asub palju laide ja saarekesi, millest suurim on Vohilaid. Haldusjaotuse järgi kuulub Hiiumaa koos ümbritsevate saartega Hiiumaa valla koosseisu.

Hiiumaa hakkas Läänemerest kerkima umbes 10 000 aastat tagasi. Esimesena kerkis merest välja Kõpu poolsaar, seal asuv Tornimägi on Lääne-Eesti saarestiku kõrgeim punkt. Hiiumaa rannajoon on hästi liigestunud, mistõttu on saarel palju poolsaari ja lahti. Hiiumaa suurimad poolsaared on Tahkuna poolsaar saare põhjaosas ja Kõpu poolsaar saare lääneosas. Olulisimad lahed on Mardihansu, Kassari ja Tareste laht.

Hiiumaa taimestik on väga liigirikas. Saarel asuvad Baltimaile haruldased lookaasikud. Üle saare kulgevad olulised lindude rännuteed. Käina laht on Hiiumaa olulisim lindude pesitsus- ja peatumiskoht. Saarel elab paarkümmend taasasustatud Euroopa naaritsat.

14. sajandil tekkis Hiiumaa põhjaossa rootsi asustus. 1628. aastal rajati Hütile Eesti esimene klaasikoda. Põhjasõjaga läks saar Rootsilt Vene impeeriumi koosseisu. 1829. aastal rajati Kärdla kalevivabrik, mis oli saare olulisim tööstusettevõte Teise maailmasõjani. Esimese maailmasõja eel hakati Tahkuna poolsaarele rajama Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni, et kaitsta Soome lahte sissetungi eest. Saksa okupatsiooni vägede lahkudes 1918. aasta sügisel läks saarel võim Eesti riigile. 1939. aastal hakati Hiiumaale rajama vastavalt baaside lepingule NSV Liidu sõjaväebaase. Teise maailmasõja tulemusena läks Hiiumaa NSV Liidu koosseisu, kuhu jäi Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal.

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi ja saksa keeles on saare nimi Dagö, taani keeles Dagø, mis kõik tähendavad päeva saart. Tegemist on tõlkelaenuga saare vanalt soome nimelt Päivänsalo. Tänapäeva soome keeles kannab saar nime Hiidenmaa ('hiite maa').

Loodus

[muuda | muuda lähteteksti]
Kallaste pank

Umbes 455 miljonit aastat tagasi tabas tänast Kirde-Hiiumaad meteoriit. Kokkupõrke tulemusel kujunes rõngassaar, mille keskmes asus u 3,5 km² suurune laguun. Viimasel jääajal vajutas mandrijää oma raskusega Hiiumaa ala allapoole. Jääaja lõppedes ujutas liustike sulamise vesi tänase Hiiumaa ala üle.

Hiiumaa hakkas Läänemerest kerkima enam kui 10 000 aastat tagasi. Esimesena kerkisid üle merepinna Kõpu mäed, kus on ka Lääne-Eesti saarte kõrgeim punkt. Tänapäeval kerkib saare maapind u 2,5 mm aastas, mis on Eesti kõrgeim näitaja.[3] Hiiumaaga on kokku kasvanud muu hulgas Luigerahu, Künnislaid ja Kassari.[4]

Aluskord koosneb tugevasti kurdunud kristalsetest kivimitest, mis avanevad umbes 250 meetri sügavusel. Pealiskord koosneb settekivimeist. Paekivist pealiskord tõuseb üle merepinna üksikutes kohtades, eriti hästi on pealiskorda näha Vahtrepa, Aruküla ja Sarve ümbruses. Pinnakate asub pealiskorra paekividel ning koosneb kobedatest setetest. Ida-Hiiumaa loopealsel on pinnakate ainult 30 sentimeetrit, Kõpu poolsaarel võib see küündida aga kuni 80 meetrini. Kolm neljandiku saarest on liivane.[5]

69,2 protsenti Hiiumaa pindalast on kaetud metsaga[6]. Umbes 7% moodustavad saare keskosas asuvad ulatuslikud soostikud. Seal asuvad ka kolm Tihu järve, millest suurim on Suurjärv. Seega on põllumajanduslikke maid ja asulaid alla 20% saare pindalast.

Hiiumaa paikneb üleminekualal okasmetsadelt laialehistele metsadele. Hiiumaa loodusmaastikes on valdavad männimetsad, soostunud lehtmetsad, kuuse-segametsad ja kadastikud, rannaniidud ja luited, rabad ja madalsood. Väärtuslikud on Hiiumaa loopealsed ehk alvarid, kus õhuke mullakiht katab paekivitasandikke. Hiiumaal asuvad lookaasikud on haruldased kogu Baltikumis.[7][8]

Hiiumaal on väga liigirikas taimestik. Saarel kasvab u 1000 liiki taimi, millest üle 50 on kaitse all. Teiste hulgas kasvavad saare loodusoludes harilik jugapuu, rand-ogaputk ning Eestis haruldane pisilina.[8]

Suuremaist ulukeist võib Hiiumaal kohata metskitsi, hirvi, põtru ja metssigu; väikeulukitest on tavalised kährikkoer, ilves ja rebane. Saare vetes on kogu Läänemere ulatuses tähelepanuväärsed viiger- ja hallhülgekarjad. Üle Hiiumaa kulgevad olulised lindude rändeteed, olulisim pesitsus- ja peatuspaik on Käina laht.[8]

Looduskaitse

[muuda | muuda lähteteksti]
Mets Tahkuna looduskaitsealal
Hiiumaale taasasustatakse Euroopa naaritsat

Hiiumaa kaitsealade valitseja on Keskkonnaamet. Saarel asub 16 kaitseala, 17 hoiuala, 30 püsielupaika kaitsealustele liikidele. Kaitse alla on võetud 4 parki, 21 põlispuud, 26 rändrahnu, 3 maastikuelementi ja 4 põlispuude gruppi.[9]

Hiiumaal asub 7 looduskaitseala ja 10 maastikukaitseala: Tahkuna looduskaitseala, Pihla-Kaibaldi looduskaitseala, Leigri looduskaitseala, Tihu looduskaitseala, Kõrgessaare looduskaitseala, Paope looduskaitseala, Kõpu looduskaitseala, Hiiumaa Laidude maastikukaitseala, Kukka maastikukaitseala, Luidja maastikukaitseala, Sepaste maastikukaitseala, Tilga maastikukaitseala, Tareste maastikukaitseala, Sarve maastikukaitseala, Vahtrepa maastikukaitseala ning Käina lahe – Kassari maastikukaitseala.[10]

Saarel asub 17 hoiuala: Hiiu madala hoiuala, Hirmuste hoiuala, Kuri-Hellamaa hoiuala, Kõpu-Vaessoo hoiuala, Kõrgessaare-Mudaste hoiuala, Luhastu hoiuala, Paope loo hoiuala, Pihla-Kurisu hoiuala, Prassi hoiuala, Pühalepa hoiuala, Suureranna hoiuala, Undama soo hoiuala, Vanajõe hoiuala, Vanamõisa lahe hoiuala, Viilupi hoiuala, Vilivalla hoiuala ja Väinamere hoiuala.[11]

Kaitse all on ka 4 parki: Kärdla linnapark, Kärdla rannapark, Suuremõisa mõisa park, Vaemla mõisa park.[10]

Hiiumaal on kaitse all 137 kaitsealust taime-, seene- ja sambulikuliiki. Kõige haruldasemaks seeneks Hiiumaal on taiga-võrkpoorik (Ceriporia tarda), kelle ainus leiukoht terves Euroopas asub Kõpu poolsaarel. Saare haruldasimaks taimeks on pisilina, keda leidub Eestis vaid kahes kohas Hiiumaal. Sammaltaimedest väärib tähelepanu roheline hiidkupar, keda leidub ka ainult Hiiumaal. Loomadest on kaitse all 15 putukaliiki. Muudest selgrootutest on kaitse all apteegikaan ja viinamäetigu. Kaitsealused kalad on hink, võldas ja jõesilm. Lindudest väärivad tähelepanu kaitsealused merikotkas ja must-toonekurg, imetajatest viigerhüljes ja euroopa naarits. Saarel elab paarkümmend Euroopa naaritsat, kes on Tallinna loomaaia abiga saarele taasasustatud.[12][13]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hiiumaa ajalugu

Muinasajast varauusajani

[muuda | muuda lähteteksti]
13. sajandil rajati esialgne puidust Käina Martini kirik. Kivist pühakoda rajati 15. ja 16. sajandi vahetusel samale kohale[14]
Kõpu tuletorn valmis esialgsel kujul 1531. aastal. Tegemist on vanima säilinud tuletorniga Baltikumis[15]

Kõpu poolsaare esimesed osad ilmusid merest umbes 11 500 aastat tagasi.[16] Kõpu muinassaare vanimad söeproovid on dateeritud umbes aastasse 5700 eKr.[17] Saarel paiknevaid asulaid ei kasutatud esialgu aastaringi, kuna tollal väga väike saar ei pakkunud piisavalt äraelamisvõimalust. Saarel elati eelkõige kevadtalvel, kui on parim aeg viigreid ja hülgeid küttida.

Hiiumaa keskajal: ordu alad moodustasid Pühalepa ametkonna, mis kuulus halduslikult Maasilinna foogtkonda; Saare-Lääne piiskopkonna alad kuulusid Kuressaare foogtkonda. Kaardil on märgitud ka ligikaudne hiiurootsi asustus[18]

Üleminek maaviljelusele toimus Hiiumaal noorema kiviaja lõpus umbes 3000 eKr.[19] Kiviaja lõpuks oli asustus levinud üle kogu Hiiumaa.[20] Nooremal pronksiajal hakati surnuid kivikirstkalmetesse matma ning saarel oli välja kujunenud valdavalt viljelusmajandusest elatav kogukond.[21]

Rauaajast on Hiiumaalt leitud saarelt põletusmatuseid ning üksikleide, mis viitavad asustuse edasipüsimisele piirkonnas.[22] Saarelt on leitud 11.–12. sajandisse kuuluvad põllujäänused, mis annab alust arvata, et Hiiumaal oli hilisrauaajal asustus ning saare asustus on olnud järjepidev.[23]

Keskaja alguses oli saar väga hõredasti asustatud, aga asustus püsis. Saart on esmamainitud 1228. aastal, kui Saksa kuningas Heinrich VII Hohenstaufen läänistas piiskop Gottfriedile tühja saare, mida nimetatakse Dageidaks.[24] 1254. aastal läänistas piiskop saare kirdeosa Liivi ordule, Käina ümbrus jäi Saare-Lääne piiskopi valdusse.[22] Ordu valdused moodustasid Pühalepa ametkonna, mis allus Maasilinna foogtile. Ordu ala keskuseks rajati Pühalepa mõis, mis hiljem kandis Suuremõisa nime. Sajandi vahetusel rajati gooti stiilis Pühalepa kirik, mis sai Pühalepa kihelkonna kirikuks. Saare-Lääne piiskopi valduste keskuseks kujunes Käina, kuhu ehitati samanimeline kirik. Ametkond paiknes arvatavasti Putkaste mõisas, mis hiljem läänistati.[22]

14. sajandil tekkis Reigi ümbrusse, Tahkuna poolsaarele ja Kärdla rannarootsi asustus.[25] 16. sajandi alguses mainitakse Valipe kindlustatud mõisa. Tegemist on ühe vähese teadaoleva keskaegse kaitserajatisega Hiiumaal.[22]

Rootsi väejuhile Jakob De la Gardiele kuulus 17. sajandi I poolel 3/4 Hiiumaast. Tema eestvedamisel rajati Hütile Eesti esimene klaasivabrik

Viimane Saare-Lääne piiskop Johannes V müüs 1559. aastal oma valdused Taani kuningas Frederik II-le. See tähendab, et Hiiumaa lõuna- ja lääneosa läks Taani valitsuse alla. 1560. aastal valiti hertsog Magnus Saare-Lääne piiskopiks 1561. aastal sõlmis viimane Liivimaa ordu maameister Gotthard Kettler alistumislepingu Poolaga ning likvideeris Liivimaa orduriigi. Endise Maasilinna foogtkonna alad, muuhulgas ka Ida-Hiiumaa, olid 1562. aastani reaalse valdajata. Maasilinna foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff keeldus 1561. aastal Maasilinna foogtkonda käest andmast, väites, et see on tema isiklik valdus. Ta püüdis Maasilinna Taanile (hertsog Magnusele) maha müüa ning nimetati 1562. aasta lõpus Taani alade asehalduriks Saare-, Lääne- ja Kuramaal. Reaalset võimu tal ilmselt polnud, sest ametist lahkunud Diedrich Behri asemel saabus Taanist Saaremaale uueks asehalduriks Christoffer Valkendorf. 1564. aastal läks Maasilinn lõplikult taanlastele. Juba 1562. aastast on teateid, et saare on omandanud Taani.

1563. aastal vallutas Rootsi Taanilt Põhjamaade seitsmeaastases sõjas (1563–1570) augusti algul Haapsalu ja septembris kogu Hiiumaa (ka Pühalepa kihelkonna, mis kuulus Maasilinna foogtile) ning saar vahetas järgmine kord omanikku alles Põhjasõja käigus. 1568. aastaks langes Maasilinn rootslaste kätte. Pärast Maasilinna vallutamist sõlmiti Hiiumaal vaherahu taanlaste ja rootslaste vahel, mille põhjal Maasilinn, Pöide kihelkond ja Muhu saar jäid rootslaste hallata, Pajumõisa ametkond Loode-Saaremaal sai aga taanlastele vastutasuks hertsog Magnusele ostetud, kuid rootslaste poolt juba 1563. aastal vallutatud Hiiumaa Käina kihelkonna eest. 1570. aastal lahkus Lüdinghausen-Wulff Saaremaalt. 1569. aasta juunis sai Berent Tittefer Pühalepa mõisa valitsejaks ja Hiiumaa foogtiks. Hiiumaa, mida valitses Hiiumaa foogt[26], hakkas Rootsi riigis kuulumaa Haapsalu lossilääni alla.[24]

Varauusajast 1914. aastani

[muuda | muuda lähteteksti]
Suursadama ait pärineb 18. sajandi lõpust. Hoones hoiti vilja ja laevaehitusmaterjali[27]
Enamik saarel säilinud pukktuulikuid ehitati 19. sajandil. Pildil Kukka külas asuv Kukka pukktuulik

1624. aastal sai väljapaistvate teenete eest Rootsi riigile Jakob de la Gardie enda valdusse kolm neljandiku saarest. Samal aastal rajati Kõrgessaare mõis koos Kõrgessaare sadamaga, mille kaudu hakati pidama korrapärast laevaühendust Stockholmiga.[25] 1627. aastal eraldati Pühalepa kihelkonnast Loode-Hiiumaal asuv Reigi kihelkond. De la Gardie valduste põhjal loodi 1628. aastal Haapsalu krahvkond, kuhu kuulus ka Hiiumaa.[24] Samal aastal rajati Hütile de la Gardie eestvedamisel Eesti esimene klaasikoda.[25]

Peaaegu terve 17. sajandi oli Hiiumaa eravaldus. 1684–1691 toimus saarel mõisate reduktsioon, mille käigus saar riigistati.[24]

Põhjasõja tulemusena läks Hiiumaa 1710. aastal Vene tsaaririigi koosseisu. Pärast sõda kuulus saar Eestimaa kubermangu Haapsalu ja Lääne kreisi.[24]

1712. aastal anti saare riigimaad rendile.[24] 1755. aastal tagastati kolmveerand Hiiumaast De la Gardiede pärandina Stenbockidele.[24] 1755.–1772. aastal ehitati Ebba Margaretha Stenbocki eestvedamisel Suuremõisa mõis. Stenbockid hakkasid Reigi ümbruses elavate vabade rootsi talupoegade koormisi suurendama. See kutsus viimastes esile ägeda vastupanu, mis lõppes sellega, et 1781. aastal küüditati Katariina II käsul üle tuhande hiiurootslase Ukraina.[25][28]

1781. aastal omandas Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg Kõrgessaare mõisa ning juba 18. sajandi lõpus kuulus juba peaaegu kogu Hiiumaa Ungern-Sternbergidele.[29] 1829. aastal asutati Ungern-Sternbergide eestvedamisel Suuremõisas kalevivabrik, mis viidi juba järgmisel aastal Kärdlasse. Kärdla kalevivabriku juurde kujunes töölisasula, millest sai Kärdla linn.[30]

1866. aastal moodustati Käina kihelkonna lõunapoolsele alale Emmaste kihelkond. Emmaste kirik valmis 1867. aastal.[31]

Talude päriseksostmine puudutas Hiiumaad 19. sajandi viimastel kümnenditel. Mõisarendi talusid säilis kuni Eesti Vabariigi loomiseni.[32]

1912–1917 Hiiumaale rajatud Peeter Suure merekindluse eelpositsioon pidi koos Soome Hankosse rajatud kaitserajatistega takistama sissesõitu Soome lahte. Teise maailmasõja ajal jätkati analoogiliste kaitserajatiste ehitamist[33]

1912. aastal hakati Hiiumaale rajama Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni. Lõunas Tahkuna poolsaarel ja põhjas Hankos asuvad kaitserajatised pidid takistama Soome lahte sissesõitu. Rannapatareisid rajati Tahkunasse, Sõrule, Hirmustesse ja Lehtmasse. Lehtma ja Tahkuna vahele ehitati kitsarööpmeline raudtee.[33]

1914. aastast teise Nõukogude okupatsioonini

[muuda | muuda lähteteksti]
Hiiumaa 1926. aasta kaardil
Kärdla Keskväljakul asuv pritsumaja valmis 1930. aastal.[34]

Tsaariarmee lahkus Hiiumaalt Esimese maailmasõja alguses. Oktoobrist 1917 kuni novembrini 1918 oli saar Saksa okupatsiooni all.[35] Et Saksamaa oli ammu enne seda läinud üle uuele kalendrile, siis tehti ka Hiiumaal ja Saaremaal kalendrireform juba 1917. aasta sügisel.[36]

Hiiumaa kuulus iseseisvunud Eesti Vabariigis Läänemaa koosseisu. Saarel elas umbes 16 000 inimest. Ainus suurtööstusettevõtte oli Kärdla kalevivabrik umbes 400 töötajaga. Oluline sissetulekuallikas oli purjelaevandus.[37]

1920. aastal muudeti Kärdla aleviks ja 1938. aastal kolmanda astme linnaks.[38]

28. septembril 1939 sõlmitud baaside lepingu järgi hakati Hiiumaale, eelkõige Tahkuna poolsaarele, ehitama rannakaitsekindlustusi.[39] 19. oktoobril 1939 saabusid saarele esimesed punaväelased.[24] Pärast 1940. aasta kommunistlikku riigipööret asendati senine omavalitsuslik riigiaparaat uuele võimule ustavate inimestega, suurmajapidamised likvideeriti, vabaturumajandus keelati ning suurtootmisvahendid riigistati. Hiiumaa avamererand suleti ning mere äärde minek keelati.[39] Juunis 1941 küüditati Hiiumaalt üle 200 inimese.[40]

Saksa vägede operatsioon Siegfried saare vallutamiseks algas 12. oktoobril 1941 meredessandiga Saaremaalt üle Soela väina. Saar langes 21. oktoobril täies ulatuses sakslaste kätte.[41] Enne taganemist põletasid antifašistid Kärdla kalevivabriku.

1944. aasta suvel ja hilissügisel põgenesid sajad hiidlased uute massiküüditamiste hirmus kalapaatidega Rootsi. 2. oktoobril ründas Punaarmee Hiiumaad. Ööl vastu 3. oktoobrit evakueerisid sakslased kõik üksused ja kogu tehnika Saaremaale. 3. oktoobriks oli saar vallutatud. Pärast saare vallutamist kuulutati kogu saar NSVL kitsendatud liikumisvabadusega piiritsooniks ning jätkati enne sõda alustatud rannakindlustuste ehitamist.[42]

Teine maailmasõda ei toonud Hiiumaale suuri purustusi, peale Kärdla Kalevivabriku hävis ka Käina kiriku hoone. Ent saare elanikkond vähenes langenute, läände pagenute ja küüditatute näol ligi 15%.[24]

Teine Nõukogude okupatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Märtsiküüditamine Hiiumaal
1960. aastatel asendati rannikul paiknevad puidust piirivalve vaatetornid rauast tornidega.[43] Pildil Sääre ninal asuv vaatetorn 2011. aastal

1946. aastal eraldati Läänemaast Hiiu maakond.[44] 1950. aastal muudeti Hiiu maakond Hiiumaa rajooniks. 1952. aastal jaotati Eesti NSV kolmeks oblastiks. Hiiumaa kuulus Pärnu oblasti koosseisu. Oblastid kaotati 1953. aastal.[24]

1947. aastal algas saarel sunniviisiline kollektiviseerimine, mis hoogustus pärast 1949. aasta märtsiküüditamist. Hiiumaalt küüditati vähemalt 286 inimest.[45] 1949. aastal oli saarel 82 kolhoosi, millest oli 1980. aastate keskpaigaks liitmiste tõttu järele jäänud kuus.[24] Tähtsaimaks majandusharuks sai veise- ja seakasvatus. Saarel oli üks kalurikolhoos – Hiiu Kalur, mis andis tööd umbes 1400 inimesele.[42]

1960. aastate alguses pandi peaaegu kõigisse Hiiumaa majapidamistesse elekter.[42]

1989. aastal toimusid Hiiumaa rajooni rahvasaadikute nõukogu valimised esimest korda mitme kandidaadiga. Valitud saadikud otsustasid luua Hiiu maakonna alates 1. jaanuarist 1990.[24]

Pärast iseseisvuse taastamist

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Vene sõjaväeosade ja piirivalve lahkumist saart esialgu ei avatud. Kuni 1993. aasta lõpuni pidi saarele pääsemiseks olema saarel välja antud külaliskaart.[46] Hiiumaa ringtee asfalteerimine lõppes 2000. aastal.[46]

Kultuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Muuseumid

[muuda | muuda lähteteksti]
Mihkli Talumuuseumis saab tutvuda Põhja-Hiiumaa tüüpilise talukompleksga 19. sajandist

Hiiumaa muuseum avati 1967. aastal Kassaris. 1998. aastast asub riigimuuseumi peahoone Kärdlas Pikas Majas. Muuseum keskendub laiemalt Hiiu maakonna identiteedi, omakultuuri ja vaimse pärandi säilitamisele.[47] Pikas majas asub muuseumi hoidla, raamatukogu ja muuseumitöötajate ametiruumid. Endise Kärdla kalevivabriku direktorite maja ekspositsioon keskendub eelkõige kalevivabriku ja Kärdla linna ajaloole.[48] Hiiumaa muuseumil on kolm filiaali: Mihkli talumuuseum, Rudolf Tobiase Majamuuseum ja Kassari ekspositsioonimaja. Mihkli talumuuseumis Tahkuna poolsaarel Malvaste külas eksponeeritakse traditsioonilist Põhja-Hiiumaa taluarhitektuuri tarbevaraga.[49] Rudolf Tobiase Majamuuseum asub Käina lähedal Selja külas. Näitus keskendub helilooja elule ja loomingule.[50] Kassari ekspositsioonimajas Kassari mõisa valitsejamajas eksponeeritakse Hiiumaa ajalugu kiviajast 1990. aastateni.[51]

1979 asutati Palade lähedale Soera Talumuuseum, mis näitab külastajatele 19. sajandi Hiiumaale tüüpilist talukompleksi koos tarbevaraga.[52] 1992. aastast tegutseb saarel Vaemla Villavabrik, mis on ühteaegu nii muuseum kui ka töötav villavabrik. Lambavillast valmistatakse lõnga enam kui saja-aastastel masinatel.[53] 1999. aastal rajati Emmaste valda Sõru muuseum, mis keskendub Hiiumaa rannaelu ja meresõidu eksponeerimisele.[54] 2007. aastal asutati Tahkuna poolsaarele Tahkuna külla Hiiumaa militaarmuuseum. Muuseumis tutvustatakse mõlema maailmasõja aegseid Hiiumaa kaitserajatisi, relvastust ja tehnikat.[55]

Raamatukogud

[muuda | muuda lähteteksti]
1894. aastal valminud Käina vallamaja teisel korrusel asub valla raamatukogu

Esimene raamatukogu asutati Hiiumaal 1871. aastal, kui Kärdla vallakooli juurde rajati raamatukogu.[56] Enne 1918. aastat tegutsesid raamatukogud Kärdlas, Emmastes, Reigis ja Suuremõisas. Vabariigi ajal asutati raamatukogusid eelkõige seltside juurde. Raamatukogud loodi muuhulgas ka Käinasse ja Hellamaale. 1946. aastal oli saarel 13 külaraamatukogu, see arv püsis enam-vähem stabiilne kogu Nõukogude perioodil.[57]

Tänapäeval on Hiiumaal seitse avalikku raamatukogu: Käinas, Emmastes, Kõrgessaares, Paladel, Hellamaal, Suuremõisas ja Kärdlas. Kärdla raamatukogu on maakonnaraamatukogu, mis juhendab teiste saare raamatukogude tööd.[58]

Teater

[muuda | muuda lähteteksti]

1998. aastast tegutseb saarel Kärdla Nukuteater, kes mängib eelkõige lasteaedadele ja koolilastele. Harrastusteater korraldas 2000. aastatel iga-aastast nukufestivali "Suur sirmik".[59]

Aasta läbi külastavad saart rändlavastused ja tegutsevad kohalikud harrastusteatrid.

Kino

[muuda | muuda lähteteksti]

Hiiumaal hakati filme näitama 1913. aastal. Siis avati Kärdla mõisa maadel saare esimene kino, mis oli ühtlasi nii Eesti esimene vabrikukino kui ka paikne maakino.[60]

Tänapäeval näidatakse filme Kärdla kultuurikeskuses, mis asub linna Keskväljaku kõrval. Kuni 2014. aasta lõpuni puudus Hiiumaal aparatuur digifilmide näitamiseks.[61] Seetõttu jõudsid uued filmid saarele sageli arvestatava ajanihkega. 2014. aasta lõpus paigaldati Kärdla Kultuurikeskusse uus digitaalne kinosüsteem, millega on võimalik näidata ka 3D-filme.[62] Hiiumaa Kino eestvedamisel on filmide saarele jõudmine muutunud senisest tunduvalt kiiremaks.[63]

Muusika

[muuda | muuda lähteteksti]

Hiiumaal korraldatakse eripalgelisi traditsioonilisi muusikafestivale. 1991. aastast toimub Kõpu tuletorni jalamil "Kõpu päikeseloojangumuusika" sari. Saarel korraldatakse kahte kammermuusikafestivali: 1999. aastast Hiiumaa kammermuusika päevi[64] ja 2006. aastast toimub "Hiiumaa homecoming".[65] 2005. aastast toimub "Hiiu folk" ja alates 2008. aastast "Sõru jazz".[66] Klassikalist muusikat saab kuulata 2011. aastast Pühalepa kirikus toimuval Pühalepa muusikafestivalil.[67]

Sport

[muuda | muuda lähteteksti]
Endises Suuremõisa mõisa tallis saavad harrastajad korvpalli harjutada.

Hiiumaal on spordiklubisid koondav MTÜ Hiiumaa Spordiliit, mis on maakonnas tegutsevate spordiklubide maakondlik katusorganisatsioon. Spordiliitu kuulub 28 saarel tegutsevat spordiklubi. Spordiliidu juhatus on viieliikmeline ning selle tööd juhib Anton Kaljula. Klubi tasandil on Hiiumaal esindatud jalgpall, korvpall, võrkpall, sulgpall, tennis, saalihoki, petank, kergejõustik, ujumine, purjetamine, ratsasport, autosport, orienteerumine, kabe, male, bridž, laskesport, laskesuusatamine, matkamine, aeroobika ja mudelism.[68]

Suuremates asulates saab mugavalt sporti harrastada olemasolevatel spordirajatistel. Emmastes asuvad täismõõtmetes jalgpalli-, korvpalli ja tenniseväljak, kergejõustiku staadion ja spordihall. Käinas asuvad väike jalgpalli-, korvpalli- ja rannavolleväljak, tenniseväljak, kergejõustiku staadion, spordihall koos jõusaaliga, kardirada ning saare ainus ujula. Kärdlas asuvad täismõõtmetes jalgpalli-, korvpalli-, rannavolle- ja tenniseväljakud, kergejõustikuväljak, rulapark ning spordihall koos jõusaaliga, spordihall võrkpalli harrastajatele, jalgpalli kunstmuruväljak (1/4 tavamõõtmetest) ja Hiiu Valla Lasteaia õuealal nn kunstmuruga kaetud puur. Kõrgessaares asuvad korvpalli- ja võrkpalliväljak, kergejõustiku staadion ning spordihall. Paladel asuvad korvpalli- ja rannavolleväljak, kergejõustiku staadion ning spordihall jõusaaliga. Suuremõisas asuvad harrastajatele mõeldud jalgpalli- ja korvpallistaadion ning spordihall koos jõusaaliga. Lisaks asub Kärdla lähedal Linnumäel sise- ja väliratsamaneež, Soo-Oru Tallis samuti väliratsamaneež Nurstes motokrossirada ning Leemetis suusarajad. Pühalepas terviserajad.[69]

Igal aastal korraldatakse saarel erinevate spordialade meistrivõistlusi. Kevadel toimuvad traditsiooniliselt Kärdla linna jooks ning Kassari jooks. Juuni kuus toimub jaanijooks ning algab terve suve kestev rannavolle karikasari. Augusti alguses toimuvad ratsupäevad. Sügisel algab pool aastat kestev "Isamaalise fitnessi" sari, mis põhineb kaitseväe ja NATO sõduritestidel. Aasta läbi toimuvad orienteerumisneljapäevakud.

Meedia

[muuda | muuda lähteteksti]

1949. aastal asutati saarel ajaleht Nõukogude Hiiumaa. 1989. aastast kandis leht nime Hiiumaa. Ajaleht ilmus kolm korda nädalas. Hiiumaa lõpetas ilmumise 2004. aastal, kui Hiiu Lehe väljaandja OÜ Saaremaa Raadio ostis ära lehe nime ja kohustused.[70]

Aastatel 1995–1999 ilmus kord nädalas Hiiu Teataja, mis koondas rubriikidena seni iseseisvalt ilmunud saare omavalitsuste lehed: Emmaste Valla Teataja, Kõrgessaare Valla Teataja, Käina Kuller, Kohvilähker ja Pühalepa Teataja.[71]

1997. aastal asutati Hiiu Leht, mis on praegu ainus saarel ilmuv ajaleht. Ajaleht ilmub kaks korda nädalas: teisipäeval ja reedel. 2022. aastal omandas OÜ-lt Saaremaa Raadio ajalehe väljaandmise õigused kogukonna loodud Hiiu Meedia OÜ. Ajalehe peatoimetaja on Piret Eesmaa ning tema kohusetäitja on Raul Vinni[72].

Lisaks ilmub omavalitsuse häälekandja Hiiumaa Teataja, mille toimetaja on Merilin Must[73].

Aastatel 2010–2012 ilmus kord nädalas Hiiu Nädal.[74]

Transport

[muuda | muuda lähteteksti]

Laevaühendust mandriga peetakse Heltermaa sadama ning Saaremaaga Sõru sadama kaudu. Tuntuimad navigatsioonirajatised on Kõpu, Tahkuna ja Ristna tuletorn.

Kärdla lennujaamast on lennuühendus Tallinnaga, mida alates 1. märtsist 2024 opereerib NyxAir[75].

Sobivate jääolude korral saab talviti luua umbes 25 km pikkuse Rohuküla-Heltermaa jäätee mandri ja Hiiumaa vahel ning umbes 15 km pikkuse Tärkma-Jõiste jäätee[76] Saaremaa ja Hiiumaa vahel. Viimati rajati Hiiumaa ja mandri vaheline jäätee 2011. aastal. Saaremaa-Hiiumaa jäätee avati viimati 2018. aastal[77].

Esimene Hiiumaa ja mandrivaheline transpordivahend oli purjepaat. Sellega veeti posti ja inimesi.[78]

19. sajandi lõpus avati Heltermaa-Haapsalu liin, kus reisijaid vedas Hiiumaa mõisnike laevaühingu ostetud aurupaat Progress. Varsti pärast seda osteti Rootsist uus aurulaev, mis kandis samuti nime Progress. Uus laev hakkas Heltermaa-Haapsalu liinil reisijaid peale võtma ka muudelt laevadelt.[78]

1910. aastal vahetati aurulaev välja Hiiu-Kärdla Kalevivabrikule kuulunud reisi- ja kaubaauriku Grenen vastu. Grenen sõitis liinidel Heltermaa-Haapsalu ja Kärdla-Tallinn.[78]

Esimese maailmasõja ajal võttis laevaliikluse üle riik. Hiljem rentis riik laevaliiklust ettevõttele Balti Päästeselts. Balti Päästeselts avas aurulaev Greneniga liini Tallinn-Heltermaa-Kuivastu-Virtsu-Laimjala-Kuressaare. Aurulaev Endla läbis Hiiumaad liiniga Tallinn-Kärdla-Kuressaare-Pärnu.[78]

1930. aastal avas laevaomanik Gustav Sergo Taanist ostetud väikese aurikuga Gustav Hiiumaa liini.[78]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Pindala koos Kassariga. (Allikas: EELIS.) Ilma Kassarita on pindala 989 km². (Allikas: A ja O taskuteatmik 2003. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002, lk 45.)
  2. ↑ Elanike arv koos Kassariga. Ilma Kassarita oli elanikke 2017. aastal 8995. (Allikas: Püsielanikud on 22 saarel. Statistikaamet, 23. oktoober 2017.)
  3. ↑ Põllu 2005, lk 20–21
  4. ↑ Hiiumaa. EELIS, vaadatud 17.01.2022.
  5. ↑ Põllu 2005, lk 21–22
  6. ↑ "Eesti statistiline metsainventuur SMI | Keskkonnaportaal". keskkonnaportaal.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2024. Vaadatud 21. veebruaril 2024.
  7. ↑ Põllu 2005, lk 22
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Hiiumaa.ee Loodus. Vaadatud 3.12.2013
  9. ↑ Keskkonnaamet 2012, lk 5
  10. ↑ 10,0 10,1 Keskkonnaamet 2012, lk 6
  11. ↑ Keskkonnaamet 2012, lk 7
  12. ↑ Keskkonnaamet 2012, lk 36–42
  13. ↑ ERR Arhiiv Osoon,osa 651
  14. ↑ Käina kiriku varemed kultuurimälestiste riiklikus registris. Vaadatud 2.12.2013
  15. ↑ Kõpu tuletorn kultuurimälestiste riiklikus registris. Vaadatud 1.12.2013
  16. ↑ Kriiska 2004, lk 107
  17. ↑ Kriiska 2004, lk 114
  18. ↑ Põllu 2005, lk 37
  19. ↑ Kriiska 2004, lk 122
  20. ↑ Põllu 2005, lk 35
  21. ↑ Kriiska 2004, lk 127
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 Põllu 2005, lk 36
  23. ↑ Kriiska 2004, lk 126
  24. ↑ 24,00 24,01 24,02 24,03 24,04 24,05 24,06 24,07 24,08 24,09 24,10 24,11 Hiiumaa.ee Hiiumaa ajalugu. Vaadatud 1.12.2013
  25. ↑ 25,0 25,1 25,2 25,3 Põllu 2005, lk 38
  26. ↑ Leo Tiik, Hiiumaast. Eriti Orjakust, Reigist ja Putkastest, Kassarimaa, nr. 32, lk 12, 1 detsember 2012
  27. ↑ Suurssadama ait kultuurimälestiste riiklikus registris. Vaadatud 2.12.2013
  28. ↑ Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu 2010, lk 162
  29. ↑ Põllu 2005, lk 33
  30. ↑ Põllu 2005, lk 39
  31. ↑ Emmaste kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
  32. ↑ Põllu 2005, lk 41
  33. ↑ 33,0 33,1 Militaarne Hiiumaa Peeter Suure merekindlus. Vaadatud 1.12.2013
  34. ↑ Kärdla tuletõrjemaja kultuurimälestiste riiklikus registris. Vaadatud 3.12.2013
  35. ↑ Põllu 2005, lk 42
  36. ↑ Raul Vaiksoo "Segadus vana ja uuega". Horisont 2013, nr 4, lk 49
  37. ↑ Põllu 2005, lk 43
  38. ↑ Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni 2005. Tartu lk 62
  39. ↑ 39,0 39,1 Põllu 2005, lk 45
  40. ↑ Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 115.
  41. ↑ Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu 2005, lk 184
  42. ↑ 42,0 42,1 42,2 Põllu 2005, lk 46
  43. ↑ Taavi Koppel (2015). Hiiumaa piiritsoon 1940–1941 ja 1944–1991 (PDF). Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. Lk 27.
  44. ↑ Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 125
  45. ↑ Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 124
  46. ↑ 46,0 46,1 Põllu 2005, lk 48
  47. ↑ Hiiumaa muuseum Muuseumist. Vaadatud 30.11.2013
  48. ↑ Hiiumaa muuseum Pikk Maja. Vaadatud 30.11.2013
  49. ↑ Hiiumaa muuseum Mihkli talumuuseum. Vaadatud 30.11.2013
  50. ↑ Hiiumaa muuseum Rudolf Tobiase majamuuseum. Vaadatud 30.11.2013
  51. ↑ Hiiumaa muuseum Kassari ekspositsioonimaja. Vaadatud 30.11.2011
  52. ↑ Eesti Muuseumide Infokeskus Soera Talumuuseum. Vaadatud 30.11.2013
  53. ↑ Eesti Muuseumide Infokeskus Vaemla villavabrik. Vaadatud 30.11.2013
  54. ↑ Eesti Muuseumide Infokeskus Sõru muuseum. Vaadatud 30.11.2013
  55. ↑ Hiiumaa Militaarmuuseum Hiiumaa militaarmuuseum Tahkunas. Vaadatud 30.11.2013
  56. ↑ Hellamaa ja Tempa Külaselts Ärkamisajast-1918. aastani Raamatukogu ajalugu. Jeedas (Eller) Eveliis "Käina ja Hellama raamatukogu ajalugu 1990. aastani. Vaadatud 30.11.2013
  57. ↑ Hellamaa ja Tempa Külaselts Nõukogude okupatsiooni jätk. Jeedas (Eller) Eveliis "Käina ja Hellama raamatukogu ajalugu 1990. aastani. Vaadatud 30.11.2013
  58. ↑ Kärdla raamatukogu Hiiumaa raamatukogud. Vaadatud 30.11.2013
  59. ↑ Kärdla Nukuteater Vaadatud 29.11.2013
  60. ↑ Rahvusarhiiv Kuidas Hiiumaal kino tehti. Vaadatud 29.11.2013
  61. ↑ Hiiuelu Hiiumaa Kino toob väärtfilmid kohale. Vaadatud 29.11.2013
  62. ↑ Meie Maa 5.12.2014 DIGAR. Vaadatud 20.02.2015
  63. ↑ Hiiumaa Kino Facebooki lehekülg. Vaadatud 20.02.2015
  64. ↑ Eesti Muusikafestivalid Hiiumaa kammermuusika päevad. Vaadatud 29.11.2013
  65. ↑ Sirp Toomas Velmet "Kammerkontserdid attacca". Vaadatud 29.11.2013
  66. ↑ Hiiuelu Sõru Jazz 2013
  67. ↑ Keremaa kultuurikoda Vaadatud 29.11.2013
  68. ↑ Hiiumaa spordiliit Spordiklubid. Vaadatud 30.11.2013
  69. ↑ Hiiumaa spordiliit Spordirajatised. Vaadatud 30.11.2013
  70. ↑ Defli BNS "Hiidlastele jääb üks ajaleht". Vaadatud 24.02.2015
  71. ↑ Eesti rahvusbibliograafia Hiiu Teataja. Vaadatud 30.11.2013
  72. ↑ "Toimetus – Hiiu Leht". Vaadatud 21. veebruaril 2024.
  73. ↑ "Hiiumaa Teataja - Hiiumaa vald". vald.hiiumaa.ee. Vaadatud 21. veebruaril 2024.
  74. ↑ Eesti rahvusbibliograafia Hiiu nädal. Vaadatud 30.11.2013
  75. ↑ "Kärdla lennuliinil lennupiletite müük märtsiks avatud - Uudised ja teated - Hiiumaa vald". vald.hiiumaa.ee. Vaadatud 21. veebruaril 2024.
  76. ↑ "Laupäeval sõitis Saaremaa — Hiiumaa jääteel 180 autot". Maaleht. Vaadatud 21. veebruaril 2024.
  77. ↑ admin (9. märts 2018). "Hiiumaa ja Saaremaa vaheline jäätee avatud". Vaadatud 21. veebruaril 2024.
  78. ↑ 78,0 78,1 78,2 78,3 78,4 Hiiumaa ja Saaremaa laevaliikluse kadunud kuldajad

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Hiiumaa looduskaitseobjektid. Keskkonnaamet, 2012.
  • Kriiska, A., Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust. Tallinn 2004.
  • Põllu, K., Hiiumaa rahvapärane ehituskunst. Tartu: Ilmamaa 2005, lk 20–50.
  • Põllo jt, Hiiumaa. Loodus. Aeg. Inimene. Kärdla: Hiiumaa Teabekapital 2015.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hiiumaa&oldid=6740514"