Nolcken

Nolckeni suguvõsa aadli- ja parunivapp
Nolckeni suguvõsa vabahärravapp

Nolcken, varem ka Nolleken ja Nolcke (vene keeles Нолькен) on Alam-Saksimaalt Hoya krahvkonnast pärit aadlisuguvõsa.

Päritolu ja varasem ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Nolckenite kohta on esimesi ürikulisi teateid 1459. aastast, mil Hoya rüütelkonna liikmetena nimetatakse viit venda Nollekeni.[1] Suguvõsaliin algab Tönnis Nolckega (suri pärast 1498), kes oli Hoya krahvidele kuulunud Uchte (Mindeni lähedal) linnusepealik. Selles ametis järgnesid talle tema poeg ja pojapoeg. Viimast − Heinrich Nolckeni (suri 1617) − loetakse suguvõsa Balti liini rajajaks.[2]

Nolckeni suguvõsa parunivapp

Nolckenid rüütelkonna matriklis

[muuda | muuda lähteteksti]

1726. aastal introdutseeriti Rootsi rüütelkonda Erich Matthias von Nolcken (1694−1755), kes oli saanud samal aastal naturalisatsiooni korras Rootsi aadlikuks. 1747. aastal sai ta vabahärra tiitli ja introdutseeriti 1752. aastal.[3] 1741. aastal võeti suguvõsa Saaremaa rüütelkonna matriklisse. Eestimaal võeti suguvõsa matriklisse 14. veebruaril (vkj) 1746. Samuti immatrikuleeriti Eestimaal 11. veebruaril 1914 Saaremaalt pärit parun Alexander von Nolcken koos ema ja õega. Erich Matthias von Nolckeni pärijad immatrikuleeriti Liivimaal 1797. aastal. Saaremaalt pärit Gustav Friedrich Heimart von Nolcken (1783−1855) võeti Liivimaal matriklisse 1844. aastal.[4] 1812. aastal said Nolckenid naturalisatsiooni korras Soome vabahärradeks ja võeti 13. oktoobril 1818 Soome rüütelkonda.[3] 1. mail (vkj) 1845 võeti Kuramaa rüütelkonna matriklisse vabahärra Georg Johann Friedrich von Nolcken (1789−1853).[5] Lisaks kuulus suguvõsa Poola-Leedu haru Minski ja Mogiljovi kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.

Suguvõsa liikmeid

[muuda | muuda lähteteksti]
Krahv Woldemar Ernst von Reutern vabahärra von Nolcken (1851−1917)
Nolckenite suguvõsa kabel Kudjape kalmistul
Alatskivi loss. Selle lasi aastatel 1880−1885 ehitada vabahärra Arved von Nolcken Šotimaal asuva Balmorali kuningalossi eeskujul

Nolckeni suguvõsa mõisavaldused

[muuda | muuda lähteteksti]
Jordberga loss. Nolckenite Rootsi liini valduses 1811−1875
Kuigatsi mõis oli osa Löwensternide pärandist, mis langes Nolckenitele 1883. aastal
Mooste mõis. Nolckenid rajasid suursuguse mõisakompleksi XX sajandi algul
Nogale mõis oli suguvõsa valduses 1910−1920
  • Baieri:
    • Schloß Pöring
  • Eestimaa:
    • Kiideva (Kiwidepäh) (1802−1805, pandivaldus), Mõisaküla (Moisaküll) (1798−1816, pandivaldus), Nõmmküla (Nömküll) (1760ndad), Pähu (Pähho) (u 1774−1785), Sauste (Sauß) (1781−1792), Valkla (Wallküll) (u 1737−1759)
  • Kaluuga kubermang:
    • Kossarova (XIX sajandil)
  • Kaukaasia:
    • Kolodža (XIX sajandil)
  • Kovno kubermang:
    • Karlshof (XIX sajandil)
  • Kristianstadi lään:
    • Hanaskog
  • Kuramaa:
  • Liivimaa eesti distrikt:
  • Liivimaa läti distrikt:
  • Malmöhusi lään:
    • Jordberga (1811−1875)
  • Minski kubermang:
    • Zahal (oli 1799)
  • Mogiljovi kubermang:
    • Kostjukovka (alates 1855), Morozovitš (XIX sajandil)
  • Peterburi kubermang:
    • Gavrilovka
  • Saaremaa:
  • Varssavi kubermang:
    • Kosun (XIX sajandil)

Nolckeni suguvõsa järgi on nime saanud Nolgimõisa.

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 117.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 227.
  3. 3,0 3,1 Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936, lk 441.
  4. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 226.
  5. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939, lk 413.
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 173-174, 377, 491.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936. Lk 441-446 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 247 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939. Lk 413-417 [3].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 117-130 [4].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 225-249 [5].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1998. Lk 439-441.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser B. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1957. Lk 308-336.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser B. Bd VII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1978. Lk 241-257.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Gräfliche Häuser B. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1960. Lk 334-336.
  • Wasastjerna, Oskar. Ättar-taflor öfver den på Finlands Riddarhus introducerade adeln. Andra delen. L–Ö. Borgå: Utgifvarens förlags, 1880. Lk 133-137.
  • Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Часть третья. Санктпетербургь: Печатано вь типографии Эдуарда Веймара, 1856. Lk 375-377 [6].

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]