Elmo Nüganen

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Elmo Nüganen (sündinud 15. veebruaril 1962 Jõhvis) on eesti näitleja, teatri- ja filmilavastaja, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 2020).

1982. aastal lõpetas ta 4. Tehnikakooli Tallinnas rätsepa erialal. Aastatel 1982–1983 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist ning 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu näitlejana.

Aastatel 1988–1992 töötas ta Ugala teatris näitleja ja lavastajana ning 1992–2021 oli Tallinna Linnateatri peanäitejuht.

1999. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Ta on EMTA lavakunsti osakonna õppejõud ning on olnud XX, XXV ja XXIX lennu kursuse juhendaja.

2. detsembril 2020 valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Elmo Nüganeni akadeemikuks teatrikunsti valdkonnas.^[1] Ta kuulub akadeemia humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonda.

• 1992 – William Shakespeare'i "Romeo ja Julia"
• 1993 – Tadeusz Różewiczi "Valge abielu"
• 1994 – Hans Christian Anderseni "Nukkude akadeemia"
• 1995 – Alexandre Dumas' "Kolm musketäri"
• 1995 – Anton Tšehhovi "Pianoola ehk Mehhaaniline klaver"
• 1996 – Dario Fo "Elizabeth – naine juhuse tahtel"
• 1999 – Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"
• 1999 – William Shakespeare'i "Hamlet"
• 2000 – Aleksei Tolstoi "Burattino"
• 2001 – Alexandre Dumas' "Musketärid – kakskümmend aastat hiljem"
• 2001 – Jane Martini "TŠEHHOV & show-bisnis"
• 2003 – Jaan Tätte "Kaotajad"
• 2004 – David Mameti "Äri"
• 2005 – A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus. Teine osa"
• 2006 – A. H. Tammsaare "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. Neljas osa"
• 2007 – Carlo Gozzi "Ronk (Il Corvo)"
• 2008 – A. H. Tammsaare "Wargamäe Wabariik"
• 2009 – Jean-Luc Lagarce'i "Meie, kangelased"
• 2009 – A. H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast"
• 2010 – Peter Barnesi "Jumala Narride Vennaskond"
• 2011 – J. B. Priestley "Aeg ja perekond Conway"
• 2011 – Molière'i "Scapini kelmused"
• 2012 – Anton Tšehhovi "Maailmale nähtamatud pisarad"
• 2014 – William Boydi "Igatsus"
• 2017 – Anton Tšehhovi "Kirsiaed"
• 2018 – Paavo Piigi "Miljoni vaade"
• 2018 – Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints"
• 2019 – Marius Ivaškevičiuse "Kant"
• 2019 – Mogens Rukovi, Thomas Vinterbergi "Kommuun"

• Johnny (William Saoryani "Mu süda on mägedes"; 1992)
• Isa (Tadeusz Różewiczi "Valge abielu"; 1993)
• Orgon (Molière'i "Tartuffe"; 1993)
• Felton (Alexandre Dumas "Kolm musketäri"; 1995)
• Platonov (Anton Tšehhovi "Pianoola ehk Mehhaaniline klaver"; 1995)
• Paul (Jaanus Rohumaa ja Mari Tuulingu "Ainus ja igavene elu"; 1996)
• Väitsa-Mackie (Bertolt Brechti ja Kurt Weilli "Kolmekrossiooper"; 1997)
• Kleshtsh (M. Bitteri "Põhhjas"; 2000)
• Paulino (José Sanchis Sinisterra "Ay, Carmela!"; 2002)
• Sinjoor Ponza (Luigi Pirandello "Nii see on (kui teile nii näib)"; 2006)
• Mees (Jon Fosse "Sügise unenägu"; 2015)
• Isa (Madis Kõivu "Tagasitulek isa juurde"; 2015)

• William Shakespeare "Tõrksa taltsutus" (diplomilavastus Ugalas, 1987)
• Elmo Nüganeni "Sinder-Vinder" (Ugala, 1989)
• Brandon Thomasi ja Mati Undi "Charley tädi" (Ugala, 1989)
• Anton Tšehhovi "Kajakas" (Ugala, 1990)
• Carlo Gozzi "Armastus kolme apelsini vastu" (Ugala, 1991)
• Anton Tšehhovi "Ivanov" (Eesti Draamateater, 1992)
• Wolfgang Amadeus Mozarti "Figaro pulm" (Pärnu Ooper 1994)
• Tom Stoppardi "Arkaadia" (Peterburi Suur Draamateater, 1998)
• Yves Jamiaque'i "Tout payé ehk kõik on makstud" (Moskva Lenkomi teater, 2004)
• Witold Gombrowiczi "Laulatus" (Toruńi Wilam Horzyca nimeline teater, 2004)
• A. H. Tammsaare "Zeme un mīlestība" ("Maa ja armastus") (Läti Rahvusteater, 2012)
• Tom Stoppardi "Utoopia rannik. II osa. Laevahukk" (Eesti Draamateater, 2013)
• William Boydi "Igatsus" (Peterburi Suur Draamateater, 2014)
• Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumäng" (2023)^[2]

• Peer Gynt (Henrik Ibseni "Peer Gynt"; Eesti Draamateater; 1997)
• Guy Montag (Ray Bradbury "451 kraadi Fahrenheiti"; Moskva teater Et Cetera; 2007)

1988–1989

• krahv Ulrich Zinsdorff ("Vennad Lautensackid")
• Kolu-Per ("Röövlitütar Ronja")
• Õudu ("Sinder-Vinder")
• Peter ("Iha jalakate all")
• kardinal ("Becket ehk Jumala au")
• Jack ("Charley tädi")
• Mark ("Aed ilma mullata")
• Tusenbach ("Kolm õde")

1989–1990

• Kurt ("Rummu Jüri")
• kodanik Kloun ("Mäng")
• File ("Vihmameister")

1990–1991

• Cooper ("Kass tulisel plekk-katusel")
• Pantalone; Celio; Hansuke; teener Brighella ("Armastus kolme apelsini vastu")

1991–1992

• Collin Fenwick ("Rohukannel")

1992–1993

• Jermolai Lopahhin ("Kirsiaed")

Elmo Nüganen on mänginud telelavastuses "Soo" (Teleteater 1992), teleseriaalis "Vabariigi valvur" (ETV 1994–1995) ning mängufilmides "Ainus pühapäev" (Tallinnfilm 1990) ja "Suflöör" (Freyja Film 1993).

Ta on kolme täispika mängufilmi režissöör ja on näidelnud mitmes filmis:

• "Nimed marmortahvlil" (2002) (režissöör ja stsenarist)
• "Meeletu" (2006) (režissöör ja stsenarist)
• "Seenelkäik" (2012) (näitleja – bensiinijaama müüja)
• "Puhastus" (2012) (näitleja – isa)
• "Deemonid" (2012) (näitleja – võõras)
• "Mandariinid" (2013) (näitleja – Margus)
• "1944" (2015) (režissöör)
• "Portugal" (2018) (näitleja – ülemus)
• "O2" (2020) (näitleja – major Kurg)
• "Apteeker Melchior" (2022) (režissöör)
• "Apteeker Melchior. Viirastus" (2022) (režissöör)
• "Apteeker Melchior. Timuka tütar" (2022) (režissöör)

• 1986 – Voldemar Panso nimeline auhind
• 1992 – Ants Lauteri nimeline auhind
• 1994 – Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali "Baltiiski Dom" parima lavastaja ja parima kõrvalosatäitja preemia
• 1993 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 1996 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 1996 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia lavastuste „Kolm musketäri“ ja „Pianoola ehk mehaaniline klaver“ eest
• 1996 – Linnateatri kolleegipreemia – parim lavastaja
• 1996 – Vabariikliku teatrifestivali "Draama '96" lavastaja- ja meesnäitleja preemia
• 1996 – Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali "Baltiiski Dom" parima meesnäitleja preemia
• 1997 – Peterburi Akadeemilise Draamateatri parima lavastaja aastapreemia "Kuldne Sofitt 1997"
• 1998 – Venemaa Teatritegelaste Liidu eripreemia
• 1999 – Vabariikliku teatrifestivali "Draama '99" lavastajapreemia
• 2000 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia F. Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" ning W. Shakespeare'i "Hamleti" lavastamise eest Tallinna Linnateatris
• 2000 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 2000 – Valgetähe III klassi teenetemärk ^[3]
• 2000 – Linnateatri kolleegipreemia – parim lavastaja
• 2001 – Venemaa riiklik kunstipreemia
• 2002 – Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste poolt antud aunimetus Riigikaitsesõber 2002 ning sellega kaasnev mõõk – filmi "Nimed marmortahvlil" eest kui Eesti riigi kaitsmist toetava tegevuse eest
• 2002 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (debüüdiauhind: "Nimed marmortahvlil")
• 2004. aasta 15. oktoobril tõi Nüganen Poolas Toruńi Wilam Horzyca nimelises teatris välja Witold Gombrowiczi näidendi "Laulatus", mis pälvis Opole festivalil "Poola klassika" lavastaja-, kunstniku- ja kaks näitlejapreemiat. ^[4]
• 2005 – Linnateatri kolleegipreemia – parim lavastus – "Tõde ja õigus. Teine osa"
• 2005 – Festivali Draama 2005 väliskriitikute preemia lavastuse "Tõde ja õigus. Teine osa" eest ^[5]
• 2007 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 2009 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia suurprojekti “Tagasi Vargamäele” idee ja teostus ning lavastus “Wargamäe Wabariik” eest
• 2010 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 2011 – Tšehhovi mälestusmedal
• 2013 – Välisministeeriumi kultuuripreemia filmi “Mandariinid” tegijaile
• 2016 – Balti Täht Peterburi rahvusvahelisel teatrifestivalil "Baltiiski Dom" (“Balti maja”) ^[6]
• 2017 – Tallinna vapimärk
• 2018 – Tammsaare ja Vilde Sõprade seltsi Klassiku sõbra tiitel
• 2020 – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest (“Kommuun”)
• 2020 – valiti Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks
• 2023 – Stipendium Estonicum Eri Klas – Eri Klasi stipendiumi laureaat teatrikunsti valdkonnas^[7]

Nüganeni ema kasvas kasuperes, Ingerimaalt pärit isa aga oli sunnitud oma kodumaalt lahkuma. "Ühel pole olnud isa-ema, teisel pole olnud isamaad ja emakeelt. Ja need inimesed leidsid teineteist," on Nüganen ajakirjas Teater. Muusika. Kino meenutanud.^[8]

Elmo Nüganen on abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga. Neil on kolm tütart: Saara, Maria-Netti ja Sonja.^[9]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Elmo Nüganen

• Elmo Nüganen: raha kadund – vähe kadund, au kadund – kõik kadund. Postimees, 3. detsember 2008
• Margus Mikomägi. Elmo Nüganen: Rahvast ei tasu lollitada. Maaleht, 11. juuni 2009
• Teet Korsten. Jõhvi päritolu mees lõi Tallinna vanalinnas oma ideaalteatri. Põhjarannik, 23. veebruar 2012
• Elmo Nüganen Eesti Teaduste Akadeemia kodulehel