Ernst Sokolowsky
| Ernst Sokolowsky | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 8. veebruar 1833 |
| Surmaaeg | 26. veebruar 1899 (66-aastaselt) |
Ernst Johann Georg Sokolowsky (ka Ernst Johann Georg Sokolovsky ja Ernst Johann Georg Sokolowski, Ernst Johann Georg Sokolovski ja Ernst Sokolovski; 8. veebruar / 20. veebruar 1833 Straupe – 26. veebruar / 10. märts 1899 Paldiski) oli Eesti vaimulik ja kurttummade hariduse edendaja.[1]
Ernst Sokolowsky lõpetas Tartus Kubermangugümnaasiumi. Aastatel 1850–1854 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.[1]
Aastatel 1855–1859 töötas Ernst Sokolowsky Luunja mõisas parun Nolckeni juures koduõpetajana. Pärast prooviaastat Tartu Maarja koguduses (Adalbert Hugo Willigerode juures) ja Maarja-Magdaleena koguduses (Woldemar Mickwitzi juures) ordineeriti ta 10. juulil 1860 Straupes kirikuõpetajaks. Seejärel kutsuti ta 1859. aastal ametist lahkunud Karl Körberi asemele Vändra Martini koguduse õpetajaks. Vändra koguduses töötas ta õpetajana 31 aastat – aastatel 1860–1891 (introdutseeriti 17. juulil 1860). Raske ja võõrapärase nime tõttu kutsusid kohalikud teda Va Lopskiks.[1]
Tüli tõttu võimudega venestuspoliitika pärast (Sokolowsky viis läbi laulatuse, kus üks abiellujatest oli õigeusuline, kuid sellist laulatust ei tohtinud luteri õpetaja venestamise ajal läbi viia[1]) heideti ta Riia ringkonnakohtu poolt vaimulikust seisusest välja ja mõisteti üheks aastaks vangi. Keiser vähendas karistust Liivimaalt väljasaatmiseks.[2] Kolis Paldiskisse ja oli aastatel 1891–1899 (introdutseeriti 7. juulil 1891) Paldiski Nikolai koguduse õpetaja.
Ta oli avaldanud mitmel korral soovi, et ta maetaks Vändra kalmistule. Kui ta 1899. aastal 66-aastaselt äkilise südamerabanduse tõttu suri, maetigi ta 19. märtsil Vändra vanale kalmistule abikaasa kõrvale.[1] Tema matus oli omamoodi väljaastumiseks venestuspoliitika vastu, kohal oli peaaegu kümme tuhat koguduse liiget.[2]
Pastor Sokolowsky oli oma aja kohta väga edumeelne mees. Ta ei hoolitsenud ainult oma koguduse liikmete usulise külje eest, vaid püüdis kõigi vahenditega aidata kaasa nende majandusliku seisukorra ja haridustaseme parandamisele. Näiteks kuivendas ta omal kulul soid (rahvasuus "Lopski kraavid") põllumaaks vaesemale rahvale ja ehitas neile majadki.[3]
Hariduse edendaja
[muuda | muuda lähteteksti]Ernst Sokolowsky asutas Vändra kihelkonnas uusi vallakoole. Näiteks andis 1864. aastal mõisnik Carl von Ditmar tema innustusel maad kooli rajamiseks Võierasse. Koolimaja valmis 1865. aasta sügisel.[1]
Ernst Sokolowsky ettepanekul lahutati Vändras kihelkonnakooliõpetaja amet köstri ametist ja ehitati uus, ajakohane koolimaja. Ta korraldas oma kihelkonnakooliõpetajate konverentse proovitundidega ja revideeris asjatundlikult koole, sest oli ka Pärnu kreisi koolide vaimulik revident.[1]
Ta oli Vändra gümnaasiumi mõtte algataja. Asutas Vändras Koolisõprade Seltsi, mille eesmärgiks oli luua Vändrasse kõrgem tütarlastekool. Hiljem asutasid kohalikud talumehed tema mälestuseks Sokolowsky kapitali, mille toel valmis 1913. aastal Vändra gümnaasiumi praegune algklasside maja. Sokolowsky oli ka Vändra uue kihelkonnakooli eestvedajaid selle valmimisel 1885. aastal.[2]
Vändra kurttummade kool
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Vändra kurttummade kool
Ernst Sokolowskyl on suured teened kurttummade hariduse korraldamisel Eestis. Ta tutvus Saksamaal kurttummade õpetamise viisiga, astus kirjavahetusesse kuulsa Saksa kurttummade õpetaja Hilliga, kellelt ta sai õppetöö korraldamise ja õppeplaani koostamise kohta palju juhtnööre.[4] 1964. aastal õpetas Ernst Sokolowsky ise kaks last (Mart Kerese ja Kai Loorentsi) kõnelema[1] ja rajas 1866. aastal Vändras esimese kurttummade kooli Eestis (1924. aastal viidi kool Vändrast Porkunisse). Algkapital koolimaja ehitamiseks ja kooli rajamiseks saadi parun Gotthard Krüdeneri 1000-rublasest pärandusest ja koguduse korjandusest. Seetõttu kandis kool ka Gotthardi nime. Koolimaja asupaigaks valiti maa-ala Paide ja Viljandi maantee vahel. Kuna maa kuulus mõisnik Carl von Ditmarile, tuli see temalt rentida.[4]
Kool alustas 1966. aastal tööd üheksa õpilasega, koolikursus kestis seitse aastat, õpetajana asus koolis tööle Johannes Eglon.[1] Õppeainetest oli esimene usuõpetus. Õpetati veel aritmeetikat, grammatikat, geograafiat, loodusõpetust, joonistamist ja tööõpetust. Kuna usuõpetusel oli koolis tähtis koht, siis lõppes ka koolikursus leeriga.[4]
Kooli ülalpidamiseks asutas Sokolovsky 1882. aastal koos 15 mõttekaaslasega Pärnu "Ehwata" seltsi.[1][5][6] "Kurttummade eest hoolitsemiseks” oli rajatud “Ehwata” selts juba 1865. aastal Tartus. Hiljem rajati "Ehwata" selts ka Viljandis (1890), Hallistes (1890) jm.[4]
Õpilaste arvu pidev suurenemine nõudis koolimajale ka järjest uute juurdeehituste tegemist. 1889. aastal tehti vanale koolimajale juurdeehitus, mis võimaldas avada kolmanda klassikomplekti. Vastu võeti 12 uut õpilast. Kui Sokolowsky 1891. aastal Liivimaalt välja saadeti, jäi kooli haldamine täielikult Johannes Egloni õlule.[1] 1893. aastal ehitati avaram koolimaja ja avati neljas klassikomplekt. Kooli ruumide laiendamisega tuli ka tarvidus uue mööbli järele. Uue mööbli ostmiseks aga raha ei jätkunud ja seetõttu osteti vana mööbel.[4]
Alates 1898. aastast oli kool keisrinna Aleksandra Fjodorovna kaitse all. Kooli toetasid rahalisel ka Liivimaa ja Eestimaa rüütelkond ning Tallinna linn. Kurttummade koolid olid veel Saaremaal Pühal (1893–1932, suleti rahapuudusel) ja Võrumaal Põlvas (1897–1916), aga Vändra kool oli kõige tuntum.[4]
Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal esitasid kooli juhataja Volmer Univer ja "Ehwata" seltsi direktoorium vabariigi haridusministeeriumile palve kool riigi alluvusse üle võtta. Järgneski ametlik teade, et Eesti Vabariigi valitsus on otsustanud võtta alates 1. jaanuarist 1920 Vändra kurttummade kooli riigikoolide nimekirja. Seega lõppes 31. detsembril 1919 Vändra kurttummade kooli sõltuvus "Ehwata" seltsist ja kool ei olnud enam erakool.[4] 15. mail 1924 kolis Vändra kurttummade kool Porkunisse.[1]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ernst Sokolowsky põlvnes Austria krahvide Falkenhaynide perekonnast. Tema esivanemad läksid reformatsiooni ajal luteri usku. Kui Austria keiser hakkas luteri usku läinuid taga kiusama ja nende mõisnike maad konfiskeeris, kes katoliku usku tagasi ei läinud, jättis Ernst Sokolowsky vanaisa krahv Falkenhayn oma mõisad ja rändas vaese mehena Poola. Poolas võttis ta endale uue perekonnanime – Sokolowsky. Seejärel rändas edasi Poolast Baltimaadesse. Hiljem sattus pojapoeg Ernst Eestisse, vend Emil jäi aga Riiga.[1]
Ernst Sokolowsky isa oli Straupe koguduse õpetaja Georg Gustav Sokolowsky, vanaisa oli Härgmäe koguduse õpetaja Paul Emil Sokolowsky, õepoeg oli Tõstamaa- ja Palamuse koguduse õpetaja Burchard Georg Sielmann.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Võidupühal, 23. juunil 1936. aastal avati Vändra vanal kalmistul õpetaja Ernst Sokolowsky kalmul mälestussammas. Sel päeval toimus ka IV ülemaaline kurtide kongress ja tähistati 70 aasta möödumist Vändra kurttummade kooli asutamisest.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Piirsalu, Hiie. „Tummade laste isa" Ernst Sokolowsky sünnist möödub 180 aastat. Maaleht, 19. veebruar 2013.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Vändra kirik vajab remondi jaoks annetajaid. Eesti Kirik, nr 11, 18. märts 2009.
- ↑ Eesti Kirik nr. 1. 2006
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Kurtide laste õpetamise ajaloost Eestis. Eesti Kurtide Liidu veebisait.
- ↑ Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Böhlau Verlag Köln, Wien 1977
- ↑ Eesti Biograafiline Leksikon K./Ü. Loodus, Tartus, 1926-1929
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ernst Sokolowsky Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- „Tummade laste isa" Ernst Sokolowsky sünnist möödub 180 aastat Delfi 19. veebruar 2013