Elukindlustus

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Elukindlustus (inglise keeles life insurance) on kindlustusliik, kus kindlustusjuhtumiks on kindlustusvõtja või mõne teise inimese elu teatud sündmus, mille puhul kindlustusandja maksab kindlustuslepingus (edaspidi: leping) kokku lepitud summa kindlustatud või soodustatud isikule. Kindlustusvõtja maksab kindlustusandjale regulaarseid kindlustusmakseid või ühekordse tasu lepingu sõlmimisel.^[1]

Elukindlustuse eesmärk on kindlustusvõtja või temast majanduslikult sõltuvate isikute tavapärase elustandardi tagamine.^[2]

Elukindlustust liigitatakse sõltuvalt tarbijate vajadusest riigiti erinevalt. Samuti esineb erinevusi elukindlustusega tegelevates kindlustusseltsides. Enim levinud elukindlustuse liigid on surmariskikindlustus ja kapitali kogumise kindlustus.

Järgnevalt on esitatud elukindlustuse liigitus kindlustustegevuse seaduse järgi. Toodud kindlustusliikide alla ei kuulu riiklikud kindlustused, nagu näiteks haigekassa poolt pakutavad haiguskindlustused ning kohustuslik pensionikindlustus.

Surmajuhtumi kindlustusega ehk surmariskikindlustusega kindlustatakse võimaliku surma vastu määratud perioodiks. Kui kindlustatu sureb enne kindlustusperioodi lõppu, siis maksab kindlustusandja soodustatud isikule lepingus määratud summa. Kui surm selle perioodi jooksul ei saabu, ei saa kindlustusvõtja oma kindlustusmaksetest midagi tagasi. Surmajuhtumi kindlustuse korral võib periood olla ka määramata, s.t leping kehtib kindlustatu surmani. Sel juhul on kindel, et kindlustusandja teeb väljamakse (v.a kindlustuspettuse korral).^[3]

Üleelamistähtajaga kindlustuse korral maksab kindlustusandja lepingus kokkulepitud summa kindlustusperioodi lõpus kindlustatud või soodustatud isikule juhul, kui kindlustatu on kindlustusperioodi lõpus elus.^[4]

Surmajuhtumi ja üleelamistähtaja kindlustus on kahe ülaltoodud elukindlustusliigi kombinatsioon. Kindlustusandja maksab lepingus määratud summa soodustatud isikule pärast kindlustatu surma või kindlustusperioodi lõpus, sõltuvalt sellest, kumb saabus enne.

Kindlustuslepingud surmajuhtumiks ja üleelamistähtajaks olid populaarsed 1990. aastateni Austraalias, Põhja-Ameerikas ja Suurbritannias, kui neid kasutati kodulaenu eest tasumiseks. Koduomanikust kindlustatu maksis kodulaenu intressi ning laenu põhiosa maksti kindlustussummast koduomaniku surma korral või laenutähtaja korral. Tänapäeval müüakse seda tüüpi kindlustust harva.^[4]

Annuiteedi all mõistetakse elukindlustust, kus kindlustussumma väljamaksmine käib periooditi. Enamasti tehakse annuiteedimaksed korrapäraste perioodide järel ühesuuruste maksetena. Annuiteet iseseisvalt ei ole kindlustusliik. Seda kombineeritakse teiste elukindlustusliikidega, tehes ühekordse väljamakse asemel perioodilisi väljamakseid.^[5] Näiteks on võimalik sõlmida pensionikindlustusleping, millega saab kindlustatud isik pensionile jäädes kindlustusandjalt igakuiseid väljamakseid.

Õnnetusjuhtumi kindlustust on võimalik sõlmida lisakindlustusena koos elukindlustuslepinguga. Selle eesmärk on tagada elukindlustusmaksete tasumine, kui kindlustusvõtja on õnnetusest tingituna ajutiselt või püsivalt töövõimetu või kui kindlustusvõtja sureb enne lepingu lõppu.^[6]

Haiguskindlustust on võimalik sõlmida lisakindlustusena koos elukindlustuslepinguga. Selle eesmärk on tagada elukindlustusmaksete tasumine ootamatu haigestumise korral, mis ei ole seotud õnnetusjuhtumiga.^[7]

Sünnikindlustuse ja abiellumiskindlustuse korral maksab kindlustusandja lepingus kokkulepitud summa kindlustatud või soodustatud isikule vastava sündmuse toimumisel.^[1]

Investeerimisriskiga elukindlustuse korral investeerib kindlustusandja kindlustusmaksed aktsiatesse ja teistesse riskantsetesse finantsinstrumentidesse ning kindlustuse väljamakse sõltub selle vara edasisest turuväärtusest. Mõne lepingu puhul on garanteeritud minimaalne surmajuhtumi väljamakse, kui kindlustatud isik sureb enne lepingu lõppemist, ja/või minimaalne väljamakse lepingu lõppedes.^[8]

Katkemisõiguseta pikaajaline haiguskindlustus on üldjuhul tähtajaline kindlustusleping, millega kindlustatud või soodustatud isikul on õigus saada lepingus määratud summa kindlustatud isiku ajutise või püsiva töövõimetuse korral, kui see on põhjustatud lepingus täpsustatud haigusest.

Tontiin on elukindlustus, mille korral väljamakse kujuneb kindlustusvõtjate ühiselt tehtud sissemaksetest, ning see jaotatakse väljamaksmisel nende kindlustatud ja soodustatud isikute vahel, kes on lepingu lõppemisel elus.^[9]

Kapitali kogumise kindlustuse eesmärk on raha kogumine. Kapitali kogumise kindlustuse korral makstakse pärast kindlustusperioodi lõppu kindlustatud isikule lepingus kokkulepitud summa.^[1]

Kapitali kogumise kindlustus sarnaneb suuresti pankades pakutava säästu- ehk kogumishoiusega. Põhiline erinevus kapitali kogumise kindlustuse ning kogumishoiuse vahel seisneb selles, et kindlustuse korral on väljamakse suurus lepingus kindlaks määratud, kuid hoiuse korral sõltub tähtajal saadav summa kogumisperioodil tehtud sissemaksetest ning kokkulepitud intressist.^[1][10]

Tööandja pensionifondi valitsemise all mõeldakse tööandja poolt pakutavat pensioniplaani oma töötajatele.^[5]

Tööandja pakutav pensioniplaan on populaarne Ameerikas, kuid Eestis sellist kindlustust üldjuhul ei kasutata.

Toodud elukindlustusliigid on üldiseks juhiseks kindlustusseltsidele ning konkreetsed lepingud koostatakse nende põhjal. Seejuures võib erinevaid elukindlustusliike ka kombineerida. Selle tõttu on ka kindlustustoodete valik kindlustusandjate lõikes erinev. Kindlustustegevuse seadus ei kohusta kindlustusseltse kõiki eelnimetatud elukindlustusliike müüma. Seetõttu ei ole garanteeritud, et kõiki ülaltoodud kindlustusi Eestis tegutsevates elukindlustusseltsides pakutakse.

Esimene elukindlustusega tegelev ettevõte, Londoni Elukindlustuse Kontor (inglise keeles Amicable Society for a Perpetual Assurance Office) rajati 1706. aastal Londonis. Elukindlustus kui teenus kujunes välja peamiselt 18. sajandi lõpus. Sellele pani 1693. aastal aluse inglise astronoom Edmond Halley, kes koostas elukindlustuse matemaatiliseks aluseks olevad suremustabelid.^[11]

19. sajandil tegutsesid Eestis peamiselt tule- ja rahekindlustusega tegelevad kindlustusühistud. Elukindlustust hakati pakkuma 1912. aastal, kui Tallinnas asutati Baltimaade Vastastikune Elukindlustusselts. Seltsi liikmed olid peamiselt baltisakslased. Eesti iseseisvusaastatel tõusis elukindlustus populaarsuselt teisele kohale tulekindlustuse järel. 1923. aastal võttis Baltimaade Vastastikuse Elukindlustusseltsi tegevuse üle Eestimaa kindlustusaktsiaselts (EKA). 22. aprillil 1936 vastu võetud uus kindlustusasutuste seadus nimetas ülemaalised kindlustusühistud ühistegelikeks kindlustusseltsideks ning neile anti õigus tegutseda kõikidel kindlustusaladel nii otse- kui ka edasikindlustuses, kui nende põhikapital oli vähemalt 50 000 krooni. Kindlustusühistute tegevus lõpetati 23. juulil 1940, kui nende varad pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooniga riigistati.^[12]

Taasiseseisvumise järel domineerisid Eesti kindlustusmaastikul kahjukindlustusseltsid, kuid lühikese aja jooksul tekkis 1990. aastate alguses ka elukindlustusega tegelevaid ettevõtteid. 1992. aastal jõustunud kindlustusseadusega määrati üksikasjalikult kindlaks kindlustustegevuse nõuded ning kindlustusseltside järelevalvet hakkas ellu viima Kindlustusinspektsioon. Alates 2001. aastast teeb kindlustusseltside järelevalvet Finantsinspektsioon.^[13]

Elukindlustustegevus on põhjalikult reguleeritud ning kuulub riigi pideva järelevalve alla. Elukindlustusega tegelevad (elu)kindlustusseltsid. Eestis viib kindlustusseltside järelevalve tegevust ellu Finantsinspektsioon.^[1]

• Compensa Life Vienna Insurance Group SE^[14]
• Mandatum Life Insurance Baltic SE^[14]
• Swedbank Life Insurance SE^[14]
• Aktsiaselts SEB Elu- ja Pensionikindlustus^[14]

• ERGO Life Insurance SE Eesti filiaal^[15]

Lisaks neile tegutseb Eestis ka piiriüleseid elukindlustusteenuste osutajaid.^[16]

• Kindlustus
• Kahjukindlustus

• A. Inglist, Elukindlustuse käsiraamat, Äripäeva Kirjastuse AS, 2002.
• A. Roos, P. Sander, M. Nurmet, N. Ivanova, Finantsturud ja -institutsioonid, Tartu Ülikooli kirjastus, 2014.
• D. M. Dickson, M. R. Hardy, H. R. Waters, Acturial Mathematics for Life Contingent Risks, Second edition, Cambridge University Press, 2013.
• Kindlustustegevuse seadus, jõust. 01.01.2016.
• Tea entsüklopeedia. Kallas-klarnet, 10. köide, Tallinna Raamatutrükikoda, 2013

• Kindlustustegevuse seadus