Eesti põllumajandus

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Põllumajandus on Eestis üks traditsioonilisi majandusharusid, millel pikka aega seisis kogu Eesti majandus. Ehkki Eesti linnad hakkasid industrialiseeruma juba 19. sajandi lõpus, jäid Eesti Vabariigis põllumajandustooted üheks põhiliseks ekspordiharuks ning ka Nõukogude ajal rahuldas Eesti põllumajandus kohaliku vajaduse ja selle toodangust jätkus ka massiliseks väljaveoks ülejäänud NSV Liitu. Põllumajanduse osakaal Eesti majanduses langes järsult alles pärast taasiseseisvumist ja omandireformi, mille käigus suurmajandid (kolhoosid ja sovhoosid) lagundati ja erastati. 1990. aastate lõpust on põllumajanduses hakanud taas valitsema suurettevõtted, väikefarmid aga tegelevad maaturismi, mahepõllunduse ja nišiturgudega.

2012. aastal oli Eestis tarvitusel 955 916 ha põllumajandusmaad. Sellest kasutati põllumajandustootmises 818 820 ha, viljapuu- ja marjaaedades (v.a maasikakasvatuses) 6255 ha, puukoolides 553 ha, loodusliku püsirohumaana 191 529 ha ning põllumaana 620 483 ha, sealhulgas koduaedades 3950 ha, teravilja tarbeks 290 473 ha, kaunviljale 10 955 ha ja tehniliste kultuuride jaoks 87 929 ha. Põllukultuuride kasvupinnast võtsid 2012. aastal 51,1% teravili, 29,7% söödakultuurid, 15,5% tehnilised kultuurid, 1,9% kaunvili, 1,3% kartul ja 0,5% köögivili. Teravilja kasvupinnast 35% hõlmas suvinisu, 31% oder, 18% talinisu, 9% kaer, 5% rukis, 1% segavili ja 2% muu.^[1]

Statistikaameti andmetel oli Eestis 2016. aastal kasutatavat põllumajandusmaad 995 103 ha. Sellest 69% moodustas põllumaa (kokku 686 556 ha) ja ülejäänud oli peamiselt püsirohumaa.^[2]

2015.-2020. aastal haritava maa pind Eestis suurenes. Maakatastri andmetel oli 2019. aasta lõpuks maakatastris registreeritud 1,05 mln ha haritavat maad ja 0,24 mln ha looduslikku rohumaad. Eestis on umbes 700 000 ha väärtuslikku põllumajandusmaad. 1997-2020 kasvas haritava maa ostu-müügi tehingute arv 19 korda ning hektari maksumus suurenes umbes 11 korda.^[3]

2024. aastal oli Statistikaameti ja PRIA esialgsetel andmetel kasutatav põllumajandusmaa pind 983 400 hektarit ehk 4400 hektarit vähem kui 2023. aastal, seejuures vähenesid nii põllumaa kui ka viljapuu- ning marjaaedade pind. Pikka aega vähenenud kartuli kasvupind oli aastaga langenud veel 8 protsenti, olles seega kõigi aegade väikseim, 3200 hektarit (sellest 250 ha kodumajapidamistes); 2004. aastaga võrreldes oli langus viis korda. Teravilja kasvupind oli 350 000 ha, sellest nisul 173 300 ha, odral 95 300, kaeral 48 300 ja rukkil 18 300 ha. Kaunvilja kasvupind oli 60 500 ha, 13 protsenti rohkem kui 2023. aastal ning ühtlasi 2014. aastast saati suurim. Rapsi ja rüpsi pind, 60 200 ha, kahanes 2023. aastaga võrreldes 21%, eelkõige talirapsi ja -rüpsi vähenemise tõttu. Maasikate kasvupind oli 530 ha, viljapuu- ja marjaaedade pind 3900 ha ning avamaaköögivilja kasvupind 1650 ha.^[4]

2007. aastal jagunes põllumajandusmaa umbes pooleks füüsiliste ja juriidiliste isikute vahel. Tollal valdasid 469 735 ha maad füüsilised isikud ja 437 098 ha juriidilised isikud (48%). 2016. aastal valdasid 65% kasutatavast põllumajandusmaast juriidilised isikud (kokku 645 598 ha). See näitab, et järjest enam maast jõuab juriidiliste isikute omandusse.^[2]

Eestis on kasutatava põllumajandusmaa pindala põllumajandusliku majapidamise kohta üks Euroopa Liidu suurimaid (keskmiselt 62 ha põllumajandusliku majapidamise kohta). Meist suurem on see näitaja vaid Tšehhis, Suurbritannias, Slovakkias, Taanis ja Prantsusmaal. Eestis on 78% kasutatavast põllumajandusmaast isikute valduses, kes valdavad vähemalt 100 ha põllumajandusmaad. Euroopa Liidus keskmisena on isikute, kes valdab vähemalt 100 ha põllumajandusmaad, valduses 49% kasutatavast põllumajandusmaast. Euroopa Liidu siseselt on suurim osakaal kasutatavast põllumajandusmaast vähemalt 100 ha valdavate põllumajandustootjate valduses Slovakkias (89% kasutatavast põllumajandusmaast) ja väikseim osakaal Sloveenias (7% kasutatavast põllumajandusmaast).^[5]

2011. aastal toodeti Eestis kokku 336 260 tuhande euro väärtuses taimekasvatustoodangut. Sellest 57 271 tuhande euro väärtuses oli nisu, 51 577 otra, 26 044 kartulit, 62 739 õliseemneid, 45 233 köögivilju ja 64 127 tuhande euro väärtuses rohusööta. Loomakasvatustoodangut toodeti samal aastal 387 799 tuhande euro väärtuses. Sellest 210 898 moodustas piim, 86 860 sead, 40 671 veised, 23 211 kodulinnud ja 10 985 munad.^[1]

2012. aastal osteti Eestis kokku 712 301 tonni teravilja. Sellest 463 220 tonni oli nisu, 36 206 tonni rukis, 171 989 tonni oder, 23 405 tonni kaer, 0 tonni tatar, 8824 tonni tritik, 8657 tonni segavili, 6316 tonni kaunviljad ja 157 257 tonni rapsiseeme. Veiseid osteti samal aastal 28,3 tuhat (6742 tonni veiseliha), sigu 390,5 tuhat (31 081 tonni sealiha), lambaid ja kitsi 4,6 tuhat (86,1 tonni liha). Piima osteti naturaalkaalus kokku 665 088 tonni.^[1]

Teraviljasaak oli Eestis 2011.–12. aastal (1. juulist 30. juunini) 771 565 tonni, import 154 762 ja mõlemad kokku 926 327 tonni. Sellest läks ekspordiks 280 049 tonni ja kodumaiseks tarbimiseks 638 665 tonni, sealhulgas loomasöödaks 439 261 tonni, inimtoiduks terakaalus 105 754 tonni ja tootekaalus 82 553 tonni, tööstuslikuks tarbimiseks (sh alkohoolsete jookide valmistamiseks) 28 377 tonni. Inimese kohta tarvitati teravilja terakaalus 78,9 kg, tootekaalus 61,6 kg. Liha toodeti Eestis 2012. aastal kokku 81,3 tuhat tonni, elusloomi imporditi 0,1 tuhat tonni ja liha 63,7 tuhat tonni, kokku seega 145,1 tuhat tonni. Sellest kulus elusloomade ekspordiks 16,6 tuhat tonni, liha ekspordiks 39,0 tuhat tonni ning kodumaiseks tarbimiseks 86,9 tuhat tonni. Praktiliselt kogu liha tarbisid inimesed (0,1 tuhat tonni läks kadudeks), inimese kohta tegi see 67,3 kg. Mune toodeti 2012. aastal 11,2 tuhat tonni, imporditi 9,4 tuhat tonni, kokku 20,6 tuhat tonni. Sellest kulus ekspordiks 3,2 tonni ning tarbimiseks 17,4 tuhat tonni. Tarbitust läks haudemunadeks tuhat tonni ja kõik ülejäänu inimtarbimisse, mis tegi inimese kohta 12,7 kg ehk 203 muna (ühe muna arvestuslik kaal 62,5 g).^[1]

Eestist eksporditi 2012. aastal 35 131,5 tuhande euro väärtuses elusloomi, 55 327,5 väärtuses liha ja söödavaid rupskeid, 165 246,6 väärtuses piima, piimatooteid, linnumune ja naturaalset mett, 7201,4 väärtuses köögivilju, söödavaid juuri ja mugulaid, 23 098,8 väärtuses söödavaid puuvilju, marju, pähkleid, tsitruseliste ja melonite koort, 93 511,1 väärtuses teravilja, 17 734,3 väärtuses jahvatustööstuse tooteid, linnaseid, tärklist, inuliini ja nisugluteeni, 43 275,0 väärtuses õliseemneid ja -vilju ning muid seemneid ja vilju ning 46 862,0 tuhande euro väärtuses loomseid ja taimseid rasvu ja õlisid, loomseid ja taimseid vahasid. Samal aastal imporditi Eestisse 2674,8 tuhande euro väärtuses elusloomi, 108 882,2 väärtuses liha ja söödavaid rupskeid, 62 091,9 väärtuses piima, piimatooteid, linnumune ja naturaalset mett, 41 060,6 väärtuses köögivilju, söödavaid juuri ja mugulaid, 82 641,8 väärtuses söödavaid puuvilju, marju, pähkleid, tsitruseliste ja melonite koort, 18 820,1 väärtuses teravilja, 25 843,7 väärtuses jahvatustööstuse tooteid, linnaseid, tärklist, inuliini ja nisugluteeni, 13 643,7 väärtuses õliseemneid ja -vilju ning muid seemneid ja vilju ning 40 135,4 tuhande euro väärtuses loomseid ja taimseid rasvu ja õlisid, loomseid ja taimseid vahasid.^[1]

Eestisse jõuab maaviljelus 4000–3000 eKr. Vanim kaera õietolm on leitud Põhja-Eestist, pärinedes aastast u 4000 eKr. Veidi hilisemast ajast on esimesed märgid odrast Hiiumaalt Kõpu poolsaarelt ja nisust Põhja- ja Lääne-Eestist u 3500 eKr. Umbes samal ajal algab maaviljelus ka Lõuna-Skandinaavias. Tolleaegne põllupidamine jäi aga siiski erandlikuks tegevuseks, ilma, et oleks nimetamisväärselt mõjutanud asustust ja ainelist kultuuri. Pikaajalisi asulaid ei tunta, arvatavasti liiguti palju ringi. Rohkem tõendeid põlluharimise kohta on nöörkeraamika kultuuri ajajärgust – umbes 3. aastatuhat enne Kristust. Matmispaikadest ja asulakohtadest on koduloomade luid ja söestunud odra teri.

Suured muutused Eesti alade põllumajanduses leidsid aset 1. aastatuhande esimesel poolel enne Kristust. Hoogustus metsade mahavõtmine ja aletegemine, saadud metsamullal hakati kasvatama kultuuristatud taimi. Kasutusele võeti konksader ning kuuselatv- ja karuäke; samuti hakati kasutama veoloomi. Rannikualadel tekkisid esimesed põllupeenardega ümbritsetud põllusüsteemid. Neist vanimad on fikseeritud Põhja-Eesti loopealsel Saha-Lool. Vanimad seni avastatud muistsed põllud on rajatud avarale õhukeste paepealsete muldadega loopealsele. Põldudega kaetud ala võis ulatuda isegi 40–50 hektarini. Uuemate uurimistulemuste põhjal on Valter Lang Saha-Loo esimesed põllud dateerinud väga varasesse aega – 14.–11. sajandisse eKr. Arenev maaviljelus tõrjub küttimise ja kalastuse tagaplaanile.

600/500 eKr rajatakse esimesed ulatuslikud põllusüsteemid, nn keldi põllud, mis on laialdaselt levinud ka Skandinaavias ja Kesk-Euroopas. Põlde küntakse konksadraga, mida veavad hobused või härjad. Kasvatatakse põhiliselt otra, nisu ja kaera, õlikultuuridest lina. Põllumajanduslik asustus koondub valdavalt Põhja- ja Lääne-Eestisse, kus paiknevad kergemini haritavad õhukesed paepealsed mullad.

50/100 pKr muutub maaviljelus järjest tähtsamaks ja inimesed jäävad paiksemaks. Arvatakse, et sel ajal Põhja- ja Lääne-Eesti asulakohtades välja kujunenud külad püsivad samal kohal tänapäevalgi.

Nii saksa vallutuse eel kui ka ülejäänud keskaja vältel oli Eesti ennekõike põllumajandusmaa. Esimene suurem muutuste laine tuli balti ja germaani hõimude mõjul, kellelt on pärit ka hulk põllumajandusterminoloogiat (nt vasikas). 11.–12. sajandil võeti kasutusele talirukis, millest sai kiiresti peamine leivavili.^[7]

Pikka aega oli kasutusel eelkõige alepõllundus, mida mõnel pool pruugiti veel 19. sajandilgi. Algselt jäeti põld külviaastate vahel sööti, 8.–10. sajandil levis künni- ehk pärispõllundus. See vajas rohkelt sõnnikut, mis oli tollal põhiline väetis, seepärast muutus eriti oluliseks karjakasvatus. Liha- ja piimaloomade (veised, lambad, kodukitsed) kõrval olid tähtsad ka veoloomad (härjad ja hobused). Kaheväljasüsteemi vahetas 13.–16. sajandil välja kolmeväljasüsteem (kesa, talivili, suvivili). Põllupidamise ja karjakasvatuse kõrval oli oluline ka mesindus, rannarahvas ja Peipsi-äärne elanikkond tegeles kalapüügiga, saartel harrastati hülgeküttimist.^[7][8]

Pärast Eesti vallutamist kehtestatud mõisate süsteem põhines teataval määral varasemal suurmaaomandil. Mõisate ja talude vahel polnud kohati silmatorkavat vahet veel 17. sajandilgi, valitses puitarhitektuur. Kapitali akumuleerumine väljendus pigem kindlusarhitektuuri ja linnade arengus, suure osa majanduse niigi madalast tootlikkusest neelasid Vana-Liivimaa väikeriikide omavahelised ja välisvaenlastega peetud sõjad.

Rootsi võimu all oli Eesti tänu oma erilisele viljatöötlustehnoloogiale kogu Rootsi suurriigi jaoks strateegiliselt tähtis põllumajanduspiirkond. Kuna Eestis kuivatati rukist rehe all, kus elasid ka talupojad, püsis vili pikka aega soojas ja suitsu sees, mistõttu see sisaldas vähe niiskust, oli kahjurite eest suhteliselt kaitstud ja säilis hästi. Eestist veeti hulgaliselt vilja Rootsi, mis 17. sajandil pidas arvukalt sõdu, seepärast oli ka armee toitmine ülimalt tähtis.

Sõdades kannatanud maarahvastik kosus 17. sajandil tublisti. Ehkki koormised kerkisid ning talurahvas kinnistati 1645. aastal mõisadesse, kehtestas Rootsi võim ka korra, mis lubas talunikel mõisnike peale kaevata, samuti vabastati taluperemehed peksukaristusest. Osalt just neil põhjustel meenutatakse Eestis tänini "vana head Rootsi aega".^[9][10]

17. sajandi viimasel veerandil toimus esimene maa hindamine Eestis, kui Rootsi valitsus lasi nii mõisamaid mõõta kui ka maid hinnata. 1680. aastal Eesti alale jõudnud mõisate reduktsiooni käigus riigistati paljud eraisikutele kuulunud mõisad ning nende talunikest said kroonutalupojad.^[11][12]

Aastatel 1694–1698 tabas Eestit ajaloo suurim näljahäda, mille tõttu suri umbkaudu viiendik rahvastikust, 70 000 – 75 000 inimest. Kuna ikaldusele järgnesid peatselt Põhjasõda ja katkuepideemia, kulus maarahvastiku taastumiseks palju aastaid.^[13]

Venemaa keisririigi võimu all veedetud kolme sajandi vältel (1710–1917) arenes Eesti põllumajandus märgatavalt. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses domineeris Eesti põllumajanduses teraviljakasvatus. Ehkki pärast Põhjasõda, katku ja näljahäda oli maaelanikkond järsult vähenenud, võeti järgneval sajandil kasutusele mitu tähtsat tehnoloogiat, nende seas viinapõletamine. 1766. aastal anti välja keisrinna Katariina II ukaas, millega lubati Eesti-ja Liivimaa mõisnikel osa võtta viinahangetest Peterburi. Kuna selle ukaasiga avanes kohalikel ala mõisnikel suur Venemaa viinaturg, muutus viinapõletamine viinaköökides massiliseks. Vaatamata pärisorjusele, mis 19. sajandi alguseni aina süvenes, sai tehnoloogiline edasiminek aluseks kapitali akumuleerumisele mitte üksnes mõisnike, vaid ka talurahva seas. Vaevalt saanuks Eesti- ja Liivimaa talupojad endale pärast pärisorjuse kaotamist talusid päriseks osta, kui neil polnuks vähimatki võimalust selleks raha koguda. Karjakasvatus teenis olulisel määral teraviljakasvatuse ülesandeid, andes põldudele väetist sõnniku näol ja varustas põllumajandust tööloomadega jne. Põllumajanduslikest kultuuridest kuulus endiselt esikoht rukkile, millele järgnesid oder, kaer ja vähesel määral nisu.

Viinapõletamine tõi mitmeid muutusi Eesti majandussuhetesse, tavadesse ja ühiskonda tervikuna. Tavapäraste mõisatööde kõrval muutus üheks mõisateo tähtsaks osaks ka talvine viinavoorides käimine, kui mõisatest veeti põletatud viin suurte killavooridega Peterburi. Mõisatesse kerkisid viinavabrikud, mille korstnad tänini Eesti maamaastikke ilmestavad. Eesti- ja Liivimaal levisid sel ajal laialdaselt kõrtsid ning mitmed 18.–19. sajandi kirjamehed sarjavad talurahva seas levinud joomarlust – vastureaktsioonina sellele levis siinmail ka karskusliikumine, mis algselt kujunes paljuski hernhuutluse raames, hiljem aga sai osaks Eesti ärkamisaja rahvuslikust liikumisest.

19. sajandi üks suuremaid majanduslikke muutusi oligi talude päriseksostmine. Talurahvas vabastati pärisorjusest mitmes järgus ning Eesti- ja Liivimaal toimus see eri aegadel. Üksikjuhtumeid, kus talumees mõisnikult talu või isegi mõisa ostis, esines ennegi, kuid uued seadused andsid selleks juriidilise raamistiku. Laialdaselt levis see siiski alles 19. sajandi teisel poolel. Esimeste eestlaste ostetud mõisade seas oli neidki, mille Eesti Vabariik Vabadussõja järel rekvireeris – mõisaomanike seas rahvuslikku vahet ei tehtud.

Pärisorjusest vabastamise järel selgus, et paljudel polnud majanduslikku võimalust omaenese talu ostmiseks. Seepärast levis mitme lainena väljarändamine Venemaa viljakatesse, kuid vähearenenud piirkondadesse. Eeskätt rändasid eestlased Ukrainasse ja Siberisse, suur osa väljarändajaid pärines Saaremaalt. Sellest sai alguse oluline osa väliseesti asundustest ida pool Eestit.

Eesti maa-arhitektuuri seisukohalt oli oluline korstnaga eluhoonete levik. Üksikud mõisnikud püüdsid korstnaid juurutada juba 18. sajandi lõpul, kuid talurahvas võttis uuenduse omaks aegamisi ja vaevaliselt. 20. sajandi alguseks korstnata elamuid siiski peaaegu ei ehitatud.

Suurim uuendus nii taimekasvatuses kui ka eestimaalaste toidusedelis oli kartulikasvatus, mida enne 19. sajandit Eesti- ja Liivimaal praktiliselt ei tuntud. 1840. aastate keskpaigaks oli kartul Eesti talurahva seas juba küllaltki tuntud toiduaine. 1840. aastate lõpul on kartulit korduvalt nimetatud Balti provintside maaelanikkonna põhitoiduseks^[14]. kui 1880. aastatel oli Venemaal kartuli all keskmiselt ainult 2% haritavast maast, Eestis üle 10%. 19. sajandi lõpuks oli kartul tõrjunud teisejärguliseks eelmiste sajandite ühe tuntuima köögivilja naeri ja 20. sajandi alguses oli Eestimaa kubermang kartulikasvatuse põllupinnalt kogu Venemaal esirinnas. 19. sajandi algusest pärineb ka loomakasvatuses tähtis söödakultuur ristik.^[8]

19. sajandi lõpul puhkenud linakasvatusbuumi kajastab romaanisarjas "Tõde ja õigus" ka Eesti kirjandusklassik Anton Hansen Tammsaare. Linakasvatus tõi paljudele Eesti taludele hädavajalikku kapitali, mis investeeriti maaparandusse (mida Tammsaare samuti mitut puhku kujutab). Suured maaparanduskampaaniad jätkusid Eestis ka iseseisvusajal ning pärast sõda ühismajandites, kus kuivendati soid ja raadati metsa. Nii põllumajandusmaadeks väärindatud territoorium võsastus alles pärast taasiseseisvumise järgset maareformi.

19. sajandil hakati Eestis tegelema esmakordselt ka teadliku sordiaretuse ja tõuparandusega. 1839. aastal asutati baltisakslastest mõisnike poolt Eestimaa Põllumajanduse Selts, lisaks 1792. asutatud Liivimaa Üldkasulikule ja Ökonoomilisele Sotsieteedile. Peamiselt oli teaduspõhine aretus mõisnike pärusmaa, kes tõid Saksamaalt sisse uuenduslikke tehnoloogiaid, taimesorte ja loomatõuge, kuid sajandi lõpuks Eestis levinud põllumeeste seltsides huvitusid sellest ka eestlastest talumehed.

Aianduses levisid Eestisse tsaariajal mitmed uued kultuurtaimede liigid, näiteks tomat. Talude juures leidunud aiad muutusid mõisaaedade eeskujul ning talude päriseksostmise järel drastiliselt, muuhulgas muutus populaarseks iluaiandus.

Tsaariaja lõpul sai põllumeeste seltside kaudu aluse Eesti ühistegevuslik traditsioon, mis jätkus ka Eesti Vabariigis ning pärast Nõukogude-aegset katkestust nüüd taas vähehaaval jalgu alla võtab. Üks ühistegeluse eestvedajaid oli Jaan Tõnisson, kes esines mh I Eesti põllutöö kongressil Tartus 1899. aastal.

Ehkki 1905. aasta revolutsiooni käigus aastail 1905–1907 toimus Eestis arvukalt mässe ja vastuhakke, sealhulgas põletati mitmeid mõisu, ei toonud see kaasa põllumajanduse järsku langust. 1917. aasta revolutsioonidele järgnenud sõjal olid seevastu märksa tõsisemad tagajärjed.

Vabadussõjas võidelnud eestlaste üks tähtsamaid motivaatoreid oli lubadus saada maad. Seepärast järgneski Vabadussõjale Eestis 1919. aasta maareform. Mõisate maad, hooned, inventar ja tööstused rekvireeriti, jättes senistele suurmaaomanikele vaid mõisasüdamed, millest äramajandamiseks üldjuhul ei piisanud. Vabanenud maad jagati soovijatele, eelkõige Vabadussõja veteranidele asunikutaludeks. 1926. aastal maksti Saksamaa survel rekvireeritud maade eest ka kompensatsiooni.

 Pikemalt artiklis Eesti majandus#Eesti vabariigi aeg 1918–1940

1920. aastail eristati Eestis väiketalu (kuni 20 ha), normaaltalu (20–30 ha), täistalu (30–50 ha, algul 30–60 ha) ja suurtalu (üle 50 ha, algul üle 60 ha).

Nagu selgus, ei tasunud suurmajandite jagamine väiketaludeks ennast sugugi alati ära. Rahvusvahelise konkurentsi süvenedes ning 1930. aastate majanduskriisi käigus paljud talud pankrotistusid ning maa hakkas koonduma taas suurtalunike kätte. Siiski arenes Eesti põllumajandus jõudsalt ja põllumajandustooted, eelkõige või ja peekon said tähtsateks ekspordiartikliteks, mida viidi Lääne-Euroopasse, nt Inglismaale. Põllumajanduse arengu üks alustalasid oli toorsaaduste väärindamine toiduainetööstuses, enim edenes piimakarjakasvatus. Eestis aretati ka arvukalt uusi taimesorte ja loomatõuge, samuti arenes põllumajanduslik ühistegevus.

1939. aasta suvel korraldatud loenduse andmeil oli Eestis 139 984 talu, mille keskmine suurus oli 22,7 ha, ja umbes 25 000 alla 1 ha suurust väikekohta. Peamine tootmissuund oli loomakasvatus, selle saadused moodustasid 70% talude kaubatoodangust. 1939 elas maal umbes 760 000 inimest, neist taludes 625 360, sh töötegijaid 495 131 (432 512 talupereliiget ja 62 619 palgalist).

Eesti piimatööstuses oli 1939. aasta lõpu seisuga 262 piimatalitust 434 koorejaamaga, kokku oli 696 piimatööstust. Põllumajandusloenduse andmeil oli kokku 139 984 talu; lehmi oli 480 380 eramajapidamiste 132 000 laudas; piimatalitustele müüs piima 60 208 talu, piimatoodang oli 957 000 tonni. Piima toodi meiereidesse 411 545 tonni, võid valmistati 16 161 tonni, millest eksporti läks 13 847 tonni võid; juustu valmistati 682 tonni, sellest eksporditi 330 tonni.

Pärast Eesti okupeerimist ja Nõukogude korra kehtestamist 1940. aastal hakkas uus võim järk-järgult riigistama tootmisvahendeid, sealhulgas maad ja ettevõtteid. Ehkki enne Teise maailmasõja puhkemist ei jõutud Eestis veel kollektiviseerimiseni, oli sel juba ränki tagajärgi Eesti põllumajandusele. Samuti vahistati, küüditati või hukati suur osa aktiivsemaist põllumajandustegelastest. Järgnenud sõda, mille käigus rinne Eestist korduvalt üle käis, ei parandanud olukorda sugugi. Paljud edukad põllumajandusettevõtjad, kes olid pääsenud Nõukogude repressioonidest eluga, lahkusid enne Nõukogude armee naasmist läände, saades väliseestlasteks. Nendega lahkus ka suur osa kapitali, kogemusi ja oskusteavet.

Teise maailmasõja järel toimus Eestis uus, 1944.–1947. aasta maareform. 14. detsembril 1944 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee vastu määruse nr 380^[15] "Saksa okupantide poolt äravõetud maa tagasiandmise kohta Eesti NSV talupoegadele". Oktoobris kehtestati kriminaalkaristus riigile põllumajandustoodete sundmüügi kohustuse mittetäitmise eest, Kriminaalkoodeksi § 61 alusel^[16]. Reformi põhiülesanne oli juurutada Eestis (nagu ka teistes Baltimaades) samasugune ühismajandite kord nagu oli ülejäänud Nõukogude Liidus kehtestatud juba 1930. aastatel. Metsavendade sõjajärgse vastupanu mahasurumise ja korduvate küüditamiste üks eesmärk oligi nõrgestada vastuseisu kollektiviseerimisele. Esimene kolhoos asutati 23. augustil 1947 Saaremaal Valjala vallas Sakla külas, selle esimeheks valiti Herman Kuning. Pikka aega oli elu ühismajandites siiski märgatavalt raskem kui linnades, mitmel pool maksti palk välja natuuras või jäädi võlgu, toidunormid olid väiksemad kui tööstusettevõtetes. 1950. aastateni arendatigi tööstust põllumajanduse arvelt, ideoloogiline muutus tuli alles pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal.^[11][17]

Algsed väikekolhoosid elasid üle mitu liitmiste lainet (1949. aastal oli Eestis 2898 kolhoosi ja 115 sovhoosi, 1989. aastal 192 kolhoosi ja 126 sovhoosi). Mitmesugused üleliidulised kampaaniad tõid Eesti põllumajandusse nii head kui ka halba. Ühest küljest oli Nõukogude põllumajanduse ideoloogiline alus tootmise intensiivistamine mehhaniseerimise (1940. aastail loodud masina-traktorijaamad), lautade suurendamise ja rohke väetisekasutuse teel, mis tõstis tõepoolest tootlikkust ning aitas vabaneda 1940.–1950. aastate toidunappusest. Teisalt kaasnes sellega mitmesuguseid mõtlematuid algatusi nagu Nikita Hruštšovi aegne maisikasvatuskampaania ning ruutpesitsi kartulipanek. Samuti ei olnud Nõukogude intensiivpõllumajandus kuigi loodussäästlik, keskkonnakaitsele hakati mõtlema alles 1960. aastate teisel poolel. Loomakasvatuses ületati sõjaeelne tase alles 1960. aastail, taimekasvatuses jäi toodangu kasv tagasihoidlikuks.^[17]

1980. aastateks oli Eesti NSV-st saanud üks toiduainete ekspordipiirkondi, kust veeti Nõukogude Liidu rohkelt nii juustu ja võid kui ka liha ja vilja. Levinud olid nii sea- kui ka piimakarjakasvatus, eksperimenteeriti vähem levinud ja sootuks uute põllumajandusloomadega nagu küülikud ja nutriad. Taimekultuuridest olid rohkem levinud nisu ja rukis, vähem kaer, oder, raps jts. Eesti ala kolhoosid ja sovhoosid olid paremal järjel kui NSV Liidus keskmiselt.^[17]

Arenes ka põllumajandusteadus. Iseseisva kõrgkoolina arenes Tartus Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüdne Eesti Maaülikool), mis sai alguse Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnast. Mitmel pool Eestis tegeldi sordiaretuse, tõuparanduse ja muude põllumajanduskatsetega. Põllumajandusharidust pakkusid ka kutsekoolid, näiteks Olustvere põllumajandustehnikum.^[17]

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel tabas Eesti põllumajandust mitu suurt vapustust. Esiteks kaotas Eesti järk-järgult oma senise suurima turu Venemaal, kuna poliitiliste hõõrumiste ja piirivaidluste tõttu, aga ka sisepoliitilistel põhjustel kehtestas Venemaa toiduainete impordile Eestist mitmeid takistusi, samuti langes Vene tarbijate ostuvõime. Teiseks algatas Eesti valitsus omandireformi, mille käigus tagastati suur osa maadest ja hoonetest õigusjärgsetele omanikele, kellele või kelle esivanematele kuulus kinnisvara enne selle riigistamist 1940. aastal. Kolmandaks erastati senised riigimajandid, osalt lagundades need üksiktaludeks ja tagastades varasid omandireformi käigus, osalt aga ka tervikuna, tihti senisele juhtkonnale ning mitte just harva isegi majandi enese vara eest. Esimesed talud taastati 1988. aastal, 1992. aastaks oli registreeritud 8555 talu, millele kuulus kokku 218 867 ha maad.^[11]

Kõik see jättis põllumajandusele tugeva jälje. Investeeringuteks ei leidunud raha, tootlikkus ja efektiivsus langesid, samuti pärssis põllumajanduse arengut riiklik ideoloogia, mis toetas 1990. algul populaarset romantiliste väiketalude kuvandit "Pätsu-aegse Eesti Vabariigi" eeskujul. Nii ei eraldatud Eestis põllumajandusele 1998. aastani riiklikke toetusi. Põllumajanduse osatähtsus SKP-s langes, tootmise taastumine võttis aastaid aega. Nüüdseks on põllumajandus taandunud kolmandajärguliseks majandusharuks, Eestis valitseb teenusmajandus nagu teisteski arenenud lääneriikides.^[18]

Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga on Eestist saanud ühtse Euroopa Liidu osa, kus kehtib ka liidu ühine agraarpoliitika. Eesti põllumajanduse taset hindavad asjatundjad valdavalt heaks^[19], seda võrreldakse tehnoloogiliselt Soomega^[20] ning on nimetatud ka Baltimaade efektiivseimaks^[21]. Põllumajanduse efektiivistumise üheks põhjuseks on nimetatud tööjõu äravoolu teistesse majandussektoritesse^[18].

Euroopa ühise põllumajanduspoliitika raames püütakse muuta ka Eesti põllumajandust keskkonnasõbralikumaks ja konkurentsivõimelisemaks, võideldakse kliima- ja keskkonnamuutustega. Üha laiemalt levivad nii IT-tehnoloogiad kui ka mahepõllumajandus.^[22] Keskkonnarühmituste tähelepanu on pälvinud geneetiliselt muundatud taimesordid ning Maaülikooli teadlased tegelevad kloonitud lehmade aretamisega, kes suudaksid lüpsta inimestele elutähtsaid ravimeid, näiteks insuliini.

Eestisse on tulnud rohkelt Euroopa tõukefondide investeeringuid, mis on elavdanud nii põllumajandust kui ka maaelu laiemalt. Üks suuremaid murekohti on siiski põllumajandustoetuste ebavõrdsus võrreldes Lääne-Euroopaga: korduvatele lubadustele vaatamata on erinevus endiselt suur ning jääb selliseks tõenäoliselt veel aastateks. Eesti üleminekuperiood algas 2004. aastal ning selle lõppu ei ole siiani ette näha. Ka 2020. aastaks ei jõua Eesti toetustase 90 protsendini Euroopa Liidu keskmisest.^[19][23]

 Pikemalt artiklis Põllumajanduslik kutseharidus

 Pikemalt artiklis Põllumajanduslik kõrgharidus

• Eesti põllumajandus XX sajandil (1.-3. osa) Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium 2006–2009
• Eesti Maaelu Entsüklopeedia – Eesti Entsüklopeediakirjastus 2009
• Eesti Põllumajandusentsüklopeedia I köide – Eesti Entsüklopeediakirjastus 1998

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Eesti põllumajandus

• "Põllumajandus arvudes. 2012. Agriculture in Figures" Statistikaamet, 2013
• Põllumajandusministeerium
• Eesti põllumajandus
• Eesti põllumajandus läbi aegade
• EL tahab jätta Eesti põllumajandus-toetused aastateks alla keskmise
• Sõrra: Eesti põllumajandus on tehnoloogiliselt Soomest ees
• Analüütik: Eesti põllumajandus on Baltimaade efektiivseim
• Eesti põllumajanduse konkurentsivõime: olukord ja tulevikuväljavaated
• Eestlane on saanud põhitoidu ikka põllult
• Ülo Niisuke: Eesti põllumajandus püsib konkurentsis
• Eesti põllumajandus 1940–1990

v r Eesti võtmeartiklid
Ajalugu	Esiajalugu Liivimaa ristisõda Taani aeg Vana-Liivimaa Liivimaa ordu Baltisakslased Liivi sõda Liivimaa hertsogkond Rootsi aeg Põhjasõda Eestimaa kubermang Liivimaa kubermang Ärkamisaeg Eesti iseseisvumine Vabadussõda Vabadussõjalased Vaikiv ajastu Teine maailmasõda Metsavennad Eesti NSV Vabariigi Valitsus eksiilis Laulev revolutsioon Suveräänsusdeklaratsioon
Loodus	Fauna imetajad kalad linnud Floora puud põõsad samblad samblikud Jõed Järved Kaitsealad Kliima Saared
Riik	Asulad linnad Erakonnad Haldusjaotus maakonnad vallad Inimõigused Kaitsejõud Kaitsevägi Kohtusüsteem Riigikohus Peaminister President Põhiseadus Riigikogu Valimised Valitsus Välispoliitika Õiguskaitseorganid Äärmuspunktid
Majandus	Börs Keskpank Energeetika Maksusüsteem Põlevkivitööstus Põllumajandus Transport Turism
Ühiskond ja kultuur	Ajakirjandus Arhitektuur Eesti keel Eestlased Filmikunst Haridus Internet Kirjandus Kunst Kuritegevus Köök Meedia Muusika Mütoloogia Raadio Rahvaluule Rahvastik religioon Riigipühad Sport Sümbolid hümn lipp vapp Teater Televisioon Tervishoid Õigussüsteem