Epistemoloogia

Osa artiklitest teemal
Filosoofia
Vasakult paremale: Platon, Kant, Nietzsche, Buddha, Konfutsius, Averroes
Platon · Kant · Nietzsche
Buddha · Konfutsius · Averroes
Filosoofid
Traditsioonid
Perioodid
Harud
Loendid
Muu
 
Filosoofia portaal

Epistemoloogia ehk teadmisteooria (ka tunnetusteooria, gnoseoloogia) on filosoofia valdkond, mis tegeleb teadmise saamise ja õigustuse probleemidega.

Epistemoloogia hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. Mis on teadmine? Mis on teadmise (tunnetuse) allikad? Millal on uskumus õigustatud? Kas ja kuidas on teadmine (tunnetus) võimalik? Kas teadmiste süsteemi saab rajada kindlale vundamendile? Mida tuleks teha, et teadmist saavutada?

Nimetus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "epistemoloogia" esimene pool tuleb kreekakeelsest sõnast epistēmē (ἐπιστήμη), mida tavaliselt tõlgitakse 'teadmisena'. Kreekakeelse sõna tähendus on aja jooksul muutunud ning olnud eri filosoofidel erinev. Algselt tähendas ta lihtsalt 'oskust', hiljem aga 'teoreetilist teadmist'. Filosoofiatraditsioonis on järjepidevus teadmise mõiste ja antiikfilosoofia epistēmē vahel. Epistemoloogia asemel võib öelda ka teadmisteooria või teadmisõpetus.

Epistemoloogiat nimetatakse vahel ka tunnetusteooriaks ehk gnoseoloogiaks. Viimase sõna algus tuleb vanakreeka sõnast gnōsis, mis selles kontekstis osutab tunnetusele. Tunnetuseks nimetatakse tavaliselt protsessi, mis viib teadmiseni. Epistemoloogia, kui filosoofia valdkond erineb gnoseoloogiast, mis on hoopis metafüüsika alamõiste. Neid ei saa täppiskeeles samastada. Erinevad sõnad tulenevad eri keelte traditsioonist. Inglise keeles on kombeks rääkida teadmisteooriast (theory of knowledge; on eesti keelde tõlgitud ka teadmusteooria) ehk epistemoloogiast, ehkki inglise keeles leidub ka sõna cognition, mis tähendab tunnetust. Saksa keeles ja vene keeles räägitakse tunnetusteooriast (Erkenntnistheorie, теория познания). Tõsi küll, sõna Erkenntnis saksa keeles ja sõna познаниe vene keeles võivad mõnes kontekstis tähendada ka tunnetuse saadust (teadvust). Kuni 1990. aastateni oli eesti keeles tavalisim nimetus tunnetusteooria, millega võistles ka gnoseoloogia. Sõna "epistemoloogia" on 21. sajandi alguses teised nimetused väljatõrjunud, mis märgistab ümberorienteerumist ingliskeelsele traditsioonile (analüütilisele filosoofiale). Nimetuse määratluse muudab keerukaks prantsuse keel, kus épistémologie esmane tähendus on teadmisteooria; ehk siis on tegemist teadusfilosoofia valdkonda kuuluva nimetusega.

Ratsionalism ja empirism

[muuda | muuda lähteteksti]

Epistemoloogia ülesandele lähenetakse mitmeti; järgnev jaotus vastas algselt 17. ja 18. sajandi filosoofiakoolkondade vahelisele jaotusele, kuid on enam-vähem kasutatav kõikide aegade kohta filosoofia ajaloos:

  1. Ratsionalistide arvates on olemas kaasasündinud ideed, mida ei saada kogemusest. Need ideed on olemas sõltumatult mis tahes kogemusest. Nad kas tulenevad kuidagi inimese vaimu ehitusest või nad on olemas inimese vaimust sõltumatult. Viimasel juhul eeldatakse tavaliselt, et indiviidi vaim mõistab neid, kui ta on jõudnud teatavale küpsusastmele.
  1. Empiristide (vaata ka: empirism, teaduslik meetod, teadusfilosoofia naiivne empirism) meelest ei ole olemas kogemusele eelnevaid arusaamu. Kogu teadmine on nende arvates tajule tugineva õppimise tulemus. Taju usaldatavus on aga küsimärgi all, sest illusioonid ja hallutsinatsioonid näitavad, et taju ei näita maailma alati sellisena, nagu ta tegelikult on.
Mõned ütlevad, et empiristidele on komistuskiviks matemaatika teoreemide olemasolu: nende tõesus ei sõltu kogemusest ning neid on võimalik teada kogemuse-eelselt. Mõned empiristid vastavad, et matemaatika teoreemidel puudub tunnetuslik sisu, sest nad väljendavad vaid mõistetevahelisi suhteid. Ratsionalistid peavad neid suhteid siiski tunnetuslikuks sisuks.
  1. Saksa filosoof Immanuel Kant töötas levinud arusaama kohaselt välja ratsionalismi ja empirismi sünteesi. Kanti järgi on inimesel olemas kogemuse-eelne teadmine, millel on tunnetuslik tähtsus. See väljendub aprioorsetes sünteetilistes otsustustes (näiteks põhjuslikkuse printsiip).

Vastuseta küsimused

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõikidesse koolkondadesse kuuluvad mõtlejad on ühel meelel, et inimestel on võime mõelda küsimuste peale, millele kogemus põhimõtteliselt ei saa vastust anda. Näiteks: Kas aeg saab otsa? Kas Jumal on olemas? Kas filosoofide Jumal on sama mis Piibli Jumal? Kas meie aistingute taga on mingi reaalsus? Näiteks loogilised positivistid väitsid, et sellistel küsimustel puudub igasugune tunnetuslik tähtsus. Teised aga leiavad, et vähemalt mõningatel neist on tunnetuslik tähtsus.

Oma epistemoloogia valimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Puudub konsensus selles suhtes, milline epistemoloogia on adekvaatse maailmamõistmise seisukohast kõige produktiivsem. Igal inimesel on oma epistemoloogia, millest ta kas või ebateadlikult lähtub. Informatsiooni mõtlev vastuvõtmine ja analüüsimine peab toetuma mingitele kriteeriumidele selle tõepärasuse hindamiseks. Isegi lastel on epistemoloogia mingil kujul olemas. Ent oma epistemoloogia teadlik valimine nõuab mingil määral filosoofia ja loogika õppimist.

Tõe taotlus

[muuda | muuda lähteteksti]

Meie analüüs sõltub sellest, milline epistemoloogia meil juba on. Võib küsida: mida ma pean tegema veendumaks, et valdan tõde? Kuidas ma saan kindel olla, et minu uskumused on tõesed? Kas on olemas mingisugune kriteerium, mille abil mul on võimalik otsustada, et see, mida ma usun, on tõesti tõsi?

Oletame, et ma arvan, et ma olen oma uskumuseni jõudnud ratsionaalsel teel. Ma kasutasin loogikat, ma tuginesin vaatlusele ja eksperimendile, ma vastasin vastuväidetele ja nii edasi. Sellest ma järeldasin, et minu uskumus on ratsionaalne. Sel juhul saab minu uskumus mingil määral pretendeerida tõesusele. Ratsionaalsus on tõe indikaator. Uskumuse ratsionaalsus on vähemalt põhjendiks arvata, et uskumus on tõene.

Mitmed uskumuste tunnused on tõesuse indikaatorid. Nendeks on näiteks ratsionaalsus, õigustatus ja tõenäolisus. Nimetame uskumuse mingit omadust episteemiliselt positiivseks omaduseks, kui selle olemasolu kas või mingil määrab viitab uskumuse tõesusele.

Paljudel meie uskumustel on mitmeid episteemiliselt positiivseid omadusi: nad on üsna ratsionaalsed, üsna õigustatud, väga tõenäoliselt tõesed jne. Ent vähemalt mõnel hetkel me ei ole sellega rahul. Me ei taha omada ratsionaalset uskumust, mis ei ole tõene. Nii võib ju juhtuda: ma võin oma uskumust kujundades väga hoolikalt ratsionaalsust järgida, kuid uskumus võib ometi osutada vääraks. Nii et ratsionaalsusest meile ei piisa.

Me taotleme, et meie uskumused oleksid teadmised. Kui ma midagi tean, siis mu uskumus ei ole ainult õigustatud ehk ratsionaalne, vaid ta on ka tõene. Küsimus on nüüd selles: millal mul on teadmine? Millal ma võin öelda, et ma tean? Mõned filosoofid ütlevad, et teadmine on võimatu: need on skeptikud.

Epistemoloogia küsimuseasetused

[muuda | muuda lähteteksti]

Epistemoloogia uurib,

  1. mida kujutab endast üks või teine uskumuse episteemiliselt positiivne omadus, näiteks õigustatus või ratsionaalsus (näiteks mis on õigustatud uskumus);
  2. kust need tunnused pärinevad (ja seega kust pärineb teadmine);
  3. mis on teadmine, st millised episteemilised tunnused teevad tõese uskumuse teadmiseks; 4) kas teadmine on võimalik.

Nii et epistemoloogid tegelevad palju uskumuse mitmesuguste episteemiliselt positiivsete omadustega, näiteks õigustatuse ja ratsionaalsusega, püüdes leida uskumuse õigustatuse või ratsionaalsuse tarvilikke ja piisavaid tingimusi.

Teiseks uurivad epistemoloogid, mis on episteemiliselt positiivsete uskumuste lähteallikas. Näiteks kui ma ütlen, et minu uskumus, et Riia on Läti pealinn, on õigustatud, siis võib küsida: kust see õigustus pärineb? Võib-olla on mõni usaldatav isik mulle kunagi öelnud, et Riia on Läti pealinn, ja see ongi minu uskumuse õigustuseks? Sel juhul on üheks tunnetuse allikaks inimeste tunnistused. Teiseks allikaks on taju. Epistemoloogia tõstatabki küsimuse, mis on uskumuse õigustatuse, ratsionaalsuse ja teiste episteemiliselt positiivsete omaduste lähteallikad. Sellel omakorda saab põhineda vastus küsimusele, mis on teadmise lähteallikad.

Kolmandaks huvitab epistemolooge, mis asi on üldse teadmine. See küsimuseasetus ei sõltu eeldusest, et meil on teadmine või et teadmine on võimalik. Küsimus on selles, missugused omadused peavad olema uskumusel, et ta oleks teadmine.

Neljandaks tegelevad epistemoloogid väljakutsega, mille epistemoloogiale esitab skeptitsism, mille kohaselt meil puudub teadmine või koguni teadmine on võimatu.

Fundatsionism ja koherentism

[muuda | muuda lähteteksti]

Üks põhilisi eraldusjooni epistemoloogide vahel on seotud küsimusega, kas õigustus peab põhinema baasuskumustel.

Fundatsionismi kohaselt on olemas baasuskumused, milles võib kindel olla. Sel juhul saab sama kindel olla uskumustes, mis on baasuskumustest rangelt tuletatud. Näiteks võib siin tuua Descartesi ütluse: "Mõtlen, järelikult olen olemas." See, et ma mõtlen, on minu baasuskumus, millele tugineb kindlalt ka minu uskumus, et ma olen olemas. (Sellele on vastu väidetud, et vaatlus oma vaimutegevuse kohta ei erine põhimõtteliselt ega ole usaldatavam muud laadi vaatlustest ning et järeldus, et mõtleja on olemas, ei ole rangelt tuletatav.) Fundatsionism kipub takerduma vaidlustesse selle üle, millised uskumused on baasuskumused.

Koherentismi kohaselt on uskumusele õigustuseks see, et ta moodustab teiste uskumustega "koherentse" (umbes: kooskõlalise) terviku. Ent selle positsiooni puhul on raskus selles, et uskumuste omavaheline kooskõla iseenesest ei taga, et need uskumused vastaksid sellele, kuidas asjad tegelikult on.

Peamised teooriad epistemoloogias

[muuda | muuda lähteteksti]

Teised filosoofia harud

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Epistemoloogia&oldid=6540174"